Täna oli Marikestel...

…täistööpäev. Ehk nagu Kati-Mari tabavalt ütles – tuleb elukutselise tunne peale. Laupäevahommik algas rahutute jalgade sündroomi põdevatele Marikestele nagu ikka – selle asemel et lõunani magada, tulime esimeste päikesekiirtega üles, et oma põllekesi triikida ja tanukesi tärgeldada. Eesti naine talvisel ajal, mis tal muud ikka teha. Taevas oli müstiline: jaanuarikuine päikesetõus Veenuse vasaku jala all, lisaks kuusirbike kahvatumas pilvede vahel. Ees ootas Piiri tänava koolimaja võimla, kus üksteist naisrahvatantsurühma üksteise võidu ruumi kuumaks kütsid ja õhu ära tarbisid. Täiesti uskumatu, kui kiiresti kaob kõrgete lagedega ruumist hingatav hapnik, kui selle ruumi on vallutanud värisevate käte ja tudisevate põlvedega tantsunaised. Kuigi tegu oli alles esimese eelvooru ehk siis kohaliku ülevaatusega, on ebajumalakummardamine tantsurahva hulgas ikka nii kolossaalsed mõõtmed omandanud, et ainuüksi Maire Udrase väikese varba ukse vahelt nägemine paneb ka kõige kõvema kogemusega naisolevuse südame võbelema. Kui kõik teised rühmad said küünarnukitunde osaliseks ehk võisid tantse esitada kahekaupa, siis Meie Mari sai seekord enesele solisti rolli. Ja au esineda mitte esimesena vaid viimasena. Küll on ootaja aeg pikk. Mul tuli kohe kooliaeg meelde, kuidas ma tahtsin alati eksamil esimesena sisse minna, sest oodates oleks aju kokkujooksmine olnud fifty-fifty võimalus. Mina oma nõrga närvikavaga ei suutnud küll mitte ühegi rühma esinemist vaadata ning küllap jätsin mõnele tähtsale isikule mulje ülevaatuse suhtes täiesti ükskõiksest rahvatantsijast. Kui aga meie aeg lõpuks kätte jõudis, olin eneselegi üllatuseks vana rahu ise. Ei liblikaid kõhus ega krampe varvastes. Ja kuigi ennast kiita pole tavaliselt hea tava, ütlen siiski – esimene kord, kui ma ise ka rahule jäin sellega, mis ma tegin. Marikesed tantsisid täna need päris korralikku pingutust nõudvad koreograafiapiruetid täitsa kenasti ära. Saime kohe mitu korda kiita. Ebajumalate käest… Eks tõde selgub muidugi pisut hiljem ehk siis järgmises tantsuproovis… Aga kuna elukutselised teevad ikka mitu esinemist päevas, siis õhtul üritasime oma kauneid kunste edasi anda… jahimeestele. Jajah. Kuninglik jaht ju. Välismaalased ja niinimetatud ’rootsi kunn’ ikka ka kohal. Minu kõige esimesed tantsuristsed Marikestega olid just nimelt jahimeestele Laiuse lossivaremetes, lumetuisus ja libeduses. Seekord istusime aga suures banketisaalis, kaunilt kaetud laudade taga ning pakkusime pärleid… päev otsa külmas metsas ringi jooksnud ja metssigu taga ajanud, hiljem saunas ülessoojenenud ja parajal määral tujumärjukest pruukinud meesolevustele. Kellest mõne arvates ongi naised selleks kohale toodud, et nad meeste jaoks ilusad oleksid. Või siis oleme me tunduvalt paremad kui eelmisel aastal, kohe mäekõrguselt paremad, kusjuures seda mõeldakse komplimendina. Või siis tunnistab mees, et ta on küll täitsa purjus jah, aga minule ehk tantsule kutsutule on see ju ikka parem kui mitte midagi… Õnneks oli võimalik keskenduda õhtu tõelisele pärlile ehk Jõgeva oma poiste ääretult mõnusale bändile nimega Ropka – jajah, kivikunn ikka! – kes end nähtavasti samamoodi tundsid kui Marikesedki. Aga eks rahvakunsti tegemine olegi omamoodi kiiksuga värk, tõeline nauding ja lõbu jääb ikka tegijale endale. Selle ja kõigi nende jaburate remarkide, tögamiste ja naljaheitmiste pärast, mis omaenese toredas seltskonnas kogu aeg asja juurde käib ja mida laiale üldsusele mitte edasi anda ei sünni, ma tegelikult Marikeste juures ikka veel püsin. Sest ’professionaalset’ rahvatantsijat ei saa minust vist mitte kunagi. Ega ka mitte huulemodelli. Mehhikost.

