…hapukurgiooaeg. Nii nad räägivad. Sellega õigustatakse tavaliselt taoliste artiklite avaldamist nagu näiteks – miilits pidas Minskis kinni Eesti kodaniku, või – miks on hommik seksiks parim aeg… Arusaadav muidugi, eks ajakirjanik ole ka ainult inimene, kes kirjutab sellest, mis maailmas parasjagu toimub ja oma andunud lugejaskond on kindlasti igal väiksemalgi kirjatsural. Arutlevaid kirjatükke tuleb nagunii juba ammu tikutulega taga ajada ja väljamõeldistel pole kvaliteetajakirjanduses üldse mingit kohta. Minul kui blogipidajal sellist probleemi pole, võin rahuliku südamega täielikku jama kokku kirjutada ning keegi ei tule kontrollima, mis sellest kupatusest tõele vastab ning mis ainuüksi minu fantaasimaailmas eksisteerib. Võin. Kuid ei tahaks. Ei taha kirjutada mõttetusi. Aga mida siis kirjutada, kui see, millest hing hääletult kisendab, peabki hääletuks jääma ning teistel pole selle teadmisega asja? Kas teen väikese ajakirjanduse suvistele reeglitele vastava lükke ja trein valmis jutukese jaanipäevatavadest ja sellest, kuidas külakogukonna elujõulisust või väljasuremisohtu on võimalik määrata jaaniõhtute korraldamise traditsiooni jätkamise või mittejätkamise näitel. Peaasi, et komad oleks õige koha peal, kuigi meie armas eesti keele grammatika on nii komplitseeritud, et komade panemine lõpuks ikkagi pigem tunde järgi käib… Sellest siis ka tihtilugu ette tulev teksti vääritimõistmine, kui kirjutaja tunne ütleb üht ja lugeja oma sootuks midagi muud. Kõnes ei tohiks ju taolist situatsiooni ette tulla. Paraku näitab päris elu, et just üksteisest möödarääkimine (mitte möödakirjutamine) enamike probleemide põhjustajaks on. Kas me ei oska üksteist kuulata, ei taha või ei hooli? Ja kas neid, keda kuulamisoskusega õnnistatud on, mitte üleliia omakasupüüdlikult ära ei kasutata. Tulen aga ja räägin sulle oma muredest, pärast tänan sind, sest sa oskad ju nii hästi kuulata.. ahjaa, kuidas sul endal läheb, oh näed kell nii palju, peangi juba minema, oli tore sinuga juttu puhuda… Muide, läheb väga hästi ja küllap toob tulevik ka paremaid päevi, praegu katsun vägisi pinnale kippuva hinge jälle kapipõhja ära peita, tabalukk ette ja pole tal asja minu igapäevaellu. Olgu omaette.
No comments:
Post a Comment