Kõik teed viivad... tantsupeole ehk kuidas ma Marikestega ühte bussi sattusin

Iseendalegi suureks üllatuseks leidsin ennast täna hommikul bussist koos tantsujalgadega, kel nimeks Meie Mari, Laiuse-Sadala noored ja Palamuse segased. Ilmselgelt on taas käes see aeg, mil eestimaalased kunagise Tallinna meeri unistust täide viivad ning hordidena päälinna emigreeruvad. Mul sõber just kurtis, et kohalikus poes ei jätkuvat puhkuste ajaks töötajaid. Järgmisel nädalal pole sellega muret, keegi nagunii poes ei käi, sest enamus inimesi on oma aia ja töö ja perekonna maha jätnud ning kulutab pealinna tänavatel kingi. Ega tegelikult pole see linna pääsemine nii lihtne ühtigi. Sinna saavad ikka ainult kõigile kriteeriumidele vastavad isikud. Mitte kunagi varem pole peost osavõtja meelespea nii mitu lehekülge pikk olnud. Ja seal on ikka korralikke ähvardusi. Selge see, napilt nimekirjast välja jäänud tantsutrupid ootavad kodus kohvrite otsas istudes mil keegi apsaka teeb ning koju tagasi saadetakse, et siis paharettide koht endale napsata. Korra tagamiseks on mobiliseeritud kogu korrakaitsjate armaada. Marikeste bussi tervitas metropoli vahetus läheduses kõiki sõidukeid peatav politseinike üksus. Kõik puhusid. Arengule mõeldes võiks järgmisel korral võtta näiteks ka vere ja pissiproovid. Laulu- ja tantsupidu pole ometi igasugustele. Lisaks patseerivad pealinnas ringi ka Hollywoodi prominendid, sestap pole maalt ja hobusega praegu just kõige parem aeg kohvikusse ja loomaaeda minna.

Tegelikult pean ma igasugu arusaamatuste ärahoidmiseks mainima, et minu tantsukingad on jätkuvalt nurgas. Hetkel olen lihtsalt rindereporter. Aga ega see eriti keeruline vist poleks. Tantsimine ma mõtlen. Kuigi ma juba aasta kopikatega Marikestest lahus olen elanud ning uuemaid tantse isegi nuusutanud pole, tundub mulle, et tantsumaailmas pole asjad sugugi muutunud. Endiselt näevad tantsijad palehigis vaeva, et tantsusammud ja joonised piinliku täpsusega ülevaatuseks selgeks saada ja valvsatele pilkudele ette kanda. Ning endiselt lammutatakse kogu tants peostaadioni tarbeks algosakesteks lahti, et siis kohapeal improvisatsiooni korras uus versioon kokku panna. See ongi peamine põhjus, miks lauljad saavad pealinna vahetult enne pidupäeva, aga tantsijaid praetakse ja kastetakse vähemalt neli-viis päeva enne etendust. Õnneks on Marikesed kaugelt Laiuselt pärit, seega on neil bussisõidu ajal piisavalt aega rühmadele saadetud joonised ära tudeerida ning meelde jätta, millise ruudu või täpi peal või vahel millalgi seista tuleb. Rahvatantsijale pole see ju mingi probleem. Selle aasta tantsujoonised on nagu Bingo. Ühes tantsus tuleb üles leida C10 ja teises I4, kolmas on sootuks nurkade mäng ning kusagil toimub kogu tegevus räimekarbis. Nimede andmisel tantsupeo korraldustoimkond juba jänni ei jää.

Ka ööbimiskoht on Marikeste seekord lausa kesklinnas Prantsuse Lütseumis. Teadjamad ütlesid, et igaks juhuks on vähem eliidim kohake ka valmis vaadatud. Tagavaraks. Noh et kui tantsurahvas äkki liiga agaralt neile eraldatud ruume kasutama kipub. Marikesed lubasid käituda. Üldse on mul ikka väga hea meel, et minu lemmiknaised endiselt rõõmu ja tervise energia juures on ning bussi tagumisel istmel vapralt teismeliste mõõdu välja kannavad. Ega siis kahekümneviieselt see kõige magusam elu alles algab. Hoolimata faktist, et mõnel Marikesel juba neljas ja mõnel lausa viies suur pidu algamas. Ega pidude vahelisel ajal pole Tallinnas eriti midagi teha ka. Seega usun, et kohalik rahvas selle nädala suletud uste ja kaetud akende taga edukalt üle elab, trammi ja bussiga sõitma ei kipu ning hoiab fookuse pigem Pattissoni spottimisel, jättes tantsurahva rahulikult linna tänavatele orienteeruma. Ma ise üritan ka ennast lähiajal mõnele prooviplatsile smugeldada, sest ega reporteri elu pole meelakkumine. Adekvaatse info hankimiseks tuleb ikka sündmuste keskel viibida. Alles siis võib pakkuda oletusi kummituste, tulnukate või kuutõbiste kohta. Aga see on sootuks teine teema. Ükskord tuleb see keelatud juttude raamat ka kokku panna. Seniks naudime tantsupeo proovipäevade hullust ja hoiame silmad lahti, et kogemata mõne välismaale kuulsusega kokku ei põrka. Hommikukohvi tegemise au jääb seekord Katile.

