Tüüpiline dialoog...

...minu kahe kõige domineerivama mina vahel näeb välja umbes selline:

Ülienegriline, püsimatu ja pidevalt ideid genereeriv MINA, nimetagem teda näiteks ELEKTRIJÄNESEKS: „Tead, mul tuli jube hea mõte – kirjutaks õige jutu sellest, kuidas inimkond ei ole ikka üldse arenenud ning ikka veel on meie arvates ainus õige viis probleemide lahendamiseks kuhugi oma sõjavägi sisse viia ja hunnik inimesi maha nottida, sel ajal, kui inimesed nälgivad ja neil kusagil elada pole, teenivad sõjatööstused tohutuid kasumeid ning riigid muudkui suurendavad oma niinimetatud kaitsekulutuste eelarveid...“

Millele siis omaenese varjugi kartev ning enamasti pead liiva sisse peitev MINA, nimetagem teda JAANALINNUKS, hirmunult vastab:

„Kas sa hull oled peast, misasja sa ajad oma inimkonna ja probleemidega, las nad olla nüüd, pärast keegi loeb sealt ei tea mida välja, oled töötu nigu naksti jälle ja mis see sulle korda läheb, las nad tapavad seal kusagil kaugel üksteist, ega siis meie õuele keegi kaklema ei tule, jumaluke, mine kontrolli igaks juhuks, kas ukselukud on ikka korras või ja maitea, äkki peaks ikka mingi suure koera võtma, eih ärme ikka võta, suured koerad on hirmsad...“

ELEKTRIJÄNES: „Noh aga ma võiks siis kirjutada hoopis sellest, et kuidas me muudkui ahnitseme endale igasugu asju juurde, et ikka rohkem oleks kui naabril, kuigi meil enamikku neist asjadest ju tegelikult üldse vaja polegi ja raha on meil lausa jumal ju, kuhu me niimoodi ometi jõuame...“

JAANALIND: „Täitsa segi oled vä! Mis sa tahad metsa elama minna kogu oma lastekarjaga või, muidugi on meil raha vaja ju, ole kuss, muidu võetakse seegi ära, mis praegu on...“

ELEKTRIJÄNES: „No aga sellest ikka võib ju kirjutada, et muud ei ole lehtedes kui üks kollane uudis teise järel, no laske inimestel olla ometi, mis vahet sel on, kes kellega kuskohas jõi ja kui palju ning kas seljas peab olema ainult bokserid või võib võrksärk ka olla...“

JAANALIND: „Ole tasa, mõni veel kuuleb su mõtteid niiviisi – mida need leheneegrid siis ikka kirjutama peavad, ups, unusta ära et ma neeger ütlesin, vaata et sa kellelegi ei kõssa ka...“ – ülejäänud tekst kaob liiva sisse ära...

Selle aja peale tõstab tavaliselt pead minu kolmas MINA, nimetagem teda poliitiliselt korrektseks NOTSUKS: „Vabandust seltsimehed, aga on juba piisavalt igasugu jama kokku kirjutatud, minge hoopis muru niitma või kasvuhoonet rohima, see on ikka tegevus, mida võib üks korralik endast lugupidav eestimaalane endale lubada, kas pole mul õigus?“

Taolise fraasiga pöördub NOTSU tavaliselt unistaja-pea-pilvedes-peaaegu-kosmoses KAELKIRJAKU poole, kes enamasti mühkab: „Ma üldse ei mõista, miks on vaja oma päid murda mingite maiste mõttetute probleemidega, tulge palun siia ülespoole, siin on NII ILUS ja RAHULIK ja vaadake, kui kaunis on see MAA, mis meile on antud elamiseks...“

Nõnda võib KAELKIRJAK jahuda vähemalt tunde, ega keegi teda eriti kuulata ei viitsi, las ta seal olla omaette. Kogu selle krempli peale muigab minu kõige sisemine MINA, süsimust, mandlisilmadega KASS (kes teab minu kõige suuremaid saladusi-igatsusi-kartusi-lootusi ja neid kunagi ei reeda)  oma kassinaeratust ja ütleb ainsad sõnad, mida ta oskab: „Kurr-kurr-nurr-nurr...“ 

Mul on väga vintsked naised!

Kuigi ilmateade hirmutas kõik eestimaalased täna oma 34-kraadi-varjus külmkappide lähedusse ja suurem osa inimesi nähtavasti vegeteeris tänase päeva kuidagimoodi ära, ei taganenud mina oma soovist üks jalgrattaretk teha. Esialgsest 80km pikkusest marsruudist ütlesin küll lahti ning meelitasin oma naisukesi palju lühema teekonnaga, aga alles eilegi tundus veel, et minu naised on mind maha jätnud ning sel korral olen puhta sooloesineja. Täna hommikul olid kaks vaprat naist mul siiski olemas ja valmis kaasa tulema. Eks ma tean küll, et nad lihtsalt ei julgend mind lasta üksi minna... no mine tea, kuhu metsa vahele või tee äärde ma nõrkend oleks... parem ikka turvanaisteks kaasa minna. 

Arvesse võttes meie eelmise aasta Emumäe retke, kus meil kaardilugeja ikka puhta purjes oli ning me vahepeal lausa umbropsu seiklesime, tegin ma sel korral tunduvalt põhjalikuma eeltöö. Ma lausa printisin ingliskeelsed juhtnöörid välja – no ikka ’turn left’ ja ’turn right’. Ja mis ma teile ütlen – EI OLE VAJA! Ei ole vaja nii täpselt järgi uurida, kuspoole ja kui kaua sõitma peab. Meil ei õnnestunud mitte kuhugi ära eksida, valesti läksime ka ainult mingi sada meetrit ja üleüldse kulges kogu retk täiesti plaanipäraselt. No kus see fan seejuures on, ma küsin! Aga retk ise oli täiesti fantastiline. Kuigi suurema osa teest paistis 48 kraadine päike lagipähe (no tegelt ega ma ju ei tea, kui termomeeter varjus näitab 34 kraadi siis kuipalju ta lagedal maanteel välja annab...) ja varjulisi metsateid oli nii näpuotsaga, oli kõik see, mida me nägime (kui meil muidugi aukude-kivide-käändude vahel slaalomisõitmisel oli üldse aega silmi ratta eest üles tõsta) ikka tohutult kaunis! Olen põline vooremaalane ning ma tunnen seda kanti nagu oma peopesa... nii umbes 10 protsendi ulatuses. Kui palju on kohti, kuhu mu varbad ja Jupiter veel sattunud ei ole! Paar päeva tagasi näiteks käisin esimest korda Raigastvere vaatetornis, kust avaneb fantastiline vaade suuremale osale vooremaast. Kõigi oma järvesilmade ja kartulivagudega. Täna siis tahtsin ma ära avastada Prossa järve. Mul oli mingil põhjusel selline sinisilmne visioon, et tegu on metsiku, avastamata paigaga, kuhu jõudes valdab meid ürgaegade igatsus... No tegelikkuses sõitis sel metsavaheteel meist mööda üks kuni mitu autot, niiet kui me Prossa järveni jõudsime, olime parajalt tolmuahvide moodi. Metsiku paiga asemel laiutas liivarand oma mitmekümne supleja ja... koeraga. Üks dalmaatslane ja üks nähvits. No ega nad meid ei seganud. Saime oma varbad märjaks kastetud (mõni natuke rohkem) ning vaadet nautida. Järv on tõesti ilus. Nii selge vesi, et ujudes põhi ära petab – tundub, et on siinsamas, aga kui varbaid sirutad, siis saad aru, et põhjani ikka tükk maad on veel. 

