Friday, December 15, 2017

Rahvakogunemised pole teadagi üldse minu teema...

...aga kuna mulle ei meeldi see jama, mis meie metsade ümber hetkel toimub ning kuna revolutsiooni tehakse teatavasti loosungite ja lippudega, siis otsustasin ma täna ühineda EMA meeleavardusega. Osalt ka muidugi seetõttu, et tegu ei olnud tegelikult meeleaValdusega, keegi ei sõdinud millegi vastu ega tõmmanud kedagi liistule, vaid avardas hoopis meelt.
Algas kõik suht rahulikult. Mäks laulis nagu ikka paar hingeminevat palakest.. kusjuures mul on viimasel ajal raske ette kujutada mingeid demonstratsioone ilma Mäksita... kisub kangesti rahvusikooni poole, tea kas keegi on temaga juba rääkinud pronkskuju püstitamisest... aga jah, metsarahvas kogunes Keskkonnaministeeriumi ette, väga korralikult ette valmistatud loosungid ja lipud käes ning... kinkis ministeeriumile pesakasti. Koos kujuteldava lootuse linnuga. Et nad seal külmas ja kõledas majas lootust ära ei kaotaks. Sest kui rahvas muudkui loodab ja nagu isegi teab, mismoodi võiks ja hea oleks, siis meie endi valitud tähtsad riigitegelased ja nende palgatud ametnikud kaotavad oma viimsegi mõttejupi kuhugi spaghetti bolognese sisse ära või siis tirivad üks ühest teine teisest otsast sedasama mõttejuppi nii et tükid taga. Kas on mets või pole... Kas hiiepuud ja hiiesalud on pühad või võib neist vabalt elutoamööblit teha... Kelle jaoks me seda metsa arutult raadame ja kuhu teda saadame, kas tõesti jäävad hiina paberivabrikud ilma eesti puiduta seisma... Misasja see Pomerants need euroametnikud sinna metsa vedas kui meil metsas ainult palk ja hake kasvavad... Kas olen mina puhta loll või ongi meie väikese riigi kõige suurem riigieelarve tasakaalus hoidja ja eelarveaukude lappija metsast välja veetav puidumaterjal... Aga õnneks on nüüd meie ametnikel võimalus endale ekspertarvamus tellida, sest just täpselt aasta tagasi loodi selline kodanikeühendus  nagu EMA, mis lahtiseletatult tähendab Eesti Metsa Abiks (küll see eesti keel on ikka mitmetähenduslik, kas pole!), kelle juhtfiguurid on võtnud endale südameasjaks inimeste meeli avardada. Sest kõik ju ei tea ja mõned ei käi metsas kunagi.
Ma tegelikult mäletan oma esimest kokkupuudet Linda-Mari Väliga. Leidsin tema raamatu kogemata lastega koos raamatukoguriiuleis tuhnides ning täiesti ilmselgelt on tema puhul tegu sündinud revolutsionääriga. Täna marssis ta ruuporisse ergutussõnu lausudes kogu selle rahvasumma ees Vabaduse väljakule ja hiljem Toompeale. Mitte et ma nii väga vaimustusse satuksin sellisest vaatepildist... ma usun, et turistidele ja teistele linnakodanikele oli see täitsa kentsakas sündmus... ergutav kindlasti... kas nad ka mõttele pihta said, on omaette küsimus. Samas kuulsid nad kindlasti meie eeslauljat, kelle improvisatsioonivõime oli muljetavadav, kahjuks pole mul aimugi, kes see shamaanitrummiga noormees oli. Kogu ürituse kulminatsioon minu