Mamma mia ehk äpardused Itaalias

Jah, tõsi on see, et kui kodust segaduse ja kurbusega ära lähed, siis võtad kogu selle segaduse reisile kaasa. On äärmiselt tähtis, et viimane kallistus oleks kantud headest soovidest ja armastusest. Aga seekord siis sedamoodi.

Itaaliat sain mina täitsa esimest korda maitsta ja suurem osa meie seltskonnast samuti. Mul juba tükk aega kripeldas, et mismõttes minu lapsed on pizza ja spaghettimaal käinud ning mina oma suure reisipagasiga pole isegi mitte itaalia õhku nuusutanud. Nüüd on see viga parandatud. Lisanditega.

Äpardus number üks. Prima. Kui sõidad Itaalias rongiga, siis kontrolli kümme korda üle, kas oled ikka õige perrooni peal. Bolognas näiteks võib sama numbriga perroone olla mitu. Üks maa peal, teine maa all. Ja sinu rong läheb juhtumisi just sealt perroonilt, kus sind ei ole. Või siis muudetakse rongi perroon viimasel minutil ära ning sa lihtsalt pead itaalia keelest aru saama, et taibata, kuhu täpsemalt sa oma kohvritega nüüd jooksma peaks. Ja ära mitte unistagi, et rongi peal oleks näiteks kirjas, kuhu ta sõidab.

Secondo. Kui sa mõtled, et on jube lahe kiirrongiga ümber Itaalia vurada - näeb maid ja metsi ja mägesid ja ühtlasi saab ühest kohast teise sama kiiresti kui lennukiga, siis tegelikkuses sõidavad kiirrongid vähemalt Bologna ja Firenze vahel maa all tunnelis. Ainus asi mida sa näed, on sinised vilkuvad tuled. Ja teatud intervallide järel võid rõõmsalt kaheks sekundiks hüüatada - näe, seal on Itaalia! Et seejärel jälle pimedusse mattuda. Boonuseks saad pidevalt lukustuvad kõrvad ja pearingluse. Ikkagi kolmsada kilomeetrit tunnis.

Terzo. Oled omast arust jube kohvigurmaan ja lähed tähtsa näoga Itaalias kohvi küsima. Sulle antakse sõrmkübarasuurune kogus äärmiselt kanget espressot tillukeses tassis. Sinu hämmeldunud nägu nähes soovitatakse lisada suhkrut. Kuigi sa suhkrut ei tarbi, mõtled, et no kuidagi peab selle kohvi ju alla kulistama. Mnjaa... Edaspidi tead, et americano on see, mida sa Itaalias tarbid. Koos kuuma piimaga ehk lattega.

Quarto. Itaalia on teadupärast pizza ja pasta maa. Maailma parimad pitsad valmivad seal. Lähed siis rõõmsalt pizzeriasse, esitad tellimuse. Veidi veider küll on, et kohati koosneb pitsakate ainult kahest erinevast toiduainest, aga pole sinu asi arvustada. Pitsameister ise teab. On sinu asi see millimeetripaksuse põhja peal olev vedel asjandus hiljem näppude vahel hotellitoa voodis ära süüa. Iga kord maitset kaasa ei anta. Aga nagu vanarahvas teab - nälg on parim kokk.

Quinto. Itaalia on soe maa. Mai lõpus kohe kindlasti. Ja vihma seal ka eriti ei saja. Vähemalt mai lõpus mitte. Reisile tuleb kaasa võtta kleidid ja muud suveriided. Riidest õhku läbi laskvad mugavad jalanõud. Ja nendega minna siis ka näiteks Pisa linna külastama. Kuna Pisa on väga külalislahke, siis tellis ta meie külastuspäevaks korraliku eestimaise kevadilma. Paduvihma ja äikesega. Meie nautisime. Certo.
Sesto. Nii jubedalt piinlik äpardus, et sellest ei tohi rääkidagi. Selle kustutame mälu ajaloost igaveseks.

Aga lisaks neile ja pisut väiksematele äpardustele oli meil väga ägedalt tore. Kogu see rahvaste paabeli segadus, mis Livorno piirkonnas valitseb, tekitas esialgu küll hämmastuse ja päris tükk aega tuli seda päris itaalia tunnet oodata, kuid kui ta lõpuks saabus...

Pisa linna tänavad olid just sellised nagu ma mõtlesin, et Itaalias on.
Jäätis maitses taevalikult.
Pasta carbonara samuti.
Itaalia meeste šarmist ei hakka üldse rääkimagi, see võtab vahepeal kananaha ihule.

Montenero Neitsi Maarja pühamu juures toimus tõeline puhastumine ja tänulikkus ning pärast sellist kogemust ei ole enam võimalik alumistele tasanditele naasta.
Nüüd pole muud parata, kui tuleb oma naised ja nende mehed itaalia lainele saada ning üks korralik ringreis mööda Itaaliat ära korraldada. Aga mitte kiirrongiga. Sest mäed ja metsad ja viinamarjaistandused jäid ju kõik vaatamata. Ning võibolla õnnestub meil üheskoos see viltune torn ka sirgeks lükata. Kaua ta sedasi koogutab seal.