Armastusfilmid...

…on mulle alati väga meeldinud. Pole midagi kosutavamat ühest korralikust pisarakiskujast, mille abil kõik omaenese luhtunud unistused, tunda saadud ja tundmata jäänud tunded ning meeleolud taas kord läbi elada. Nagu oleks läbinud puhastustule. Seejuures peab film ikka tõsiselt traagiline olema. mida kurvema lõpuga, seda parem. Jane Eyre näiteks ei mahu üldse minu armastusfilmide kategooriasse – liiga palju mõistuslikku enesetunnetust õhkub temast. Armastus, see tõeline armastus, vilistab kehtivate ühiskonnareeglite peale, lõhub maailmu ja perekondi, astub välja äikesetormi kätte ning raputab siskonna segi. Kaotab ära mõistuse ning kustuva päikese kumasse jääb ainsana värelema armastatu nägu. Parimad armastusfilmid näitavad ühiskonna hukkamõistu väiklust ning tühisust, lasevad tunda puhastava tuuleõhu hingust. Kõik pole veel kadunud kui me julgeme armastust ära tunda ning end tema meelevalda kukutada. Mässata omaenese seatud piiride vastu. Joosta ummisjalu märatseva hobuse jalge alla. Astuda alla kaljuservalt vastu vahustele laintele. Vanadel headel aegadel oli enesehävituslikke võimalusi tunduvalt rohkem. Tänapäeval on enam-vähem kõik lubatud, seda muidugi niinimetatud kristlikus maailmas. Mis muidugi ei vähenda hea armastusfilmi mõju. Kogu eelnev paatoslik pajatus tuleneb faktist, et vaatasin just ära ’Anna Karenina’. Jaa, selle hollywoodi üllitise. Ja olin meeldivalt šokeeritud. Kogu armastuse absurdsus jõudis mulle kohale. Ning teadmine, et ilma armastuseta pole mitte millelgi mõtet. Kohe üldse mitte mingit.

Küllap hakkan vanaks jääma...

…miks muidu käivad neelud lapsepõlves armsaks saanud toitude järele. Vanadus pidi ju olema tagasipöördumine lapsepõlve… ja hambutusse olekusse. Igatahes olin ma sunnitud mõned nädalad tagasi poeletilt ostma paki hirsitangu, sest minu lemmikpudruks härjapõlvlasena oli hirsipuder. Mul oli juba pikemat aega selle pudru lõhn ninas värelenud ning enam ei suutunud kiusatusele vastu panna. Mõtlesin, et proovin. Kui ei kõlba, saavad või hiired tangu süüa. No ei kõlvanud. Eriti. Polnud üldse see. Lõhn kusjuures oli, aga maitse… oma viga kui ei vaadanud tookord täpsemalt, kuidas ema seda tegi. Teine lapsepõlve lemmik oli mul bubert. Eriti siis kui mu õde seda valmistas. Tal oli nagu mingi eriline suhe sellega. Alati tuli see nii kohev ja maitsev. No seda minu moodi bubertit olen vahetevahel ikka teinud. Iseendale. Ega mu lapsed sest eriti midagi pea. Aga täna ma kohe pidin endale mustsõstramoosiga saiavormi tegema. Hommikust alates oli ta mul silme ees ja keele peal ning pääsu polnud. Ahjust võetuna peaks ta ju veidi jahtuma, aga kui kibelus on nii suur, siis tuleb tulikuuma võtta, külma piima peale kallata ning ahhhhh…. Lapsepõlves tagasi nigu niuhti. Öeldakse, et teatud toidud on meie ’comfort food’ ehk siis maakeeli turvatoit. Minul on nad täiesti olemas. Siia hulka kuulub näiteks tass ’päris’ kakaod või praekartulid sibulaga või piimasupp vorstisaiaga või sai õunamoosiga. Istud ja maiustad, naudid hetke ning tunned kohe, et elu tuleb ikka mönuga võtta, toidust rääkimata.

