Ega ei pea kõike oma elu...

…internetiavarustesse paiskama ning mõne asja võiks jätta üldse kirjutamata. Aga kuna täiskuu toob naises hundi julge rinna välja (ükskõik kui väike see rind ka siis ei oleks), siis annan teada, et käisin eile Kärde baaris. Eks ma baaris olen muidugi ennegi käinud, küll mitte Kärdes, ning selles pole midagi imelikku, et varases keskeas naised sõbranna sünnipäeva vahelduseks baari tähistama lähevad. Saab lõõgastuda ja tantsida ja pärast ei pea nõusid pesema. Eks ma muidugi teadsin, et muusikavalik sõltub Tiit Sei suvast (loe diidžei) ning erilisi illusioone mul polnud, kuigi tihtilugu ma mõtlen, miks on vaja kõik mõnusad muusikat täis muusikapalad sellesse tobedasse pitsatilöömise rutiini toppida, et aru ka ei saa, millal üks pala lõpeb ja teine algab… aga eks see ole mu isiklik kiiks. Samamoodi kuulub mulle arusaamatutel põhjustel diskoõhtu juurde aromatiseeritud toss, mille sissehingamine ei tundunud küll erilist mõju omavat – lastaks siis vähemalt naerugaasi, oleks lõbusam! Niisama maasikalõhnalist suitsu pahvida – nomaitea. Aga hea küll. Tegelikult oli meil minekuks ikka päris hea ettekääne ka. Tegu oli nimelt naistekaga Kärdes, ehk siis naisi ootas üllatus – meeste stripp! Jaa- jaa, nüüd lõpetavad kõik mu õpilased ja tulevased tööandjad selle jutu lugemise ning kujutavad endale ette, et ma olen ikka täiesti korralik tööinimene. Mis sest, et ma nii viimase paari nädala jooksul vahelduva eduga tuubist Magic Mike’i vaadanud olen – ilusat meest on ikka ilus vaadata. Seepärast siis ka eilne julge kaasalöömine. Mis kahjuks lõppes täieliku krahhiga. Kas olen mina rikutud või ei ole eestis korralikke stripimehi või siis ei leia nad väikest Kärde baari üles, aga ühel kesköisel hetkel hüppas laval tantsivate naiste sekka…. Farmi Gabriel. Kui ma poleks enne ühtegi meesstripparit telekast näinud, oleks mul vist päris paha hakanud. Igatahes jälgisin ma suurima tähelepanuga mehe üsna nurgelisi tantsuliigutusi, pealtvaatajate hulgast naise krabamist, pekki läinud ülakeha paljastust ja… siinkohal tuleb teha mõttepaus. Ma ei taha eriti kogu järgnevat meenutada. Ei olnud ilus, ei tekkinud sellist tunnetki, et läheks kohe lähemale, tahaks…. katsuda ja raha värvli vahele toppida. Küll oli hea, kui läbi sai. Šõumehe teine etteaste seisnes tule purskamises ja leegitsevate otstega kepitantsus, mis arvatavasti pidi andma miski erootilise pildi. Kõhtu paljastati ikka ka. Tunnistan ausalt, hiljem kodus kulus päris mitu minutit Magic Mike’i, et kõike seda endal silmist raputada… Aga tegelikult oli kogu õhtu kauneim vaatepilt hoopis see, kuidas kaks noort inimest Tiit Sei plaadile ära eksinud tõeliste muusikapalade saatel ennastunustavalt koostantsu tegid. Tõepoolest tantsisid. Me naised vaatasime suud lahti igatsevalt noormehe poole… Vot on mees. Riided seljas ja mees. Loo moraal – ma kas olen liiga vana kõige selle jaoks või olen ma oma elus liiga palju tõelisi mehi näinud… ja tegelikult olen ma siiski kõigest naine…

Ma tunnistan kohe ausalt üles...