jaoks leidis aset Vabaduse väljakul, kus spiraalselt ringikujuliseks vormunud rahvahulk esitas koos eeslauljaga (seekord jällegi mulle tundmatu naisterahvas, pagan peaks hakkama päälinlastega tutvuma...) töötluse eesti rahvalaulust Kaerajaan, uue nimetusega Metsajaan. Vaat see oli alles lugu. Kõik, mida oli vaja öelda, sai öeldud, iidseid tarkusi tuli sealt laulust välja - ehk siis, tuleb minna metsa ja kuulata ja mets ütleb sulle ise, mida on vaja teha. Ühisvälja tunne oli päris võimas, seega tundus üles Toompea mäkke rühkimine suht mõttetu ettevõtmisena, riigiisad oleksid võinud tulla alla linnaväljakule inimestega kohtuma. Paraku ma neid ei näinud küll. Toompea loss tegi täna raudselt lühendatud tööpäeva ning kui meie loosungitega Olümposele jõudsime, olid jumalad juba puhkama läinud...
Eks me seda laulvat revolutsiooni ole juba harrastanud ka piisavalt. Jah muidugi on vaja inimeste üles raputamiseks selliseid üritusi nagu tänane. Kui ikka piisavalt palju ja kõvasti laulda, hakkab ka kõige tuimema kõrvaga olend tüütut kärbest minema rapsima. Kuigi tänane meenutas pigem sireenide hüüdu, sest meie oma Anna Liisa esitas lavalt armsaid regilaule ja Jaak Tuksami elu keset metsa pole veel vist mitte kunagi nii hinge pugenud... Aga... need, kes kohal olid, valutasid südant enne ja teevad seda ka pärast tänast õhtupoolikut, võibolla mingid inimesed tundsid sääsepirinat kõrvades ja raatsivad mõne hetke metsa peale mõelda ning kindlasti on neid inimesi, kes ongi metsa poole ning sealt kunagi välja ei tule, raadaku harvesterid palju tahes. Meie võim ja valitsus teeb ikkagi näo, et jajah, me kuulame teid ära, rääkige rääkige, arutame asja, kaalume ettepanekuid, kui saame võtame arvesse... ja samal ajal surevad metsas puud... linnud... loomad...
Et aga mitte liiga morbiidseks muutuda, umbes nagu ühed noored mehed väljakul, kes nähes plakatit kirjaga Mets - see on elu, arvasid, et sinna alla oleks sobinud kirjutada Kui metsa pole, siis on surm... tahaks rõhutada kogu ettevõtmise positiivset ja helget poolt. Nimelt kohtusin ma esmakordselt päriselus näguderaamatu sõbraga, kes, olles sõbraliku naaberrahva päritolu, annab silmad ette nii mõnelegi eestimaa kodanikule oma meelekindluse ja selge pilguga - siin ta on, Mika Keränen! Mees, kes ei pea paljuks tõlkida soome tselluloositehase kohta käivat infot, et põikpäisele eestlasele selgeks teha - kui tehas tuleb, siis hais tuleb kohe kindlasti ning kes istub bussi ja sõidab Talnasse meeleavardusele, külmetab ära varbad ja nina, et siis uuesti bussiga kodulinna tagasi loksuda. Ja meie räägime, et ilm na sitt, ei viitsi linnapeale rahvakogunemisele minna. Ükskord tuleb see hetk, kus mugavustsoonist peab siiski välja astuma, sest trummipõrin muutub liiga valjuks ja silmaklapid kuluvad hõredaks. Loodetavasti ei juhtu see liiga hilja... et saaksime uuesti kohtudes ikka veel laulda - Meil on elu keset metsa.