Järgmisena jäi meile tee peale ette Kalevipoja lingukivi. Ega vist ei ole Eestimaal ühtki pisut suuremat kivimürakat, mille juurde mõni legend ei käi. Selle pisikese lingukivikese ümbrus oli küll juba parajalt metsistunud ning kaunite maasturitega linnainimesed talle varsti enam ligi ei pääse... 

Kuna olin kindlalt otsustanud, et püüame igal juhul ’päris’ maanteid vältida, siis jätkus meie reis lausa metsavahel ning ma pean ütlema, et varjuline ja kinnitallatud liivasegune metsatee oli kogu retke parim teelõik. Loomulikult tuli ette ka jaitsakamennajadarogat, mille peal sai täiest kõrist ’kui siit pilvepiirilt alla vaatan...’ laulda, ilma et oleks pidanud ise häält väristama ning ühel eriti kiviklibusel tagumikumassaažiga teelõigul otsustas minu Jupiter, et nüüd aitab küll, kuhu mind veetud on, mina rohkem ei sõida... ning sülitas keti maha... kaks korda... parim hetk kusjuures oli see, kui ma kisan, et ma ei saa pidama ja Mariell mulle järgi jookseb koos rattaga, et mind kinni püüda... 

Koduteel astusime sisse ka Kassinurme hiide, kus meid kõigepealt tervitas pulmaautode kolonn (koos tolmuga muidugi) ning kus ma üle hulga aja jälle oma mehega kokku sain. Prints valgel hobusel. Või õigemini mustal :) 

Kogu retke raskeim osa oli aga hoopis kodumäest ülestulek. Need olid tänase päeva kõike pikemad meetrid... Aga naised olid vaprad ning pidasid lõpuni vastu. Ega neil midagi muud üle ei jää ka - ütle mulle kui hullud on su sõbrad ja ma ütlen, millesse sa end mässinud oled :) 

Vabaõhu pop-rock-metal-disco-kontserdid...

...pole kunagi kuulunud minu top kümne muusikavalikusse. Mitterahvainimene nagu ma olen, eelistan ma muusikat alati korralike kõlarite ja hea kvaliteediga kuulata. Oma pika elu jooksul olen ma välismaa bändide kontsertidel käinud enam vähem täpselt üks kord. Ja tookord mõtlesin ikka ka tõsiselt, et kas üldse tasub oma lemmikbändi imidžit minna ära rikkuma, titt kah veel kõhus, mis elamus seal olla saab. Aga kuna Pet Shop Boys tuli aastal 2000 oma ihusilmaga ära näha, siis ma ka seal lauluväljaku üleval servas, basskõlar kurgu all kõmisemas, omaette tšillisin ja hüplesin (karta on, et lapsukesel raputamise sündroom hiljem ilmnes...). Kujutasin endale ette, et küllap see ka viimaseks taoliseks korraks jääbki, kuni siis täna sõbranna helistas, et kuule lähme Põlvasse Intsikurmu Smokie kontserdile. Ma mõtlesin, et mingi hilinenud aprillinali. Mismõttes – Smokie... Kui ma nii kümnene olin, siis nemad laulsid juba „So if you think you know how to love me...“ ja nüüd esinevad Põlvas. Mingid muldvanad ju. Vaimusilmas kangastus pilt, kuidas soojendusbändi esinemise ajal kõnnitoolidega varustatud smõukivanakesed suitsuvine varjus lavale komberdavad ning seejärel tugedega lavalaudadele kinnitatuna paar-kolm lugu ette kannavad (muusika plaadilt ja nemad maigutavad suid loomulikult), et siis vaikselt lavasügavusse tagasi vajuda... Otsustasin siiski minna ja selle nalja ära näha. Intsikurmus nagunii ka seni käimata. Rahvast oli murdu ning nagu me olime ennustanud – suurem osa rahvast meie vanused ja vanemad, parajalt habetunud (endal ka jäi habe kiiruga ajamata...) musafännid. Ainult et ladasid ja zapakaid ja külgkorviga mootorrattaid ei seletanud silm parkimisplatsil. Kõik autod olid kuidagi tundmatut välismaist marki. Meeleolumuusikaks lasti vastava ajastu laule, sekka Nõiaelu ja väikeste lõõtspillide ühingu reklaami aset leidva järgmise ürituse kohta. Mõned olidki kohale tulnud, maja kaasas – no mis seal ikka, saab suveüritused kõik jutti läbi elatud. Me üldse mingite istekohtade poole ei hakanud vaatamagi – ega me siis rockkontserdile ei tulnud istuma ja friikaid nosima – me trügisime kohe alla lava ette põrandale, sõna otseses mõttes LAVA ETTE, nina vastu kõlareid ja esinejate kinganinasid, ning sinna me ka jäime ja sealt me oma kaifi kätte saime. Ma ei ole juba tükk aega nii suurt muusikalaengut saanud kui täna Smokie käest. Tulid mehed – üks kummalisem kui teine, vanuritest polnd juttugi, musklid välkusid ja sünergia hakkas voolama. 