…et kõige sügavamast ja ’tähendusrikkamast’ eesti kultuurist mina tihtilugu aru ei saa. Ei küüni sinnani. Eriti kui tegu on näiteks Sulev Keeduse filmidega, Krossi romaanidega või enamiku tänapäeva kujutava kunsti loominguga. Igav on see minu jaoks ning iva ma ei leiagi üles. Tavaliselt on nii ka ooperitega ja meie kõrgelt hinnatud Erkki Sven Tüüri loominguga – ai kurja kuidas kriibib kõrva ja tahab mulle nagu midagi öelda, aga seda keelt ei mõista ma mitte. Meie üht ja ainukest kultuurilehte Sirpi ma loen aga küll. Juba Sirpi ja Vasarat lugesin. Siis kui vasar ära kadus, polnud ka lehel enam vajadust olla kultuuriinimeste salajane poliitiline häälekandja. Ajad olid muutumas. Tekkis võimalus teha ’puhast’ kultuuri ja kunsti, misiganes see ka ei oleks… Olenevalt numbrist on Sirbis muidugi tihtilugu nii igavad ja pikad, lehekülgi täitvad arutlused, esseed, oma ala meistrite targutused ja peensustesse langevad kirjeldused. Aga ma kujutan ette, et on hulgaliselt inimesi, kes just seda osa samal hetkel naudivad, mida minu ajukäärud vastu ei suuda võtta. Sest see on kultuur nende jaoks. Mina jään ikka oma liistude juurde, lappan filmi ja teatri ja muusikalehekülgi ning tunnen rõõmu, et saan kultuurselt kirjapandud kultuuriuudiseid lugeda. Mitte poliitikat ega kes-kellega-käib-kes-kelle-maha-jättis-jala-taha-pani-maha-müüs-oi-kui-hea-on-eestis-elada nupukesi. Erilise naudinguga loen alati Doris Karevat. Ma ei kujuta eriti ette, kui teda meie kultuuriruumis ei oleks. Ma vist ei tahaks selles ruumis viibida. Kaur Kenderit lugesin ka, siis kui ta arvas end kirjanike hulka. Küllap ka teda vaja on, nii nagu Mihkel Rauda ja Olavi Ruitlast. Tema bravuuritseva žestiga netti ülespandud teost ei hakanud siiski lugema… kuni praeguse hetkeni, mil mul koduteel Sirbi ümber käiv puntratants silme eest mustaks lõi. Lugesin siis nõnda seda teksti, mida ilma luba küsimata kusagil mujal kasutada ei tohi: Siis panin mängima plaadi “Kimalase lennuga” ja valasin kohvi kruusi. Muusikale kaasa ümisedes mõtlesin veel, et nüüd tahaks vahelduseks midagi väga head lugeda. Tuuslasin naeratus näol riiuleid ja avastasin, et mul ei ole kodus ü h t e g i oma teost!

Ega polegi nagu rohkem midagi öelda...

Kui ma nii peaaegu umbes täpselt...

...kolm aastat tagasi Marikestega ühinesin, oli see pigem töötu inimese õlekõrrest haaramine. Teate ju küll, istub seal kodus, midagi kasu tast pole, las teeb siis vähemalt rahvakultuurigi. Iseenesest polnud mul rahvatantsust halli aimugi ning kui päris aus olla, siis ega see teadmine pole siiani värvi muutnud. Mingisugune udune ettekujutus mul muidugi oli ja eks ma olin MeieMarikesi ikka kepsutamas näinud ka. Asjal sarvist haaramine on aga hoopis midagi muud ning kõik minu klaasist puhutud rahvatantsu ebajumalad on nüüdseks üsna pihuks ja põrmuks purunenud ning selgeks on saanud vähemalt 101 põhitõde rahvatantsu ja rahvatantsija kohta. Esiteks – rahvatantsija on kogu aeg ilus ja naeratab, hoolimata külmunud varvastest, nihestatud hüppeliigesest, nohusest ninast või peata kanade laialijooksmist meenutavast tantsunumbrist. Teiseks – rahvatantsija tantsib ühesuguse entusiasmiga nii põhjanabal kui Sahara kõrbes, lumetuisus ja vihmasajus, asfaldil ja rohututtide vahel, gestaapoprožektorite paistel ja peaaegu pilkases pimeduses. Kolmandaks – rahvatantsijal ei ole kodu, tööd, armukest, vabandust meest, ega lapsi siis, kui on vaja valmistuda võistutantsimiseks või mingiks muuks hullumeelseks tantsuürituseks. Neljandaks – rahvatantsija aju töötab kolmel sagedusel korraga ning ainult kahest duracelli patareist jääb ilmselgelt väheseks, vahepeal võib muidugi kaastantsija aju laenata. Viiendaks – ükski rahvatants ei näe tegelikkuses välja selline nagu ta must-valgel tantsukirjelduses kirja on pandud. Kuuendaks – kui rahvatantsija on tantsu läbi pisarate ja peaga vastu seina jooksmise abil enam-vähem selgeks saanud, selgub, et pool tantsu on vahepeal ümber tehtud ning tuleb otsast alustada. Seitsmendaks – oige-ja-vasemba tüüpi rahvatantsud kuuluvad eelmisesse sajandisse, tänapäeval loeb tantsuplatsil see, mis värvi on sinu seelik ja kui hästi tuleb sul välja plié ja see teine asi, mille nimi mulle meelde ei jää. Ärge küsige, mida kumbki tähendab. Kaheksandaks – muusika rahvatantsijat ei sega ning kuna muusikapala, tantsupealkirja ja tantsusammude vahel puudub igasugune maine loogika, siis mida vähem muusikat kuulata, seda parem. Niimoodi võiks ju jätkata kuni 101 välja, aga kõige tähtsam tõde on hoopis see, et kui siis regulaarselt paar korda nädalas kõik need proua Filifjonkad ja operaator Kõpsid, Potsatajad ja Postikanad, Äpu, Kunksmoor ja Jänku Juta koolimaja saalis kokku saavad, sulanduvad nad selleks müstiliseks olendiks, kelle nimi on Meie Mari ning kelle liikmeid ühendab side, mida tugitoolitantsijatel ja elukutselistel tegijate kritiseerijatel kunagi tekkida ei saa – küünarnukitunne ja lõputu usaldus. See silmist lugemise oskus aitab meil kõigist esilekerkivatest raskustest üle ronida ja hüpata, toob meid rabast välja ja saadab mäenõlvalt lendu ning ärge üldse imestage, kui mingil hetkel leiate Meie Mari Erna retkel osalejate nimekirjast. Mina igatahes läheksin ükskõik millise Mariga luurele, iga kell.

