Jalgrattasõit

on minu ellu kuulunud nii kaua kui mäletan. Eks ma oma esimese ratta sain suht suurena, nii viiene võisin olla ehk. Mäletan, et mind lihtsalt lükati sõitma ja polnud mingit muud võimalust, kui püsti püsida. Muidugi arvasin, et olen kohe proff ja üritasin Lehtmetsa kruusateedel slaalomit sõita ning panin täiega kraavi käna. Päris tükk aega nutsin seal ja üritasin lehtedega oma puruks kriibitud põlvi tohterdada. Ei saanud ju ometi minna emale kurtma... Aga pikk ratturikarjäär on andnud õnneks ka muid kogemusi, kui katkised põlved ja keti vahele jäänud püksisääred. Nüüd saan juba näpunäiteid jagada. Näiteks kehtivad ratturile päris mitmed kirjutamata reeglid:
Tuul puhub alati vastu. Pole vahet, kummale poole sõidad.
Kuumal suveilmal on äärmiselt sinisilmne uskuda, et puude varjus vilus saab väsinud konte puhata. Seal ootab sind näljaste parmude armee.
Kuna kruusakattega tee viib sihtkohta otsem, siis valid loomulikult selle. Hiljem selgub, et poole lühema tee läbimiseks kulub poole kauem aega ja poole rohkem jõuvarusid. Pole mõtet alahinnata asfaldi pehmust oma ratta käppade all.
Täiesti liiklusvabal teel kohtuvad kaks vastassuunda sõitvat autot täpselt sinu kohal nii et sinust saab sõna otseses mõttes viies ratas auto all. Ja kuues. Liivaterasid hammaste vahelt sülitad veel mitu kilomeetrit.
Mida suuremad autod, seda lähemalt nad sinust tee peal mööduvad. Keskmise sõrme näitamisest pole miskit kasu ning küljetuule tõmbejõu neutraliseerimiseks tuleb mõlemad käed lenksudel hoida.
Kui oled valmistunud vastu võtma lõukoerade armeed, kes sind alati teatud kohas tervitanud on, selgub, et elukaid seekord polegi. Arvatavasti pidasid nad siestat. Või siis sõitsid sa nii aeglaselt, et nad ei pidanud sind oma tervituskontserdi vääriliseks.
Kui isegi esimese käiguga jalad nagu pakud on ja keelduvad väntamast, oled kas oma treeningplaani kuhjaga ületanud või siis alustasid liiga vara. Mõlemal juhul on selge, et sinu ratturikarjäär on lootusetult selja taha jäänud. Võid rahulikult kõik lilled ja liblikad teeservas ära lugeda sel ajal kui sõidad.
Ja viimane kuid samas mitte vähem tähtis tähelepanek - Laiuse on tagantpoolt lähenedes sama kole nagu alati ja jääb arvatavasti selliseks aegade lõpuni. Ei aita isegi puude ladvus kehkendav kirikutorn. Seega pole mõtet igasugu kõrvalteedel kive üle lugeda ja rattakumme valgendada, sõida siledal teekattel ja võimalikult tasasel maal. Ja kui oled arvestanud sellega, et sihtkohta viiv tee on ainult pool teekonna pikkust, siis tegelikkuses on kodutee vähemalt poole pikem...

BMW on rehvide põletamiseks, mitte vanaprouadele noorte poiste meelitamiseks!

Ehtne stereotüüpne lähenemine, kas pole. Mitte et ma midagi teaks autodest. Ainus tõsiselt võetav massin oleks ehk punane Ferrari, mille peale ma oma paremat kulmu veidi tõstaks. Aga kuna elul on ikka üllatusi varuks, siis tõi eilne päev kaasa mõnusa õhtupooliku valge bemmi kaisus. On ikka ilus auto tõesti. Ma üldse ei imesta, et naised hulluks lähevad ja igal võimalikul juhul end sellise masinaga pildistada soovivad. Soovitavalt napis riietuses. Ma pole tegelt aru saanud, kummale olendile mehed rohkem tähelepanu pööravad nende piltide juures, kas autole või näitsikule... Meie rehvi ei põletanud, kuna tegu oli õhtuks laenatud autoga, siis hoolitsesime rohkem selle eest, et ühtegi kriimu peale ei tuleks. Muidugi õnnestus meil vahepeal keerata äsja pinnatud teele, kus kivikesi auto alla nagu raheteri plõksus ja meie hinge kinni hoidsime, et ükski neist kividest suurema lennutrajektoori kasuks ei otsustaks. Ette rutates võib öelda, et auto sai omanikule tagastatud algses konditsioonis. Rahulikult sõites ei saa arugi, et auto mootor käib. Nii mõnusalt nurruv on see masin, kui teda hellalt hoida. 