Poolteist tundi kadus kui nõiaväel, seljas polnud enam kuiva kohta, varbad mustaks tallutud ja hääl kähe, kõrva kuulmekeskus nihkunud kusagile diafragma kanti ning oma paremat kätt ei pese ma vähemalt paar päeva mitte – see viibis täna kahe briti rockipeeru, Terry Uttley ja Martin Bullardi higise kämbla vahel. Esimene neist kuulub Smokie raudvara hulka ja on minu lemmikpilli – basskitarri – tinistanud seal esimesest aastast peale. Teine mees oli puhas retro – oma erinevat värvi särgisiilude ja kingade ning kahupeasoenguga sobis ta klahvpillide taha nigu valatult. Naised lava ees olid pöördes ja palju ei puudunud, et oleks kidramehele lavale järgi roninud... Ega mul ei olegi enda õigustuseks midagi muud öelda, kui et:

Don't play your rock'n'roll to me,

That ain't the way it's meant to be,

I ain't so blind that I can't see,

Just let it lie, let it be...

Uute toitude proovimisse...

...suhtun ma väga pooldavalt. Vanasti, kui ma veel noor olin ja aktiivse toiduvaaritamisega tegelesin, sai ikka tihtilugu uusi retsepte otsitud ning maitsemeeli turgutatud. Nüüd olen selle ülesande delegeerinud oma lastele – eks kui oled emmest kaugel ja süüa on vaja, siis tulebki netist järgi vaadata, kuidas kartuleid või makarone keeta. Ning kui üks asi käpas, siis kisub ikka keerulisemate katsetuste poole. Ma olen alati arvanud ja lootnud, et minu lapsed on ühel hetkel targemad kui mina ning nüüd on siis käes see tagantjärele tarkus, et ole ettevaatlik oma soovidega... No tulevad lapsukesed koju ja emme rõõmustab, et jess, saab jälle mitu ahjutäit igasugu pirukalisi küpsetada... aga võta näpust – lastel näod krimpsus ja hakkab tulema: mismõttes pirukaid, sa ikka tead ka kui palju kahjulikke aineid need sisaldavad ja nisujahu, mis sa teed nalja või, puhast nisu ajame näost sisse ja üleüldse, mis viinereid sa oled ostnud, no vaata kui palju kahjulikke e-aineid seal sees on, sa ikka tervislikust toitumisest oled midagi kuulnud või, misasju sa kõik meile lapsena sisse oled söötnud, täitsa ime, et me veel üsna terved oleme pärast kõiki neid piruka ja koogilaadungeid lapsepõlves... Õukei... lähevad siis poodi, ostavad tervislikku staffi ja mis mul viga – söök valmib ja kõht saab täis ilma et ma ise mässama peaksin :) Eks ma vahel maksan kätte ka, eriti siis kui uus retsept ikka puhta müstiline tundub. No tuli Henrile pähe, et peaks neid hiina rahvuspirukaid tegemma – miski baozi oli neil nimeks. Mina spektiline nagu ikka – mismõttes aurutame aurupotis pärmitainapirukaid, mis paganama pirukad neist saavad. Mökerdasime siis pulkadega hakitud liha ja sojakastme ja hiina kapsa ja rohelise sibula omavahel pirukatäidiseks ning pakkisime need baozid kokku ja kerkima. 

Tehnikat tuli juutuubi vahendusel pidevalt järgi kontrollida ning pirukate väljanägemine paranes iga eksemplariga. Kui nad lõpuks sinna aurupotti said, siis ei lahtunud mu skeptilisus mitte, no ei mõistnud ma arvata, kas nad ikka küpsevad ja kui, siis kas 15 minutit on ikka piisav või sööme pärast toorest liha nätsas tainas... 

Minu suureks üllatuseks olid valminud baozid täitsa söödavad, kui mitte isegi maitsvad. Igastahes söödud nad said, mõni küll krimpsutas nina ja lähemas tulevikus meil kordusetteastet plaanis ei ole. Aga ega see ei tähenda, et mõne päeva pärast mulle uut imelikku retsepti nina alla ei topita, et näe, sellise väääga tervisliku toidu peaksime nüüd järgmiseks valmis vusserdama... mmm, seda suvevaheaega on veel täitsa mitu nädalat järel ka... 

Pärast nädalapikkust suurlinna tulede all viibimist...

...tahaks mina hoopis määramatuks ajaks sirelipõõsa alla pugeda ja maailma olemasolu unustada, aga kuna minu kodakondsed on sel ajal, kui mina maailma vallutamisega tegelesin, nurisemata kodu ja kasse valvanud, siis on vist õiglane, kui ma ka neile pisut meelelahutust võimaldan. Seega – läksime täna kinno. Tartusse. Mulle kinoskäik tegelt väga meeldib, istmed on supermugavad ja nendega saab kiikuda ning enamasti on meie valikusse kuulunud filmid täiesti vaadatavad või siis lausa põnevad. Enne oma kodust emigreerumist ma viisin lapse lohutuseks Transformerite viimast osa vaatama – on ikka äge küll, mis sest et neljas kord ühte ja sama asja jahutakse... Seekord tahtsime ära näha Lohetaltsutamise teise osa. Kes filmimaailmaga kursis, see teab, millest jutt. Igastahes on selle filmi peategelaslohe nii saatanlikult meie Bläki sarnane, et kuidas sa siis vaatamata jätad, onju. Esimese hooga lõi mul küll hinge kinni, kui mult piletiraha nõuti – mismõttes kaks piletit boonuskaardiga ja 15.40! Kakssadakolmkümmend krooni ühe kinuskäigu peale, tule taevas appi. Ma siis lohutasin end sellega, et vähemalt film on hea ning saab jälle vana head šoti aktsenti kuulata. Tühja sest kolmdee prillide ettetoppimisest, nomaitea... mind jätab täiesti külmaks see nagu-peaaegu-päris-tegevuse-keskmes-olek, sest kui ma need lisaprillid endale oma päris prillide peale topin, siis on mul tunne nagu topeltsilmadega kaelkirjakul, kes ühte nurka nagu näeb, aga kus teine nurk on, seda täpselt ei tea. No see selleks. Elame üle. Aga... kui filmi kolmandal sekundil hakkas rääkima EESTIKEELNE tegelane, siis olin ma küll nutmapuhkemise äärel. Lase veel maakas linna, isegi sellest ei saa ta aru, kas film on dubleeritud eesti keelde või siis mitte. Mine kuula seal maal oma sirelipõõsa all seda šoti aktsenti kui tahad, meil linnas on kõik kenasti maakeelde ümber pandud. Õnneks oli seansi ajal piisavalt naljakaid kohti ja eks ma üritasin end teisele lainele häälestada, kuigi kõrvalistmelt ninna kargav maitsestatud popkorni hais ning kõrrega jooki luristavad lapskliendid seda eriti kergeks ei teinud. Ei ole meil seda kinokultuuri, mis parata. Ja et kompott oleks täiuslik, sain rämpstoidurestoranis ehk Mäkis korraliku tillika ka. Rämpstoit kuulub nigu aamen kirikus alati Tartus käigu juurde ning selle vastu pole mul apsaluutselt midagi – ma näiteks täna avastasin, et Mäki wräpp on täitsa söömiskõlbulik, seega tuli koju kaasa ka korralik moonatagavara osta. Kuigi minu teenindaja oli üsna plikaohtu ja esimesel korral näiteks mu cappucino ära unustas, siis koduse moonapaki sisu ma kohapeal üle ei kontrollinud. Kodus muidugi avastasime, et meie friikartulid olid jäänud järgmisi kliente ootama. Oh well... küll sirelipõõsas lohutab :)