Wednesday, December 6, 2017

Küsimus elu mõttest...

... ei anna paljudele ärksama vaimuga inimestele rahu. Need, kes nii väga ärksad ei ole, neil on ükstapuha. Peaasi, et tuba soe, kõht täis ja riided seljas. Loomulikult tuleb ka ihu eest hoolt kanda, kuid see ei saa ometi olla me elamise ainus mõte. Vahel tundub mulle, et elu mõte ongi elamine hetkes. Siin ja praegu, õppides, arenedes, tunnetades iseennast universumina. Sest tegelikult meil teistsugune tunnetus ju puudub. Olles osa ühisteadvusest ja kõiksusest, on meil ometigi ainult piiratud juurdepääs selle teadvuse tarkuse juurde. Vahel mõni osakene pääseb ligi ning siis sosistab - mine raamatuesitlusele Viru keskusesse... selles raamatus on Halloo Kosmose  külaliste mõtted elu mõttest... ja siis sa lähed, veidi hirmul, et kuidas vastu pidada see tunnike koos kõigi nende inimestega, kes oma energiatega sinu isiklikku ruumi ründavad... lähed ja istud ja kuulad ning sinusse jõuab kohale see ühisteadvus. Reaalsus kui selline kaob sinu ümbert ning kogu ruumis oled ainult sina ja Einar Laigna. Kes räägib sellest, kuidas me oleme ära unustanud oma iidsed teadmised ja tarkuse, muutunud omaenese elupaika hävitavaks vähkkasvajaks... oma äärmuslikus egotsentrismis kujutame ette, et kogu universumi lõpmatuse ainus mõtlev eluvorm saab olla inimesesarnane olevus Maa sarnasel planeedil. Tema võib nii öelda. Teda ei kammitse mingid raamid ega piirid, keegi ei kutsu teda kohvile, ei vallanda, ei võta tema pensioni ära... Sest tavalise inimesena me ei julge eriti kõva häälega oma tunnetust kuulutada. Sigmund Freud paneks meid kohe hullarisse kinni. Tavaline inimene on teda ümbritseva müra sisse kammitsetud... ilusad sädelevad asjad, plinkivad suurlinna tuled, illusioon karjäärist ja tähtsa inimese elust, rahahunnikud ja briljandid, kõik see on taustamüra, loodud selleks, et meid kontrollida, kinni hoida materiaalses, füüsilise keha paitamisele pühendunud maailmas. Mis hingest te räägite... mis vaimust... Ka mina olen mõelnud, et kuidas ometi antiikaja filosoofidel oli palju rohkem teadmisi ja tarkust kui tänapäeva google ja informatsioonitulva sisse uppuvatel inimestel. Miks me ikka veel kirjutame kooliõpikutes orjade vere ja higiga primitiivsel kombel ehitatud püramiididest... miks me hambad ristis hoiame kinni jaburatest universumi tekkimise teooriatest, kui meil ometi oleks ühisteadvuses olemas teadmine asjade tegelikust käigust.... Laigna pakub välja, et nii peabki olema, kuna me kasutaksime seda teadmist kohe kurjasti ära. Meid on kuidagi niimoodi kokku pandud, et ükskõik milline tõeliselt vaimne praktika koheselt kas siis äri või halbadel eesmärkidel ära kasutatakse. Võibolla ongi see meie elu mõte - tõestada, et me polegi väärt muud, kui bakteritena maa peal Maa hävitamisega tegeleda. Maa, kui elav organism, üritab meid oma looduslike kataklüsmidega küll maha raputada, aga me oleme visad. Hambad ristis saeme oksa millel istume. Kui Laigna arvates võiks me elu mõte olla hinge ärksana hoidmine, oma füüsilises kehas asuvat hingeteemanti briljandiks lihvides, siis see on ilus mõte. Ainult ärksana suudab inimene tajuda lõpmatust. Tunnetada ja ületada piire. Mõista, et tegelikult pole piire üldse olemaski. Mitte miski ega mitte keegi ei saa meid takistada elu mõtte leidmisel. Peale meie endi. Tuleb eemalduda mürast ja kuulata vaikust. Tajuda iseenda määramatust. Kirjutada luuletust tühja puhta lehena. Ja lõpuks möönda alandlikult - mul pole õrna aimugi, mis on elu mõte...


Monday, December 4, 2017

Kui meie pere algrakuke 91. aastal Soome mugavuspagulaseks emigreerus...