Aga meie reisi eesmärk oli hoopis leida mõnus kohakene, kus naistega loodust nautida ja maitsvat kõhutäit samal ajal. Saatuse tahtel suundusime seekord Elva poole, kus Vapramäe kandis mõnusalt kaunis looduslik forellitalu. Minule oli see esimene kord säärast imetegu külastada. Seal ju enne süüa ei saa, kui pole ise kala kinni püüdnud. Kuna meil kalamehi kaasas polnud, siis tuli ise käsi valgeks saada. Mul vedas, ma sain fotoreporterit mängida, sel ajal kui Tiia vapralt õngega mässas. Mingil põhjusel ei soovinud tiigis sulpsu löövad kobedad forellid meie konksu otsa aetud krevetiga mitte maiustada. Tiia üritas neid küll meelitada, aga oli see siis nüüd meie kramplikust mesaamenaguniihakkama hoiakust või tiigi ääres asuvate laudade taga istuvate meeste kriitiliselt seiravatest pilkudest, igastahes kalad ignoreerisid meie õnge täiega. Lõpuks ilmus trullakas kohalik kalamees ja pakkus oma abi õhtusöögi kinni püüdmisel. Edevus maksis kätte temalegi - ei saanud ta tükil ajal miskit kala kätte. Kui bemmiga kohale sõitnud naiste kõhud lõpuks juba häälekalt kala nõudma hakkasid, halastas ka üks kopsakas forell ning lubas end meie naudinguks ära küpsetada. Ma pole oma senise pikaajalise kalasöömise kogemuse juures nii head kala enne saanud. Tahtis keele alla viia. Ja kartulikroketid ning bataadifriikad olid maailma parimate killast samuti. Ühesõnaga - täiuslik nauding jõe peal pontoonboksis partide lakkamatu prääksumise saatel. Ei seganud isegi kõrvalboksis peetav lärmakas lapse sünnipäev. Kui ikka enda naudingutele keskenduda, ei kuule kõrvalisi isikuid. 

Tagasiteel tutvusime taas kord kauni eestimaaga ning ma siiralt loodan, et šikid autod on nüüd leidnud tee mu juurde. Ma enam ei ignoreeri neid. Bring it on!

Enne Nuustaku, siis Pariis

Imestan jätkuvalt meie kohaliku väikese ime üle, mis asub keset eikellegimaad, kusagil Jõgeva ja Mustvee vahel ning kannab nime Veski Külalistemaja ja kohvik. Päris algusest peale on see hubane kohakene pakkunud nii mulle kui mu sõpradele ainult parimat. Nii teeninduse kui toote kvaliteedi osas. Olen ju tegelikult Pariisis ära käinud, aga nii kihiline latte kui ploomimahlaga jäätisekokteil pole kusagil nii hea maitsenud kui just Kantküla ristis asuvas Veskis. Jumala loomulik tundub, et kui sõbrad kokku tahavad saada, siis on just Veski see koht, kuhu suunduda tahaks. Aastate jooksul on tuultele avatud olnud ja pisut paljana tundunud majakene rohelusse mattuma hakanud. Minu vaimusilmas võiks temast muidugi üldse viirpuuhekkide ja eestimaiste õitsvate põõsaste ja lillepuhmaste vahele peituv tükike paradiisi saada. Et silt küll näitab tee servas kohviku olemasolu, aga selle leidmiseks tuleb rohelusse astuda. Natuke ma muidugi kahtlen selle võimalikkuses. Sest tänasel ilusal päeval tormles maja ümber muru peal ringi töömees, endal klapid peas, üritades mururohelust võimalikult lühikeseks trimmerdada. Õnneks jooksis tal mõte kinni, sest pärast mitmeminutilist veesilma ümbruse silmitsemist, otsustas ta hoopis lõunale minna. Ma väga tänan teda selle eest!
Aga päriselt ka, kui ma ei arvaks, et Veski omadega niisamagi hakkama saab, sest on selle ausalt välja teeninud, et inimesed teda külastaksid, siis pakuksin ennast nende reklaamiagendiks. Pole ju mingit kahtlust, et inimesed vajavad kohta, kus kartulisalat maitseb täpselt nii nagu kodus. Ja peene nimetusega toitudest kumab vastu hellus ja soov maitseelamust pakkuda. Kihilisest lattest ma enam ei räägi. See on iseenesest mõistetav. Nautigem!