Täna õhtul...

...oma paradiisiaeda naastes heitsin oma läbiraputatud ihuliikmed pikali kiigule, lasin päikesel endale pai teha ning sinivalevat taevast silmitsedes mõtlesin ajast. Sellest, kuidas ta muudkui lubab teha igasugu asju esimest korda. Kuidas teda muudkui jätkub. Venib kui lycraga sukkpüksid. Alles see oli, kui me esmaspäeva hommikul pealinna kolisime, et teha hüpe tundmatusse. Kuidas proovipäevade minutid tundusid aastate pikkused, sest ei saa ju ometi olla, et me muudkui seisame ja kükitame ja astume sinna rivisse ning tänna kaarde ja selleks on kulunud ainult kümme minutit. Mis mõttes me peame NELI päeva muudkui proove tegema, kõiki tantse miljon korda läbi tantsima. Me oleme neid ometi aasta otsa harjutanud, asi see nüüd on Kalevi staadionile ümber kolida ja need lihtsalt ära tantsida. Iseenesest hakkas küll tekkima mingi kahtlus, et meiega korraldatakse mingit eksperimenti – et kui kaua nad seal kõigepealt vihmas ja seejärel lauspäikeses vastu peavad. Kaksteist tundi järjest... Nüüd ma tean, mis vahe on tantsupeol ja laulupeol. Kui ma lauljana ühel hetkel ära unustan, mis laulu ma parasjagu laulma peaksin, või kui mul näiteks nina sügeleb või varbasse kramp lööb, siis ma lihtsalt olen kuss või sügan oma sääremarju. Keegi nagunii ei märka. Kui mulle just kaamera näkku ei vaata (mis on üsna ebatõenöoline). Tantsijal võib vill talla all lõhkeda, tutt näkku kinni kleepuda, aju kõvaketas kokku joosta, aga ta peab ikkagi tegema just seda, mis sel hetkel ette nähtud, sest muidu näeb kogu maailm näiteks ringi asemel ruutu ja sirgetest ridadest saavad ebamääraselt vonklevad ussikesed. Kuudepikkune harjutamine koondub etendusel paari minutisse, mille jooksul aeg tundub sootuks seisma jäävat ja... läbi ta ongi. Mismõttes? Veel paar hetke tagasi olin väljakul oma esimest tantsupeo esinemist tegemas, süda kurgus ja silmad märjad, maailma keskpunkt korraks minu enese sees – nüüd on ainult koduaia rohi mu varvaste vahel ja päike kõrvetab halastamatult mu niigi põlenud nägu. On hetki, mille pikkust ei saa mõõta ajas. Nende mõõde on... puudutus. Kas ja kui palju ning kui sügavalt.

Puuduta mind oma tulise palgega, nii et on ilus ja valus, oma silmade sinimustvalgega, puuduta veel, ma palun...

Tantsumaratoninädala...

...viimaste hommikute tüüpiline pilt näeb välja selline. Meie kalli juhendaja tuletõrjesireenina üürgava telefoniäratuse peale hakkab pärast imelühikest (vahel lausa ainult paaritunnist) suveööd, silkudena üksteise kõrval asetsevatest kookonitest välja kooruma tundmatuseni moonutatud nägusid – linalakast maanaiste rühmast on saanud seniavastamata aafrika suguharu. Esimese asjana tuleb üles leida silmad, mis on mattunud silmealustesse kottidesse ning kui juba mingi osa maailmast paistab, peab kuidagimoodi roomama meie staarfotograafist meditsiiniõe poole, kes seejärel paistes ihuliikmete peale külma pihustab ja sinist geeli määrib. Siis mätsitakse kõikvõimalikke päikest tõrjuvaid ja põletust leevendavaid vahendeid ninade ja põskede ja laupade peale, et päästa veel viimast valge inimese nahka (kuigi peeglisse vaadates tundub, et siin ei aitaks enam ka parimad ilusalongid). Alles siis võib käe välja sirutada lauale valmis pandud kohvitassi järele ning pärast inimeseks saamist suunduda koolisööklasse hakklihaga makarone manustama. Kõnnaku tüübi ja kiiruse järgi otsustades ei saa mitte tegu olla parimates aastates kepsakate rahvatantsunaistega... Hommikusöögile järgneb triikimisvoor ning kihiline rahvariietumine. Ega see ei loe, et õues lubatakse üle kahekümne kraadi – rahvatantsija ihu ligi peab olema ikka sukkpüks ja alusseelik ja villane seelik ja vest ja tanu ja... Riietumise ja sättimise kiirus oleneb samamoodi vigastuste raskusastmest ja iseendale peetud motivatsioonikõnest. Seejärel asume teele Kalevi staadioni poole, mis asub nii 2-3 km kaugusel ning kuna meie välimus sarnaneb praeguseks hetkeks pigem poetaguste parmude kui valla esindusrühma naistega, siis me kohalikke bussijuhte enam ei piina ning läheme staadionile jala. Aga kõike seda eelnevat mitte ükski hing pealtvaatajate ja muu rahva hulgast ei oska aimatagi, sest kui tantsupeo aeg on nii kaugele tiksunud, et on meie kord treppidest laskuda, näeb kogu maailm taas naerusuiseid ja säravaid Marikesi, kes kergejalgselt (muru säästes!) platsil keerlevad ja kepsutavad. Ega muidugi praegu Kalevi staadionit katvat kesta õieti muruks nimetama enam ei peaks, aga kuna me ei tohtinud seda ära rikkuda, siis me targu vaikime sellest. Ärge kellelegi rääkige, onju :)

