…oma paradiisiaias kiige peal istudes, kohvi juues ja lindude operetti kuulates, jooksid mu mõtted nagu iseenesest möödunud nädalalõpu naiste tantsupeo poole. Et mis siis olid need minu jaoks kõige meeldejäävamad hetked minu esimesest tantsupeost. Ja silmapilkselt kostus mu kõrvu „Nuku hällilaul“, mille saatel me staadionimurule jalutasime kui samaaegselt pisikesed tüdrukutirtsud oma etteastega esinesid. Midagi ürgselt hingematvat on selles laulus, nõnda et mitte ainult kõik MeieMarikesed veekalkvel silmadega oma etteastet tookord ootama pidid, vaid minul kiige peal istudes ainuüksi mõte sellest hetkest pisarad voolama pani. Eks igaühel meist ole omad põhjused, miks see laul hinge liigutab. Minule kangastub kohe esimeste helidega minu ema. See, kui lahke ja hea tema oli, kui armastav ja hooliv ja kuidas mina ei osanud seda vääriliselt hinnata ning sain sellest tegelikult alles siis aru, kui teda enam ei olnud… siin maailmas. Kuidas mul on kahju, et ta mitte kunagi ei saanud laulda hällilaulu minu lastele ega tunda nende kallistusi. Ainus, mida ma teha saan, on püüda olla tema sarnane, vähemalt mingil määral kanda endas samasugust armastust ja hoolivust ning seda teistele anda. Minu ema elu polnud kerge. Saatus lükkis tema teele takistusi üksteise järel ja ei andnud talle ei tervist ega pikka iga. Oma igapäevaelus märkame ju tihti, et just head inimesed on sageli need, kes kannatama peavad või vara ära võetakse. Juba ammu ei usu mina enam, et „Jumal“ on õiglane. Pigem on see nii, et neile, kes tugevad, antakse ikka ja jälle uus koorem kanda, sest nemad ju jaksavad. Eks mõnes mõttes ongi nii õiglane, sest nõrgemaid tuleb ju hoida. Oli ju tantsupeo sõnum ilmselge – meie naised oleme täpselt nii tugevad kui vaja, nii nõrgad kui võimalik ja meisse mahub lõputul hulgal armastust.
No comments:
Post a Comment