Elu on üürike...

…kui nahkhiire lend ööpimeduses. Ometi mahub tema tiivalöökide vahele miljon mälestust. Kui ma peaksin homme oma viimase lennu tegema, mida oleks mul igavikku kaasa võtta? Mind on hoitud ja hellitatud, vihatud ja põlatud, narritud ja torgitud, kutsutud ’peletiseks’ ja veidrikuks, ülistatud ja kiidetud, imetletud ja kadestatud, petetud ja kahe silma vahele jäetud, mittemõistetud ja valesti mõistetud, minust on üle astutud ja mind on esimesena lahinguväljale lükatud. Minu elu on olnud kui sõit ameerika mägedel vikerkaarevärviliste emotsioonide jalgrattaga. Olen ühel või teisel hetkel täide viinud ja saanud peaaegu kõik selle, millest julgesin ainult unistada ja sellegi, millest unistamine ilmsi ei tulnud kõne allagi. Ma pole mitte kunagi teinud viisaastakuplaane, ometi on elu mulle pakkunud valikuid nagu rootsi lauas. Ole ainult mees ja võta… kui julged. Ja enamasti ma olengi olnud see mees nagu Raine. Hüpanud pea ees tulle või kaljult alla. Põrmuks põlenud ja tuhast tõusnud. Kõik see kokku ongi üks mina. Ja pole üldse tähtis, kas ma armastan end või vihkan, maailmal pole minust pääsu enne, kui mu viimase tiivalöögi kaja on kustunud. What we do in this life, echoes in eternity…

Ütlen ausalt...

…et viimasel ajal on mind närima hakanud kahtluseuss, kas ma oma tulevikku  mitte valede kingadega sidunud pole. Neid tantsukingi ma mõtlen. Rahvatantsukingi. Vanale koerale uute trikkide õpetamine ei pidavat üldiselt õnnestuma ning seda vanust on mul juba omajagu. Trikid kipuvad ka veidi üle mõistuse olema, sest kui ma tavalise oige-ja-vasembaga saan veel kuidagi üle kivide ja kändude hakkama, siis need uuema aja tantsud on ikka mõeldud tunduvalt graatsilisematele naisterahvastele. Neile, kel päkad kaelataha painduvad. Südant kõvaks tehes ja hirmuga ülevaatusele mõeldes – no on ikka silmad häbi täis küll, kui marikesed minu elevandivarvaste pärast tantsupeole ei pääse – olen ma ikka püüdnud trennides sirutada ja venitada ja kaheksat endale peale keerata. Täna õhtul Jõgeval selgus lõpuks tõde. Ma ei olegi tegelikult lootusetu hädapätakas! Keegi meist marikestest pole. Meil õnnestus oma ’Taas koju’ täitsa söödavalt autorile ette tantsida, nii et ta ei kukkunudki minestusest põrandale ja meid ei kamandatudki korrapealt koju tagasi. Väga soe ja armas kohtumine oli hoopiski. Anti nõu ja parandati, kiideti ja innustati. Need tantsude juurde kohustuslikus korras kuuluvad sisuseletused on minu jaoks alati pisut ’ullallaa’ kategooriasse kuulunud, aga ega nad ei sega ka. Igatahes olen mina nüüd pisut rohkem valmis neist ülevaatusetantsudest kümne küünega kinni haarama. Ega palju aega pole enam jäänud. Aga eks Marikeste pundil on ennegi kombeks olnud paar nädalat enne otsustavat etteastet otsustada, et ikka läheme küll. Küllap läheme seegi kord. Tantsukingades.