Tänase hommiku ergutuskõne pidi olema extra strong, sest oli ju rongkäigupäev! Meie hulgas oli nii mõnigi, kes hirmuga eesootavaid kilomeetreid mitu korda üles luges ning salamisi plaane pidas poole rongkäigu pealt põõsasse pageda. Minu viimased mälestused seoses rongkäikudega pärinevad armsast nõuka-ajast, mil kõik käsukorras punalipukeste ja loosungitega kommunismiehitamise lööklauseid hüüdsid. Ikka ’elagu lenin ja töörahva vabadus’! Tänane rahvapeo rongkäik algas peaaegu samamoodi  – tohutu hulk kultuurirahvast võttis ritta, plakatid jaotati näpu vahele, lipukesed lehvima ning võisime alustada oma vabaduse marssi Lauluväljaku poole. väike segadus tekkis meie armsate Laiuse-Sadala noortega – mingil kummalisel põhjusel kästi neil Torma valla sekka rivistuda. Aga me lahendasime selle väikese arusaamatuse kiiresti (ega me ei saand siis oma lapsukesi võõrasse pessa anda ometigi) ning Laiuse rahvas rõõmustas pealinna inimesi ikka üksteise järel asetsedes. Minu suureks üllatuseks oli teeservadesse kogunenud suur hulk inimesi, paljudel rahvalikud riided üll, enamus rõõmsalt naeratamas ja lehvitamas. Meie ’tantsupeoveteranid’ ehk siis viiendat korda peost osa võtnud naised ütlesid, et mitte kunagi pole Maridele nii tohutult palju tervitusi hõigatud kui täna. Eks me hõikusime ise ka – elagu pealtvaatajad, rulapoiss ja jalgratturid... no mis, me hüüdsime isegi ’elagu eesti politsei’! Õnneks seekord nad ikka ainult lehvitasid. Seitse või midagi kilomeetrit Lauluväljakuni läks nigu lipsti – isegi meie suure kõhuga staarfotograaf kõndis vapralt kogu maa kaasa. Eufooria tõusis taevani! Pärast lauluväljaku tribüüni eest möödumist (mis oli pisut kentsakas – tühi väljak, peaaegu et punase vaibaga väike tribüün, tuletõrvik ja mõned tantsujuhid rivis), pudenes kogu siiamaani kramplikult end ’triipu tõmmanud’ rahvamass lihtsalt eri suundades laiali. Kuigi ma kavatsesin tegelikult jääda kuulama õhtust laulupeo kontserti (selle mõttega, et lapsuke laulab ja homme hakkame pärast oma viimast esinemist kohe kodu poole sõitma ning laulupidu jääb nägemata või õigemini kuulmata), aga kuna Jõgevamaa asub teatavasti maakondade nimistus üsna eesotsas, siis lõppes meie rongkäigutamine juba viie paiku. Tuli meile siis jube hea mõte – sõidame bussiga koju, vahetame riided ja tuleme tagasi. Eksole. Maalt ja hobusega – liiklus on ju suletud, sest rongkäik toimub! Aga lähme natuke maad jala ja siis leiame mingi bussipeatuse, kus bussid ikkagi käivad, eksju. Nii me siis muudkui läksime, vahepeal paljajalu, siis jälle kingades, aju vaikselt suitsemas ja keel kuivamas kurgulakke. Et kui on ekskursioon ’tunne oma kodumaa pealinna’, siis olgu juba põhjalikult. Ja mis see rongkäigu maa siis tagurpidi tagasi ära kõndida pole. Veel kunagi ei ole võhivõõra koolimaja nägemine nii suurt heameelt tekitanud kui täna. Mingil põhjusel ei tekkinud pärast pesu ja õhtusööki enam mingit tahtmist tagasi lauluväljakule kõndida. Tänase päeva sammulugeja andis alla juba poole maa peal, sest pole ju ometi võimalik, et inimene tahab ühe päeva jooksul ära kõndida rohkem kui 30 tuhat sammu... Eks me homme hommikul näe, kui palju ja millist kreemi keegi endale peale määrima peab, et oma viimaseks tantsuetenduseks sama kepsakas ja särav välja näha kui esimesel korral. Pole ma oma elus hullemat rahvast näind kui tantsurahvas...

Nüüd on see siis juhtunud!