Täna oli imeilus päev

Päike tuuritas peaaegu pilvitus taevas, kallates üsna kevadehõngulist valgust kõigi eestimaalaste pääle. Oli sünnipäevatunne. Ja selle tunde tekkimiseks ei olnud vaja mitte kuhugi minna ennast patriootiliselt või poliitiliselt tõestama. Kodumaa sünnipäeva kõige tähtsamaks väljundiks ei ole ju ometi ülesmukitud prominentide iseteadlikult uhke paraad punasel vaibal ning paadunud sõjavastalisena ei soovi ma kunagi osaleda lahinguvarustuse väljanäitusel. Mulle meenutab see nõukaaja armee aastapäeva ja võidupüha paraadi, ainult tribüünilt lehvitajad on teised. Mind teeb kurvaks see, et 21.sajandisse jõudnuna, kulutame me ikka veel miljoneid sõjapidamisele ning inimelu võtmine lahingutingimustes on ikka veel aktsepteeritav. Ajaloost pole me midagi õppinud. Meil on ikka ääretult vedanud, et me oleme oma Eesti riiki lausa kaks korda saanud alustada. Väikesed nagu me oleme. Kui me selle korra nüüd maha mängime, siis kas meile kolmandat võimalust enam antakse? Samas, egas kodumaatunnet riigikorra vahetumine südamest välja ei kisu. Rukkilill õitses meil rahvariietel ja põlluservas kogu okupatsiooniaja. Suitsupääsuke teeb pesa siiamaani. Meie fantastiline rahvuslipp vaatab meile vastu pea igalt talviselt pildilt. Tänasel kaunil päeval leidsin selle Laiuse mäelt….

Kodumaa sünnipäeva puhul ei huvita mind absoluutselt, milline viin kõige paremini pidulauale sobib, kas peaks ignoreerima vabariigi hümni kolmandat salmi, mida peaminister ütles ja mida ütlemata jättis, kas president ikka puudutab oma kõnes ühiskonna valukohti ja teeb märkusi ’pahadele’ poliitikutele, kas presidendiproua valib seekord õige kleidi või paneb jälle puuse või kas vastuvõtul ikka kiluleiba antakse. Sünnipäevatunne tuleb sellest, et Minu Eestimaa on ikka alles, asudes minu sees ja jäädes sinna igaveseks.

Minu Eestimaa püsib minus

Ta põldude ristikulõhn

Minu Eestimaa püsib minus

Ta keel ja ta kodune õhk

Minu Eestimaa püsib minus

Ta kutset ma eneses kuulen

Minu Eestimaa püsib minus

Ja kestab mu kasinas luules…

Ma olen üsna tühine kruvikene...

…elu hammasrataste vankris ning olen siiamaani suutnud vältida igasuguseid ametlikke-pidulikke prominentide vastuvõtte. Kuni eilse õhtuni, mil Marikestega koos Kuremaa lossi sisenesin. Seda, et meilt peoõhtu kultuurilise osa ette linnukese tegemiseks pisukest tantsuetteastet tahetakse, teadsime me muidugi juba mitu nädalat ette. Nagu puuga pähe tuli aga teade, et Meie Mari tantsunaised said Jõgevamaa 2012 aasta tegija tiitli!

                                  kunstnik on Marikeste olemuse väga täpselt ära tabanud - vähemalt

                                                         kümme jalga korraga all ning kunagi ei tea, milline neist see õige vasak on... 

 

Õnneks siristas linnuke sellest mõned päevad ette, muidu oleks kohapeal toibumiseks läinud vist rohkem kui need kolm tundi, mis meie esinemist ametlikust osast lahutasid. Millega me siis hakkame saime? Ega ei oskagi end õigustada. Need, kes minu blogi loevad, teavad niikuinii, mida Marid jälle kokku keeranud on. Kahtlustan, et ka eilne õhtujuht härra Kukk on minu jutukesi sirvimas käinud… nii tuttavad tundusid need lausejupid meie iseloomustusest… Igatahes ma loodan, et meie tänukõne – ikka tantsuettekande näol loomulikult – läks asja ette ning need, kes hiliseks õhtutunniks veel Kuremaa lossi jäänud olid, tajusid, et rahvatants ei olegi äkki ainult oige-ja-vasemba või siis leelo-leelo… Mõne jaoks aga võis see muidugi olla tema elu pikimad üheksa minutit, mis ta Lustiloo, Kannelnaise, Kreitzburgase ja Viru memmede seltsis mööda pidi saatma. Eks me läksime ikka rätiga lööma jälle, ses mõttes, et valisime tantsud oma karakteri järgi. Me muidugi püüame ikka niisama ka ilusad olla, ehk siis tantsida neid naise ja tantsu ilu väljatoovaid rahvatantse (no nii nad räägivad, ma ise seda väga täpselt veel üles leidnud ei ole…), aga olgem ausad – karakter on Marile ikka näkku kirjutatud!

                                        me ikka väga proovime niisama ka ilusad olla...