Elu juhtub sinuga siis kui oled hõivatud muude plaanide tegemisega

Kui ma noorem olin, ei saanud ma sellest lausest aru. Arvasin selle olevat järjekordse lööklause, mida Lennon nagu muuseas oma loomingusse pikkis. Nüüd ma mõistan, mis selle taga on. Me oleme nii hõivatud oma elu planeerimisega. Unistame ja loome õhulosse. Kujutame ette tulevikku. Teeme viisaastakuplaane, et need siis kolme aastaga täita. Haarame kinni seiklustest, et tunda end elus olevat. Hea on, kui märkame enda kõrval teisi inimesi ja seda mitte kinni hoidmise või nende ära kasutamise eesmärgil. Ja siis saabub hetk, mil päris elu endast märku annab. Kellele kuidas. Mina näiteks ei planeerinud mingisse viisaastakusse vähki haigestumist. Üks päev lihtsalt tõi selle teadmise, et just see on minu elu osa praegu. Jah muidugi, ma olin selle ise endale vaikselt küpsetanud, teadmata ja tunnetamata, sest kuigi mulle on tuttavad nii mõnedki universumi müsteeriumid, on minu enese keha ja olemus mulle kõige vähem arusaadav. Mul pole aimugi, mis minu sees tegelikult toimub. Ja ometi on just see minu päris elu. See, mida teevad need miljonid rakud ja ühendused ja kogu see tundmatu ainekupatus, mis minu sees iga sekund möllab.

Elu sundis mind selle teadmisega tegelema. Aru saama. Andis mulle märku, milliste päris õppetundide jaoks mind siia ilma saadetud on. Hindama inimesi enda ümber. Vastu võtma abi. Mõistma, mis on need päris väärtused mu elus ja milleks ma võimeline olen. Veider, et ikka nii tihti on meil tarvis surma hinguse lähedalolekut, et päris sügavuti minna oma maailma mõtestamises. 

Universum ikka hoolib meist, inimestest. Saadab tihti märke ja sosistab kõrva, aga me vahel ei pane oma suures tavalise inimese elu elamise tuhinas neid tähele. Mismõttes taevane vägi ja inglid. Segi oled läinud või. Vaata, et sul raha jätkuks kuu lõpuni, et hommikul tööle saad ja ülemuse käske täidad. Inglid las räägivad sinuga siis, kui sa teispoolsuses oled. Ja nii me siis toimetame oma igapäevast elu, silmad maas ja kõrvad kinni. Vahel imestame, et miks meie teele nii suuri takistusi veeretatakse ja miks me ikka ja jälle samasse ämbrisse astume. Hehehh. See ongi ühisteadvuse omapära - ta saadab meile õppetunde täpselt nii kaua kuni me nad ära õpime. Tema pärast võime sada korda ka sama ämbriga ringi käia, tal pole kuhugi kiiret. Õudne kolin ümberringi... 

Aga kui siis silmad ja kõrvad ükskord avanevad, märkad jahmunult, et sa oled kõikvõimas valguseolend, kes siia ilma kehalisi kogemusi omandama saadetud. Sinu vaim on vaba ja tohutult arenemisvõimeline. Ja sel pole mingit pistmist sellega, mis sul seljas või jalas on või kus sa elad või kui palju sul kodus käevõrusid on. Ei sinu välimus ega su kõrgkooli diplomite hulk ei määra sinu hinge arenguastet. Korraga on suur hulk ühiskondlikke ja kultuurilisi norme ja tabusid ainult üks sõnakõlks. Sel hetkel tajudki, et sa pole kunagi kastis olnud. Sest kasti polegi olemas. Nüüd on sul võimalus elada oma elu hetk korraga, nautides ühesuguse kirega nii hommikukastet paljaste varvaste all kui armastuse jagamist oma kallimaga. Universumit kuulates ja ühisteadvusest sõnu ja lauseid noppides kirjutada raamatut ning üldse mitte hoolida, kas keegi seda kunagi lugema hakkab. Igast hingetõmbest leida poeesiat ja imet. Armastada nii nagu sa kunagi pole armastanud. Tunnetada inimesi kui teisi valgusolendeid enda ümber. Elu juhtub sinuga nüüd igal sekundil ja aega saab venitada just täpselt selliseks nagu sul parasjagu vaja on.