Ma seisan keset Kalevi staadionit ja lahistan nutta. Pisarad voolavad mööda põski ja mul on tegu, et meeles pidada, mismoodi ma väljakult ära minema pean hakkama. Olen just lõpetanud ’Taas koju’ tantsimise, ülistanud Eestimaad taevani ja tunnen, kuidas iga minu rakuke lahustub mind ümbritsevasse tantsijate massi. Kohe-kohe tuleb mul end kokku võtta ning alustada tantsupeo Codaga – kolm tantsu järjest, pidev tantsijate juurdevool väljakule, kuni lõpuks on meid kokku hullumeelne 9177 inimest, kes kõik ühes rütmis hingavad ja liiguvad. Minust ei jää järgi enam isegi mitte rakukest. Ma tunnen, kuidas Universum võngub mu ümber koos minuga, väljub minu taju piiridest, keerleb ümber müstilise kõiksuse keskuse ning stardib valguse kiirusel lõpmatusse. Ma ei mäleta enam, et viimased kolm päeva olen koorinud pesemata kartuleid, otsinud paaniliselt poeriiulitelt gurmaanitoidu valmistamise komponente, tundide kaupa küpsetanud ja keetnud, näppe kõrvetanud ja pead vastu posti peksnud... Praegusel hetkel on mulle antud nii suur kogus ülevat emotsiooni, et selle hoidmine käib mulle üle jõu. Tegelikult ma ju teadsin seda ja ootasin. Ootasin puudutust. Hommikune läbimäng pani korraks südame võbelema just siis, kui tühjade tribüünide vahelt alla väljakule kõndisime. Õhus oli ootust. Peaproov-etenduse kell alustab tiksumist... Platsil on end ringi kerinud naiste tantsurühm, tiksudes samas taktis, silmad suletud... Meie pai lastele – publiku heakskiitvad emotsioonid ja aplaus... Lennukid taevas madalstardil üle pilvemassist tekkinud viikingite mõõga – rahurist... Kahe noore mehe tantsusoolo ’Aissa’ saatel õlletelgi territooriumil, sekundeerimas ’päris’ tantsule väljakul – pidu neis enestes... Kolm Marikest koos topsitäie murelitega tantsusammul edasi liikumas ning võhivõõra fotokaameraga mehe palve – kas tohib teist pilti teha... Ülo Luht fotosessioonil pärna all kohe Marikeste istumiskoha kõrval, naiste lemmik tantsulooja viskamas nalja hammaste ja vanaduse üle (a la mees tuleb kooli kokkutulekult koju ja vastuseks naise pärimisele teatab, et kõik olid sama nägu ainult hambad olid neil uued)... Tantsupeo märke müüvad noored inimesed hüüdmas üle platsi – kõik ilusad inimesed ostke kauneid tantsupeo märke! Välismaise aktsendiga noormehe kallistus toidujärjekorras (mis sest, et eesmärgiks oli tähelepanu hajutada ning magusaid meelitusi jagades märkamatult järjekorras ettepoole saada :) Tüüpiline istuge-järjest-ei-jäta-vahesid-ja-kes-on-lõpetanud-läheb-kohe-välja toidusaali turvameeste suust, sekka vahelduseks lahke neiu, kes LUBAB meil oma toidupakikesega väljas laudade taha istuma minna... Äsjaleitud sõbra vaimustusest õhkav sõnum telefonis... Pealtvaatajate omavaheline vestlus – parim tants oli ’Taas koju’, ma sain kohe aru, mida sellega öeldi, kõik joonised olid nii selged... Meie kalli juhendaja nutetud silmad... Publiku ovatsioonid ja kiiduavaldused meile, kui me neist treppidel möödume... Grupikalli etenduse lõpus... Kogu kodutee võis mind näha totakalt naeratamas, silmad udused nagu oleks pilves. Minu esimene päris tantsupidu. Muud emotsioonid on praegu olematud ning jutt sellest, kuidas Marid läksid tantsupeole naisrühmana ning tagasi tulid segastena, tuleb hoopis teine kord. 

Kas hiired tuules...

...või rotid laboris – umbes selline tunne oli minul täna Kalevi staadionil. Tegelikult olime me kilud karbis juba hommikuses bussis ja ma ikka tõsiselt imetlen sel nädalal pealinna ühistranspordis tööl olevaid mehi, sest nende kannalikkus ja heatahtlikkus on see, mis meid igal hommikul õigeks ajaks ’tööle’ lubab minna ja heal juhul õhtul hilja koju ka. Aga laborirotina ma tänasel päeval väljakul seisin küll, sest kõigepealt oli meile hommikuse proovi läbiviimiseks kohale kutsutud klaverikunstnik, kelle esituses kõlasid siis üldtantsud, mille järgi meie tantsijad omakorda tantsida püüdsime. Ma ütlen püüdsime, sest ärge saage minust valesti aru – kindlasti oli tegu oma ala suure professionaaliga, kelle sõrmed justkui mängeldes klahvidel lendlesid, aga meie tantsumuusika kõlas selle instrumendi läbi nagu matustel, takti algust tuli aimata ja meloodiat oleks justkui enne kusagil kuulnud. Täitsa ime, et meil hoolimata heliehmatusest read täitsa sirged olid. 

Kahjuks sellega minu katsejäneseks olemine veel ei lõppenud. Meie esimene liigitants ehk ’upatamine’ leiab aset  üsna lavastuse algul ning ma polnud veel jõudnud tähelepanu pöörata sellele, kuskohast muusika tuleb. Kui ma siis trepist alla muru servale olin jõudnud ja kavatsesin hakata haiget saanud lapsukestele pai tegema, alustas vasakult poolt meie laulu keegi tundmatu häälega olevus, saatjaks hoopis teise rütmi ja helikõlaga pill. Peaaegu oleks ise ninali kukkunud. Kuidagimoodi õnnestus mul end siiski koguda ja labürindis õiged tantsupoosid võtta. Õnneks järgnes koheselt ka teine põhitants, niiet ma päriselt šokist toibuda veel ei jõudnudki. Kuna kavas on naistel vahepeal vääääga pikk paus, siis oli mul piisavalt aega järele mõelda, kuidas see tantsude saundträkk nüüd ikka kõlaski... jällegi – mul pole mitte vähimatki meie eesti muusikute vastu ja ma olen täitsa kindel, et suur hulk inimesi naudib igasugu improviseerimist ja lugude kavereid, aga – minu aju töötab pisut teisel lainepikkusel, mul on peas kõigepealt muusika ja siis tuleb alles tants, ehk siis tants on kohandatud muusikale. Ja kui muusikas toimub kasvõi pisukene nihe, kas siis meloodias või rütmis – ei leia minu jalad enam õiget asendit, sest impulls on puhta vale. Aga see on muidugi minu enda viga. Eks mul ole homme kaks proovietendust aega seda uut muusikat MITTE kuulata ja teha nii nagu minu sisemine helin käsib.

Proovietendused on muidugi super hea asi, sest see on ainuke võimalus näha, mida kõik teised kaaskannatajad viimase nelja päeva jooksul harjutanud on. Ja tõsist tööd on nad teinud tõesti – mõni tants on ikka nii kuradima ilus, et pisar tuleb lausa silma. 

Mis pole muidugi mingi näitaja, sest minu üliemotsionaalsus on teada-tuntud. Ja ma ei hakka üldse mingeid vihjeid andmagi – igaüks tuleb ja leiab oma tantsu üles niikuinii. Mida vaataja ei tea, on see, et tantsija annab endast kakssada protsenti igal juhul, mis sest, et silme eest must ja minestusest maaühendus. Täna näiteks jooksutati iga natukese aja tagant platsile esmaabinäitsikud, kelle kasutegur pisut selgusetuks jäi – tundusid teised na koolitüdrukutest vabatahtlikena, kes iga vigastuse puhul külma peale lasid ja juua pakkusid, tõsisema juhtumi korral aga kutsuti kohale tursked mehed kanderaamiga, kes kannatanu aplausi saatel minema tassisid. Aplausi on viimastel päevadel üldse kuidagi hirmus tihedalt saanud. Iga natukese aja tagant kõik see mees või naine muudkui plaksutas... Eks tantsujuhid ise on tänu väärt küll, sest kogu selle massi ohjes hoidmine ja kaunilt tantsima panemine ilma huumori ja hea tujuta vist ei õnnestuks. Villis varbad, dehüdreerunud keha ja põlenud ihuliikmed on kohustuslik boonus.