Nii ekstreemset sünnipäevapidu...

…nagu mõne hetke eest lõppenud Marikeste 20 juubel, ei ole mina oma elus veel üle elanud. Just nimelt ÜLE ELANUD. Loomulikult õnnestus mul, elukutselisel hädapätakal, haigeks jääda just vahetult enne suurt sündmust ning kui ma siis pimeduse rüpes tuikudes ja omaenese jalge otsa koperdades lõpuks koju jõudsin, läbi nagu läti raha, olin ma üsna kindel, et blogijutt on küll viimane asi, mida ma kirjutama hakkan. Aga ega puue ei anna häbeneda ning siin ma nüüd olen – tähed tunduvad hieroglüüfidena, aga sõrmed klõbistavad vana tuttavaid klahve pidi. ILUS PIDU OLI MEIL. Tõeliselt südamlik ja täiesti Marikeste moodi. Ma nii väga loodan, et need kohalikud kultuurihuvilised, kes raatsisid laupäevasel õhtutunnil tantsukepsutajaid vaatama tulla, ei pidanud mitte pettuma – meie ise tantsisime küll ikka jälle suu kõrvuni ja nii et silme eest must. Ilmas ei pidanud me samuti pettuma – tuulenuusatus nullis rõõmsalt ära meie laternate lennutamise ning viimaste tantsunumbrite ajaks jõudis ka vihm piisavalt tugevust koguda. Aga rahvatantsija rõõmsat tuju ei riku ju ometi sellised pisiasjad. Eriti veel sünnipäeval. Ja sünnipäevatunne oli ikka päris tugev. Kogu üritus meenutas mulle heldimusega vanu häid kultuurimaja aegu, mil süldipeod tavalised olid - lauad lookas ja veini voolas ojadena, külalised vennasvabariigist Lätist olid ka kohal ja vokaalinstrumentaalansambel mängis nii nagu vanastigi. Ei puudunud ka vahepalad,  mil me oma asendamatu Eha pilli järgi tantsisime ning kohustuslikus korras tuli ära mängida ka paar mängu. Vahepeal hakkas mul küll lätlastest pisut kahju – meie hirnume end herneks, aga nemad ei saa muhvigi aru… Siis aga meenus mulle, et paari aasta eest Allažis käies olime me ise samas olukorras ning keelebarjäärist hoolimata sai kingad päris tolmuseks tantsitud. Täna jäid kingad puhtaks, kuid varbad on villis sellegipoolest. Üks suur tükk rõõmu ja õnne on juurde saadud ning sajaviiekümne külalise naeratused ja kallistused annavad veel pikka aega tunda. Ja kogu oma äpu olemusest hoolimata tunnen ma end justnimelt kahekümne aastasena. Aitäh, kallid Marikesed, et olete olemas. Teiega on hea.