Algas kõik suht rahulikult. Mäks laulis nagu ikka paar hingeminevat palakest.. kusjuures mul on viimasel ajal raske ette kujutada mingeid demonstratsioone ilma Mäksita... kisub kangesti rahvusikooni poole, tea kas keegi on temaga juba rääkinud pronkskuju püstitamisest... aga jah, metsarahvas kogunes Keskkonnaministeeriumi ette, väga korralikult ette valmistatud loosungid ja lipud käes ning... kinkis ministeeriumile pesakasti. Koos kujuteldava lootuse linnuga. Et nad seal külmas ja kõledas majas lootust ära ei kaotaks. Sest kui rahvas muudkui loodab ja nagu isegi teab, mismoodi võiks ja hea oleks, siis meie endi valitud tähtsad riigitegelased ja nende palgatud ametnikud kaotavad oma viimsegi mõttejupi kuhugi spaghetti bolognese sisse ära või siis tirivad üks ühest teine teisest otsast sedasama mõttejuppi nii et tükid taga. Kas on mets või pole... Kas hiiepuud ja hiiesalud on pühad või võib neist vabalt elutoamööblit teha... Kelle jaoks me seda metsa arutult raadame ja kuhu teda saadame, kas tõesti jäävad hiina paberivabrikud ilma eesti puiduta seisma... Misasja see Pomerants need euroametnikud sinna metsa vedas kui meil metsas ainult palk ja hake kasvavad... Kas olen mina puhta loll või ongi meie väikese riigi kõige suurem riigieelarve tasakaalus hoidja ja eelarveaukude lappija metsast välja veetav puidumaterjal... Aga õnneks on nüüd meie ametnikel võimalus endale ekspertarvamus tellida, sest just täpselt aasta tagasi loodi selline kodanikeühendus nagu EMA, mis lahtiseletatult tähendab Eesti Metsa Abiks (küll see eesti keel on ikka mitmetähenduslik, kas pole!), kelle juhtfiguurid on võtnud endale südameasjaks inimeste meeli avardada. Sest kõik ju ei tea ja mõned ei käi metsas kunagi.
Ma tegelikult mäletan oma esimest kokkupuudet Linda-Mari Väliga. Leidsin tema raamatu kogemata lastega koos raamatukoguriiuleis tuhnides ning täiesti ilmselgelt on tema puhul tegu sündinud revolutsionääriga. Täna marssis ta ruuporisse ergutussõnu lausudes kogu selle rahvasumma ees Vabaduse väljakule ja hiljem Toompeale. Mitte et ma nii väga vaimustusse satuksin sellisest vaatepildist... ma usun, et turistidele ja teistele linnakodanikele oli see täitsa kentsakas sündmus... ergutav kindlasti... kas nad ka mõttele pihta said, on omaette küsimus. Samas kuulsid nad kindlasti meie eeslauljat, kelle improvisatsioonivõime oli muljetavadav, kahjuks pole mul aimugi, kes see shamaanitrummiga noormees oli. Kogu ürituse kulminatsioon minu jaoks leidis aset Vabaduse väljakul, kus spiraalselt ringikujuliseks vormunud rahvahulk esitas koos eeslauljaga (seekord jällegi mulle tundmatu naisterahvas, pagan peaks hakkama päälinlastega tutvuma...) töötluse eesti rahvalaulust Kaerajaan, uue nimetusega Metsajaan. Vaat see oli alles lugu. Kõik, mida oli vaja öelda, sai öeldud, iidseid tarkusi tuli sealt laulust välja - ehk siis, tuleb minna metsa ja kuulata ja mets ütleb sulle ise, mida on vaja teha. Ühisvälja tunne oli päris võimas, seega tundus üles Toompea mäkke rühkimine suht mõttetu ettevõtmisena, riigiisad oleksid võinud tulla alla linnaväljakule inimestega kohtuma. Paraku ma neid ei näinud küll. Toompea loss tegi täna raudselt lühendatud tööpäeva ning kui meie loosungitega Olümposele jõudsime, olid jumalad juba puhkama läinud...
Eks me seda laulvat revolutsiooni ole juba harrastanud ka piisavalt. Jah muidugi on vaja inimeste üles raputamiseks selliseid üritusi nagu tänane. Kui ikka piisavalt palju ja kõvasti laulda, hakkab ka kõige tuimema kõrvaga olend tüütut kärbest minema rapsima. Kuigi tänane meenutas pigem sireenide hüüdu, sest meie oma Anna Liisa esitas lavalt armsaid regilaule ja Jaak Tuksami elu keset metsa pole veel vist mitte kunagi nii hinge pugenud... Aga... need, kes kohal olid, valutasid südant enne ja teevad seda ka pärast tänast õhtupoolikut, võibolla mingid inimesed tundsid sääsepirinat kõrvades ja raatsivad mõne hetke metsa peale mõelda ning kindlasti on neid inimesi, kes ongi metsa poole ning sealt kunagi välja ei tule, raadaku harvesterid palju tahes. Meie võim ja valitsus teeb ikkagi näo, et jajah, me kuulame teid ära, rääkige rääkige, arutame asja, kaalume ettepanekuid, kui saame võtame arvesse... ja samal ajal surevad metsas puud... linnud... loomad...
Et aga mitte liiga morbiidseks muutuda, umbes nagu ühed noored mehed väljakul, kes nähes plakatit kirjaga Mets - see on elu, arvasid, et sinna alla oleks sobinud kirjutada Kui metsa pole, siis on surm... tahaks rõhutada kogu ettevõtmise positiivset ja helget poolt. Nimelt kohtusin ma esmakordselt päriselus näguderaamatu sõbraga, kes, olles sõbraliku naaberrahva päritolu, annab silmad ette nii mõnelegi eestimaa kodanikule oma meelekindluse ja selge pilguga - siin ta on, Mika Keränen! Mees, kes ei pea paljuks tõlkida soome tselluloositehase kohta käivat infot, et põikpäisele eestlasele selgeks teha - kui tehas tuleb, siis hais tuleb kohe kindlasti ning kes istub bussi ja sõidab Talnasse meeleavardusele, külmetab ära varbad ja nina, et siis uuesti bussiga kodulinna tagasi loksuda. Ja meie räägime, et ilm na sitt, ei viitsi linnapeale rahvakogunemisele minna. Ükskord tuleb see hetk, kus mugavustsoonist peab siiski välja astuma, sest trummipõrin muutub liiga valjuks ja silmaklapid kuluvad hõredaks. Loodetavasti ei juhtu see liiga hilja... et saaksime uuesti kohtudes ikka veel laulda - Meil on elu keset metsa.