Kuna tänase päeva sisse mahtus päris mitu paaritunnist molutamise hetke, siis oli aega ka veidi lahingutandril ringi jalutada. Eestlane on ikka pöördumatult rämpstoidu sekka ära eksinud – vastu jalutavad lapsed mugisid friikaid ketsupiga ning täiskasvanud istusid lahjad õlled laua peal. Ega sponsori pakutavat tuleb muidugi tarbida nii palju kui jõuab. Kultuurinurk oli õnneks ikka ka. Päris põnev oli lugeda meie tantsupidude ajalugu, eriti kuldsel nõuka-ajal, kõigi oma leninlike staadioniloosungite ja sirbi-vasaraga. Ma ikka vahel mõtlen – misasi see on see meie rahvuslik identiteet, mida me nii kiivalt omaks peame ja kõigi riigikordade kiuste talletada tahame. Kas see ’meie’ pidu, mida me nädalavahetusel peame ja kus ainult paar tantsu päris labajalasammu näitavad, on selle identiteedi väljund või poosetamine või lihtsalt äriprojekt... Aga hetkel ei oma see mingit tähtsust, sest kell on ammu üle südaöö, järjekordne 12-tunnine tööpäev tantsijatel seljataga, järelpäevitus väljaulatuvatel kehaosadel silmatorkavalt märgatav, kõik nilbed ja veel nilbemad naiste seltskonna naljad ära räägitud, kõhud suurest naeruteraapiast kõveras ning ukse tagant kostub akordion ja simmanimelu. Homme ootab meid ees lausa kolm etenduse läbimängu, viimane neist jäädvustatakse filmilindile ning pakitakse ERRi arhiivi igavesest ajast igavesti. Seega tuleb põll ära triikida, tutt sirgeks sättida ja naeratus näole kleepida. Nagu tavaliselt. Nii see rahvatantsija elu kord on :)

Tantsumaratoni kolmas päev...

...algas meie rõõmuks päikesepaiste ja kaelamurdva dilemmaga – mida  selga panna. Häda kui kallab vihma ning jama kui äkki läheb nii soojaks, et pikkade riietega palav hakkab. Ega see pole naljaasi, kui kõik vajalik tuleb hommikul kell kaheksa kaasa võtta, sest koju saab alles enne kümmet õhtul. Minu jaoks oli see siis esimene rahvatantsija täistööpäev ning  ma pean oma häbiks tunnistama, et nii umbes kella kuueks õhtul ei tahtnud mu jalad enam kohe mitte tantsujoonisesse joosta ning selg nõudis kiiremas korras horisontaalasendit. Ja oleks siis veel, et ainult keha on nõder – aju kõvaketas jooksis pisut hiljem samuti kokku, niiet pere labajalg ei seostunud minu ettekujutuses enam üldse mitte nende sammudega, mida me tegelikult tegema pidime. Ja kui meie kallis juhendaja oleks veel korra öelnud oma lemmiksõna – anfass (või-jumal-seda-teab kuidas seda sõna kirjutatakse ning mida see üldse tähendab), siis mul oleks rätiku alt sõna otseses mõttes tossama hakanud. Aga algas päev taas hobuste söötmisega, kusjuures hipodroomile jõudmiseks pressisime end pealinlaste meelehärmiks jälle bussi. Seekord siis lõõtsaga bussi. Kuigi Marikesi on nagunii alati kilomeetrite kaugusele kuulda, siis lõõtsas me ikka ületasime endid – küll kadusid ühtedel jalad alt, küll jäi teistel midagi kuhugi vahele. Meie kaunimatele piigadele pakuti võimalust bussis põlve peale istuda ning üks noormees luges ära kõigi meie nimed rättidelt kui me temast möödusime. Maakad linnas, mis teha :) Vähemalt me juba orienteerume, mitte ei marsi kindlameelselt kõige kaugemat ringi pidi sihtkoha poole.

 Üks pisiasi jäi mul esimese päeva kohta mainimata – kui keegi veel mäletab, siis mingi hetk kevadiste ülevaatuste paiku saime ebajumalatelt noomida selle eest, et tantsides laulu kaasa laulsime. Mina eriti. Nüüd selgub, et ka ebajumalad peavad vahel oma sõnu sööma, sest sel tantsupeol tuleb naistel oma ’varesele valu, harakale haigust’ kõigest hingest just nimelt KAASA LAULDA. Saa siis aru nendest käskudest ja keeldudest. Ega neid mikrofonist kostuvaid juhtnööre ei saagi alati absoluutse tõe pähe võtta, sest paberi ja plaani peal näevad asjad tihti pisut teistmoodi välja kui tegelikus elus ning eks tantsupidu ole ka suures osas kohapeal valmiv häppening. Mis sest, et tantsijal peab vähemalt kolm paari silmi olema – ühed ees, teised kuklas ja kolmandad varba otsas, et suudaks kõik oma tipid-täpid-knopkad korralikult üles leida. Närvid peavad ka väga heas korras olema, sest muidu võib nina eest madallennul mööduv pääsuke hetkega suure segaduse tekitada. Ja igas kohas pole mõtet maha kükitada, sest pealinnas on rattameestel hoopis teised liikluseeskirjad ning niimoodi võib poolest tuharalihasest kergesti ilma jääda.

Päris suure põnevusega ootasin tänast lõunasööki. Eile serveeritud hernesupiga hirmutasid naiskad mind ikka korralikult ära ning kuna mul ei ole mingit plaani tantsumaratoniga kümmet kilo alla võtta, siis ma pidasin väikest viisi pöialt, et täna vähemalt söödav supilurr oleks. No oli söödav. Aga lurr. Kuigi serveeriti kahte erinevat varianti – seljanka ja borš – siis välja nägid nad küll täitsa ühtmoodi nagu eelmisel päeval keedetud ja nüüd ülessoojendatud halli värvi ebamäärane kooslus. Kõhu täitis siiski ära, sest magustoitu anti ka. Pikantseks lisandiks asjale olid poisiohtu kollastes vestides noormeeste vaistuvaidlemist mittekannatavad suunavad märkused ning üleval tribüünitoolidel puhevil kukena ringi kõndiva ja meid üleoleva pilguga silmitseva ’turvamehe’ salvavad märkused. Vaesekesed. Loodetavasti saavad nad korralikult palka vähemalt.