...polnud meil võtta ei soome keele veebisõnastikku ega teadnud me Soomemaast suurt üldse midagi. Kuna üheksakümnendate alguses kerkis pinnale Soome riigi patukahetsus seoses ingerisoomlaste julma kohtlemisega sõjaeelsel ja järgsel ajal ehk siis võisid kõik ingerisoomlaste järeltulijad emamaale paremat tulevikku otsima minna ning üks osa Lindepuude suguvõsast juba lombi taga ennast hästi tundis, mõtlesime meiegi, et lähme ka vaatame, kuidas asjad päriselt on. Kaua sa ikka talonge loed ja poest tühjalt ilma piima ja saiata tagasi tuled. Ega viinast ja soolast kaua elatuda ei jaksa. Mõeldud-tehtud. Pärast pikka ja piinarikast dokumentide-paberite-allkirjade kokkukogumist asusime kaunil märtsikuu päeval lõpuks teele. Mobiiltelefonide ajastu polnud veel alanud ning googlest võis ainult unistada, seega oli meil kaasas umbes kümme erinevat kotti suhkru ja jahu ja makaronide ja pottide-pannide ning kõigi olemasolevate riidehilpudega. Soome tolliametniku pilku ei unusta ma nähtavasti kunagi. Kuigi mul polnud aimugi, mida ta mulle rääkis, tean ma kindlalt, et jutustasin talle hirmust väriseva häälega eesti keeles kuidas ja kuhu ma lähen ja et pealegi on mul tita kõhus. No igastahes lubati meil tõotatud maale siseneda. Erilise soojusega meenutan oma meheõe pere kodu, kuhu meid lahkelt oodati ning kus me üksteisele närvidele käies tervelt kolm kuud koos veetsime. Vahepeal tuli riidekomkasse peitu pugeda, sest mida sa tahad saada juba päris rasedalt naiselt, kes on võõrasse kultuuriruumi visatud, kõik sidemed koduga on kadunud ning rääkida pole ka kellegagi. Soome riigi kiituseks peab ütlema, et ingerisoomlaste peresid koheldi nagu omasid. Kohe esimesel päeval saime end kenasti hingekirja võetud, elamisload passidesse ning elatusraha anti ka kohe. Ilma igasuguse valehäbi ja kahetsuseta tänan seda riiki, et ta aitas minul ja mu perel üle elada raskeimad 90ndad, lubas mul enda pinnal kolm last sünnitada ning varustas mind piisavalt raha ja vahenditega, et me ise elasime mugavalt, saime aidata oma eestisse jäänud sõpru ja sugulasi ning raha jäi veel piisavalt ka kogumiseks. Ma pole oma elus kohanud mõnusamaid ja toredamaid inimesi kui Rovaniemil, polaarjoone lähedal asuvas armsas linnakeses, kus me oma pagulaselu alustasime. Muidugi ei unusta ma ka seda põhjapõtra, kes Rovaniemi haigla ümbruses rahulikult rohtu näksis, kui mina Henrit sünnitama jalutasin. Või siis oma esimest bussisõitu linnaliinibussis, millesse ma oleksingi jäänud, kui ühes peatuses poleks ka keegi teine maha soovinud minna ning selleks teatud nuppu vajutanud. mina olin oma õigest peatusest selleks hetkeks juba päris mitu kilomeetrit mööda sõitnud. Eestis piisas ju sellest, kui sa ukse lähedale seisma lähed...
Meie saabumine Soome langes kokku ka tolleaegse lama ehk majanduse madalseisuga. Seega olime ühed teerajajatest... metsa... marju ja seeni ja muid toredaid saadusi korjama. Soomlased olid ära unustanud, mida kõike metsast saada võib. Kuid oma kokkuhoiu ja asjade korduvkasutusega teevad nad siiamaani meile silmad ette. Sellist varandust, mida Soome kierrätyskeskustes näha ja koju tuua võib, ei ole ma kusagil mujal näinud. Esialgu ei soovitud selle eest pennigi. Pärast Soome üleminekut eurotsooni asjad muidugi muutusid, kuid sellest hoolimata kehtis reegel, et kui tood ise midagi, võid ka võtta. Tasuta. Meie kes me nõukaaegsest mittemidagi omamise ühiskonnast pärinesime, suutsime leppida väga vähesega ning ei kulutanud asjatult tühjale tähjale. Samas tassisin ma koju oma lastele kottide kaupa igast mänguasju, mis mul suures osas veel praegugi kusagil majanurgas vedelevad... ah seda ahnust ometigi...
Peamised mälestused Soomega on minu kui emme puhul muidugi sünnitusega seotud. Henriga läks kehvasti, sest see langes kokku ärevate aegadega Eestis, 91. aasta augustisündmused tekitasid Rovaniemi haiglas nii suurt furoori, et minu käest käidi lausa iga tund küsimas, et mis teil seal Eestis toimub. Jah, nagu ma pidanuks teadma onju. Mobiiltelefone polnud ju ikka veel. Arvutitest ja internetist rääkimata. Aga kuidagi see Eesti vabaks sai ka ilma minuta ning lapsed sündisid tõeliselt soojas ja toetavas keskkonnas. Ma tean, mida ma räägin, sest oma neljanda lapsukese sünnitasin ma Jõgeval... aastal 2000.... mõnesse kohta ei jõua tsivilisatsioon vist kunagi...
Huvitaval kombel ei ole ma kunagi kahetsenud seda, et me 97. aastal kodumaale tagasi tulime. See oli meil plaanis algusest peale. Et lapsed lähevad eesti kooli. Et me oleme eestlased. Minu sõbrad on mu käest küll küsinud, et mida asja te siia tagasi otsisite, seal oleks elu ikka päris lill olnud. Jajah... Võibolla mingis teises reaalsuses said meist soomlased või ingerlased või kolisime hoopis saamide juurde Korvatundurisse. Saamid ja tundra ja Lapimaa on muidugi sootuks teine teema... Selles reaalsuses on siiski nii, et üle lahe soomemaal on küll tore ja mälestused pühivad vahel merelainena üle ning superäge on vahel soome keeles lobiseda, aga kodu on teatavasti seal, kus süda...
Samas jääb üks tükikene minu südamest alatiseks Ounasvaara metsa mustikapõõsaste vahele ning killukesi temast võib leida ka Kirstinsyrjä maja number 7 korter 77 rõdu pealt 7 korruselt... Ilusat sünnipäeva armas Soome vaba riik.
Ahjaa... pea kolmest Rovaniemil veedetud aastast hoolimata, EI käinud me Jõuluvana juures külas... virmalised tulid aga meie juurde ise :) sest talvine periood tähendab pm seda, et päike tõuseb tunnikeseks poolenisti horisondi kohale, vaatab, et pole siin teha midagi, ning läheb pikutama tagasi. Horisondi taha.