                                         ... aga enamasti lööb meil ikka karakter välja :)

 Parimad komplimendid pärinevad seekord prominentide suust – vallavanem kiitis meid kiiruse ja tuuleõhu liikumapanemise eest ning ’meie-oma-mees-parlamendis’ väitis sõrme peale tekkinud plaastrile viidates, et talle suurest plaksutamisest vill näpule tuli… Lõõtsutavad tantsutüdrukud aga peavad siinkohal nentima, et puudu oli tantsujärgne külm õlu ja heeringas sibulaga. Selle asemel sai kuuma kohvi ja imemagusat martsipanitorti, mis pole üldse seesama. Kuna minu vastuvõtukogemus oli esmakordne, siis ei saa muidugi tõsiselt võtta minu arvamust, et mis pidu see on, kui kardulast ja liha ei ole, või vähemalt kiluleiba. Lõuakrampe tekitav kuiv vein pole mulle ka kunagi eriti sümpatiseerinud, aga alkoholismi vastu võitlemiseks sobivad igasugused vahendid, seega tunnistan ausalt – maitsesin punast ja panin lauale tagasi, maitsesin valget pisut rohkem, ja panin lauale tagasi, võtsin kokkulöömiseks šampuse ka… ja panin lauale tagasi… Mis on tegelikult väga hea tulemus, arvestades, et tantsunaisel peab esinemisele eelnema vähemalt kuuetunnine paast ja kainuseperiood. Eriti kui tegu on libeda parkettpõrandaga. Võib-olla peaks karjäärivahetuse ette võtma ning hoopis laulukoori üle minema. Ei mingit rabelemist. Seisad ja laulad. Ilus. Eileõhtune Jõgeva kammerkoori esinemine oli üks viimase aja tähtsündmustest minu jaoks. Minu enda Marikesedki süüdistasid mind liigses tundlikkuses, aga mis parata, kui muusika pisaranäärmed tagasihoidmatult tööle lükkab... Tahes tahtmatult tulevad ikka ja jälle meelde Laiuse kultuurimaja hiilgeajad, koorid ja tantsurühmad, pillimängijad ja lauljad. Mis imevägi see on, mis meid kõigi raskuste ja takistuste kiuste ikka sunnib kultuuriga tegelema. Pärast pikka ja väsitavat tööpäeva kokku tulema ja laulma ning tantsima. Energiat kokku hoidmata aina ideid genereerima ning neid teostama. Vaevalt küll, et me seda vastuvõttudele kutsumise ja tänukirjade saamise eesmärgil teeme. Ikka iseenda pärast. Aga tänu vastuvõtmine on muidugi ka mõnus. Niiet – tänagem ikka kõiki toredaid tegijaid, kes meie elu siiruviiruliseks teevad. Aga pisut magusama veiniga. 

Kas on süüdi tähed...

…või nüüdseks juba hüvastijätuks saba lehvitav asteroid, möödalennanud sõbrapäev või hoopis meetripikkuste jääpurikatega võidu tilkuv tatine nina, aga jälle on see aeg, kui kõige kaugematesse hingesoppidesse kokkupakitud mälestused ja tunded kipuvad vägisi pinnale. Kriibivad ja kratsivad. Kõik need sõnad, mis jäid välja ütlemata ja kõik need sõnad, mis öeldud said, aga mida võib-olla poleks pidanud. Tegemised, mis hetke ajel nagu õiged tundusid, kuid mida aja möödudes oleks tahtnud kustutada. Vasakule pööramise asemel oleks võinud hoopis paremale minna. Road not taken… Mis ootab seal nurga taga, kuhu ma kunagi vaadanud pole ja arvatavasti ka kunagi ei vaata. Miks otsustasin just selle suuna kasuks ning mitte teise. Tegelikult polegi need küsimused, sest küllap teeksin aja tagasikeeramise võimaluse korral ikkagi samamoodi. See vist ongi see x-faktor, mis minust minu teeb. Ja minu elu just selliseks kokku keerab nagu ta parasjagu on. Sellest hoolimata tahaks vahepeal midagi tagasi võtta, olematuks teha, ära kustutada, sel lihtsal põhjusel, et see polnud õige. Katki tehtud asjadega on kaks võimalust – kas visata ära või liimida kokku tagasi. Parandatud asi aga pole üldse mitte seesama, mis ta oli tervena. Ühel kriitilisel hetkel annavad ühenduskohad järele ning katki ta ongi. Jälle. Küllap olen iseennast ka kokku lappinud, rohkem kui paar korda. Liim kuivab, praguneb, paar kõvemat kopsu ja jälle oled tükkideks. Enamasti ise süüdi. Kui oleks endaga rahul, siis vist ei painaks mineviku varjud ja maailmavalu ei kükitaks turjal. Maailm pidavat olema üks suur matemaatika. Ei tea, mis imevalemiga see enesearmastuse võrrand küll lahendatakse…