Aga ilm hellitas meid täna ikka täiega – taevas oli puhas sinine ja päike paistis lagipähe. Kuigi enamus Marikesi peaks juba üsna elukogenud olema, siis õnnestus meil täna siiski endile korralik nunnapäevitus hankida, pluss keevitajaprillid, klouninina ja punapõsed. Ja päris päeva lõpus, siis kui ma arvasin, et nüüd on mul küll kopp ees ja ma viskan oma tantsukingad pikaks ajaks prügikasti – saabus õnneks tantsupeo tipphetk. Naiste Tuljak! No ei ole ma naljakamat semafortantsu oma elus näinud. See meie tahapoole painutusega jungivõte, mis kõrvalt vaadates pitsi kummutamist meenutab, ei ole ometi tõsiselt võetav. Võib ju olla, et suurel platsil koos kõigi teistega ei näegi see nii kentsakas välja, aga mul endal on küll tükk tegemist naeru tagasi hoidmisega. Meie kõige viimane tants täna oli aga täielik katastroof. Aga ega suitsevate ajude ning väsimusest tudisevate põlvedega naistest polegi midagi suurt tahta. 12-tunnine tööpäev on kurnav ka kõvematele tegijatele. Ei tea, kuidas selle ületunnitasuga jääb ka... Homme kompame üksteist jälle. 

Veeteede amet...

...võtab ja viib ära viikingite naised. Ja kajakas ei roni sinilinnule selga ning hiired tuules suunduvad idatreppide poole. Ei, tegu ei ole Mihkel Muti tragikomöödiaga rannaeestlaste elust, vaid minu esimene kloon saabus täna pealinna läbivettinud Marikestele seltsiks. Minu suureks üllatuseks näitavad viimase aja rahvatantsurühmad üles suurt leidlikkust oma nimede valimisel. Kujutate ette uudist valla lehes – Sel aastal lähetasime suurele peole Meie valla eided... Aga ega vahet pole, millise nimega kedagi kustutakse, jalad lirtsuvad kõigil ühtemoodi. Nii jäätise tegijatel kui hammastel, servakaunistustest rääkimata. Kui ma pärastlõunal oma vaeste naisukestega ühinesin, olid nad just ära luristanud lõunaks ettenähtud hernesupi ning mina smugeldasin end täitsa ilma isikutunnistuspaelata Kalevi staadionile. Puhta kriminaali tunne tuli. Staadion ise oli tunduvalt väiksem kui ma ette kujutasin – no kui sinna ikka mingi 12 tuhat pealtvaatajat ära peab mahtuma, siis mulle kangastus kohe Londoni olümpiastaadion... aga õnneks tekkis sel pisikesel rohelisel väljakul kohe kodune tunne ning polnd miskit pabinat. Tantsude läbitegemine iseenesest eriti hull ei olnudki, kui arvesse võtta, et ma pidevalt oma update’i tegema pidin ning vahepeal ikka päris metsa poole jooksin. Mis parata, kui naised väljakul oma vihmakiledega kõik ühtemoodi välja näevad ning rühmakaaslast mitte kuidagi üles ei leia. Minu esimene kloon tegi ka kohe ruttu vehkat ning mul oli vahepeal ikka sõna otseses mõttes vetteviskamise tunne. Suure staadioni proov möödus siiski suuremate viperusteta, kui mitte arvestada Marikeste rünnakut staadioni maa-alusesse naiste tualetti. Me mõtlesime veidi rohkem tsiviliseeritud olla ning siniseid pissiputkasid mitte kasutada ning suundusime teadjanaiste juhatusel betoonkempsude poole. Veidi hämmastust tekitas küll silt naiste poole kohal – KÄTEPESU PEEGEL – aga ega me muud peale naermise sest ei arvanud. Trepist alla jõudes selgus, et oligi ainult KÄTEPESU ja PEEGLID, sest naiste WC oli KINNI MÜÜRITUD. Igaks juhuks me meeste poole peale minema ei hakanud.  Suundusime hoopis kogu selle sahiseva naiste massiga hipodroomi poole. Mitte küll õhtuseks meelelahutuseks ehk hobuste võidusõiduks ja kihlvedudeks, vaid päevavalgus tuleb ikka viimse piisani trenni tegemiseks ära kasutada.  Olgu see siis kasvõi hobuste kõrval. Põhiline et suksudele tee peale ette ei jää koperdama... 

Turvamees käis meid isiklikult sõbralikult noomimas, et me ometi ei jääks hobuste raja peale telefoniga töllerdama, sest tema ei saa meid kohe mitte sel juhul kaitsta. Väga armas temast. Mingid mehed kaamerate ja suure tolmunuustiku-mikrofoniga käisid ka ringi ja üritasid naisi hirmutada ning kõrvalväljakul treenisid musklis poisid ameerika jalgpalli võimisiganes see üksteisega kokkupõrkamise mäng ongi... Hilisõhtul ’kodu’ poole suundudes hõivasime taas kord tallinna tasuta transpordi ning kui ma kõrvalt kogu seda suurt kädisevat-itsitavad naistemassi kõrval vaatasin, tundsin kaasa vaestele pealinlastele, kes meid terve nädala välja kannatama peavad. Mõnedel on ehk võimalik seks ajaks uksed-aknad kinni naelutada ning suvekodusse kolida, aga need, kes linna jäävad, on arvatavasti poed kõrvatroppidest ja aknakatetest tühjaks ostnud ning  konutavad suletud uste taga, oodates, millal nende linn neile tagastatakse. Igatahes tuleb kiita trolli number 6 juhti, kes lubas kõigil peatuses seisnutel end trolli sisse pressida ning nõnda me selles sumisevas kilukarbis kodu poole ujusime. 

Pioneerilaager asub valgusrikkas koolimajas, plakatid seintel, ploff õhtusöögiks ja... loomulikult tohutult suured söögivarud. Ega Marid teisiti ei lepi ka. Esimesed ristsed tantsupeo kliimas saadud, nüüd jääb üle ainult järgmisi seiklusi oodata. Meie hilisõhtustest anekdootidest ma targu vaikin...