Ma kardan ämblikke...

...kusjuures see on täiesti irratsionaalne hirm, mis mind valdab, kui mingil hetkel minu tee selle liigi esindajaga ristub. Suurus ei mängi mingit rolli. Ühtmoodi õudustäratavad on nii pisitillukesed toas pesitsevad ämblikud kui ainult televiisori vahendusel nähtud hiigelisendid. Olen seisnud vastamisi hambaid irevile ajava verekoeraga, tundmata seejuures hirmuvärinatki ning samas pillanud maha terve kastitäie hoolikalt pikeeritud taimehakatisi ainuüksi seetõttu, et kastiservalt üks pisike kaheksajalgne olevus mulle vastu vaatab. Ei aita ka sugestioon, et tegelikult on ämblikul endal hirmust silmad suured ja koivad kanged ning ta püüab nii kiiresti kui võimalik minusuguse hiiglase eest peitu pugeda. Võib-olla eksisteerib ka ämblikel omavaheline inimestele teadmata kommunikeerumisviis ning kogu maailma ämblikulaadsed vahetavad üksteisega informatsiooni näiteks nagu meie Internetis. Sellisel juhul oleks meie kodumaistel ämblikel ka väga hea põhjus inimese silma alt põgenemiseks. Mõned päevad tagasi näitas National Geographic saadet tarantlitest, kus muu teadusliku info hulgas leidus klipp Kambodžas asuvast väikesest külast nimega Skuon, kus inimesed on juba aastasadu tarantleid söönud. Nad püüavad neid, müüvad turul, maitsestavad, praevad pannil ja kohalik maiusroog ongi valmis. Täiesti õõvastav oli vaadata võbelevat tarantlitekuhja, kust inimene siis peoga neid elavaid eksemplare ostja soovitud hulgal kojuviimiseks välja koukis. Ning üsna loomulikult näidati lähivaates ka seda, kuidas ämblikul koivad otsast murti ja need otsemat teed sööja suhu rändasid… Inimene on lihasööja loom ja süüakse ju tegelikult kõike mis liigub, nii et – kulla ämblikud, palun pugege peitu juba enne kui ma tulen, nõnda pääseme mõlemad hirmuhalvatusest ja šansid lõunasöögina lõpetada kahanevad miinimumini…