…kuid homme juba kustume, kui poleks olnud olemaski meid… Nii kostus kõlaritest meie selja taga, kui me eile õhtul tantsupeo esinejatele teeservas hüvastijätuks lehvitasime. Eile me olime tähed. Meie Marikesed ja kõik need rohkem kui 3000 naist, kes Jõgevale kokku olid tulnud. Meie päralt oli Maa ja Ilm ja Meie Lugu oli see, mida südame ja silmadega kuulata sai. See, mis meid homme ootab, ei olegi tähtis. Pole oluline, kas ja millal toimub Naiste Tantsupidu number kaks, meie olime need, kes tantsisid vaatajate südamesse Eesti esimese naiste tantsupeo. Põrgulikult kõrvetava päikese ja kõigi skeptikute kiuste. Pean muidugi tunnistama, et minu tunne oli kõige tugevam esimese, niinimetatud kontrolletenduse ajal. Arvatavasti seepärast, et see oli mul esimene kord tantsupeost tantsijana osa võtta. Nii ma siis alustasin oma tantsijakarjääri liblikaid kõhus keerlemas ja klimp kurgus. Tõepoolest on nii, et sadade naiste ühes rütmis liikuvad käed ja jalad tekitavad mantralaadse tunde nii kõrgel tribüünil asuvates pealtvaatajates kui tantsijais endis. Mingil hetkel ei mõelnud ma enam ei kingade murusse takerdumisele ega järgmisele tantsuvõttele, vaid maailmas eksisteerisid ainult mina ja muusika ja see tunne, mis minu seest tantsu vahendusel välja püüdis pääseda. Loomulikult on ka tantsupeo ülesehitus teadlikult pinget üles kruttiv ning viimane blokk, kus kõik naised end „Kodu“ saatel jällegi staadionile keerutavad, et siis üheskoos „Palve“esitada, on tõenäoliselt võimas vaatepilt. Ning kui tunnet enne mingil põhjusel veel ei tekkinud, siis nende kahe viimase tantsu ajal lakkas muu maailm me ümber eksisteerimast. Et siis täie tegelikkusega etenduste vaheaegadel tagasi tulla… Kui esimese etenduse järel suutsin veel enam-vähem rõõmsalt lõunasöögile kepselda ja kohvijärjekorras seista, siis teise etenduse lõppedes tundus oma jalgade pesasse vedamine juba mäkkeronimisena. Uuesti püstitõusmine ja kõndimine meenutas pigem jalgade järelelohistamist, niiet nii mõnigi meist lubas memmede rühma üle minna… kuni meil meelde tuli, et memmedel on palju kiiremad tantsud kui meie naisrühmal… Põrgukuumuse tõttu oli ka meil juhuseid, kus aju keema läks, kuid kuna kaasa olid pakitud külmapadrunid, siis sai aju kiiresti oma koore sisse tagasi surutud. Kõik need pisukesed probleemid ununesid aga kohe kui uuesti „lavalaudadele“ astuda tuli. Tegelikult oli pärast ärasaatmistseremooniat üsna nukker vaadata seda kõrbenud staadionipinda – tühja ja kõledana kõrgus ta kohal metalne tribüünimonstrum ning raske oli ette kujutada, et alles tunni aja eest hõljus siinsamas ülev ja võimas meeleolu. Kuumarekord oli sündinud, nii nagu Ülo Luht lubas. Tantsisime taevas, ainult tähed jalge all…
No comments:
Post a Comment