Unistuste täitumine...

…on kahe otsaga asi. Ühest küljest haarab sind õndsus, kui oled oma unistuse täide viinud, teisest küljest valdab olemust tühjusetunne, et… mis siis nüüd? Ongi kõik või? Üks minu unistustest on juba aastakümneid olnud langevarjuhüpe. Eks ma oma mõtete tagatubades ikka kinnitasin endale, et sellest on piisavalt turvaline unistada, kuna inimesed tavaliselt ei tegele niskeste lollustega nagu langevarjuhüpe. Mu lapsed tüdinesid vist lõpuks ära sellest emme unistamisest ning kinkisid mu viimaseks 25. sünnipäevaks seikluse nimega langevarjuhüpe. Nii ma siis olen oodanud viimased kuus kuud seda päeva, mil ma oma saatusele pitseri vajutan. Juba eelmine nädalavahetus ootasin, sättisin end valmis, kuulasin kõik lemmiklaulud ära, lõpetasin kõik pooleliolevad asjad ja jätsin koduga hüvasti… no nii igaks juhuks ikka… ja siis vedas ilm mind alt, jättes mind veel üheks nädalaks praadima. Eile pärastlõunal aga polnud enam pääsu. Instruktori rõõmus hääl teatas telefonis, et pool viis tuleb Kuusiku lennuväljal kohal olla. Olime. Jõudsime sinna läbi paduvihma ja rahesaju ja äikesemürina ning kogu see loodusjõudude mässamine jäi nagu imeväel lennuvälja servale, nähtamatu kardina taha pidama. Meie pea kohal säras sume taevas ja paitas pehme tuuleke. Kuna kõik kohaletulnud hüppehullud otsustasid oma elu iseenese kätesse usaldada, siis instrueeriti meid paari tunni jooksul korralikult. Et mida teha siis, kui välja hüppad, kui tundub, et hakkad kõndima naabri langevarjul, kui tuul kõrvus juba nii palju vilistab, et silmist pisarad väljas ja endast kahju hakkab, miks pole mõtet maandumisel jalgrattasõiduharjutusi teha ning üleüldse veel vähemalt kaks tuhat erinevat asja, mis kõik samavõrra olulised. Tegime isegi kuiva trenni lennukist väljahüppamise taktika harjutamiseks. Instruktor oli viimase peal. Näiteks küsimuse peale, miks ei tohiks lennukist vaikselt ussina vongeldes pea ees välja tulla, sõnas ta surmtõsiselt – siis juhtub nii, et te jõuate kõik lennukiküljel olevad needid üle lugeda. Kõlab ju tunduvalt paremini, kui öelda, et libisete nägupidi piki lennuki külge… Igatahes sain ma kuskil kella kaheksaks endale selga hüppaja varustuse, mis koosnes põhilangevarjust, tagavaravarjust, kotist, kuhu vari pärast toppida, ja kiivrist. Tunne oli nagu raseduse lõpukuudel, selle vahega, et üks laps on kõhu peal ja teine seljataga. Ringi vaadates peegeldus sama tunne kõigi osalejate nägudelt. Noored mehed, vanad mehed, mõned noored naised ja siis üks… vana mina. Viimased minutikümned enne lennukisse astumist venisid kuidagi eriti pikaks. Päeva jooksul süvenenud vaakumitunne kõhuõõnes muutus kraadi võrra kangemaks. Ja siis tuli minek. Lennukisõit iseenesest mulle meeldib. Eriti õhkutõus. Sellesse pisikesse lennukiuberikku mahtus meid täpselt 12 hüppajat. Kõik kenasti kaalu järgi reas. Sel ajal kui lennuk oma tiire tegi, oli kõik veel üsna hästi, aga kui tuli meie viimase neliku kord püsti tulla, trossist kinni võtta ja hüppeks valmistuda, siis ma enam ’ilus oled, ilus oled sa…’ ei laulnud, vaid kordasin omaette ’this is not happening, this is not happening…’ Üritasin kõigest väest mitte hüperventileerida, aga kui eesolev noormees oma paanikat täis silmadega näo minu poole pööras, nagu ootaks ta mingit lohutust, ja tagaolev tütarlaps hüsteeriliselt itsitas, sain ma aru, et see on tõepoolest juhtumas. Teoorias on kõik ju kena. Seisad lennuki lahtise ukse juurde, hoiad parema käe langevarju avamise käepidemel, lased vasaku käe trossist lahti, paned pea alla ja HÜPPAD. KUHU MA HÜPPAN??? All on tühjus. Tohutu müra ja kaos… Kui mul oleks lastud seal ukse peal paar sekundit olla, siis ma poleks kuhugi läinud, oleksin end kägarasse lennuki kõige kaugemasse nurka kokku pakkinud ning keeldunud olemast olemas sel hetkel. Aga seda mulle ei lubatud. HÜPPA!!! Ja ma hüppasin. Kujutage endale ette tsentrifuugimasinat, mis teeb 10 pööret ühe sekundi jooksul paremale ja siis samapalju kohe vasakule ning teil pole aimugi, kus on maa, kus taevas, hingamine pole võimalik ning teil ei tule pähegi hakata lugema – kukun üks, kukun kaks, kukun kolm… et siis langevari avada. Ma pole oma elu sees suuremat hirmu tundnud. Või kõvemini kisanud. Kui ma selle varju lõpuks ikkagi avasin, tundus mulle nagu kogu vari oleks minust läbi läinud ning mind tõmmati jõuga kuhugi avakosmose poole. Paanika kestis nii umbes minuti, misjärel jõudis mulle kohale, et ma olen vist ikka veel elus ja täitsa lendan koos langevarjuga. Edasine oli käkitegu. Mul tuli kohe meelde, mismoodi end seljaga tuule suunas keerata, aga kui ma üritasin neid õigeid nööre kätte saada, siis selgus, et olen nende jaoks liiga lühikeste kätega. Eks ma siis proovisin end õhus kikivarvule ajada, et nöörist ikka kinni haarata. No õnnestus. Samuti juhtisin end kui kogenud langevarjur kunagi eemale all olevatest kaaslastest, et ikka korralikus üksinduses maanduda. Ma ei osanud aga arvestada sellega, et maa tuleb jube kiiresti vastu. Pidurdasin küll kõigest jõust, aga maandumise müts oli korralik. Rääkimata siiani tuikavast puusakondist, sest kui tuleb end külili kukutada, peaks seal külje peal ka piisavalt rasvapolstrit olema… Ja nagu ikka, otsustas just minu vari teha seda, mida ta ei peaks, aga vahel, nimelt uuesti tuult alla koguda. Nüüd mul paanikat enam õnneks ei olnud ja ma teadsin täpselt, mismoodi vari alla tagasi kerida. See olukord aga tekitas väikese rahutuse minu lastes, kes mind eemalt jälgisid ja nägid, et ma ei tõusegi püsti. Enne ju öeldi, et tuleb kohe püsti tõusta, siis kõik teavad, et hüppajaga on kõik korras. Langevarjuri karjääri lõpetuseks tuli vari korralikult kokku kerida, kotti pakkida ning kuna maailmas on kõik asjad tasakaalus, siis pärast kolme minutit kotkana taeva all liuglemist tuli oma varustus selga võtta ning hobuse kombel kogunemispaika komberdada. Jalad tudisemas all ning mõistus alles poolel teel tajumaks, mis siis tegelikult juhtus ning millega ma hakkama olin saanud. Ega ma tegelikult ei usu ikka veel, et see kõik oli päriselt. Kui just puusakonti ei katsu… Nüüd siis tuleb hakata aktiivselt unistama näiteks benjihüppest… või glaideriga lendamisest… või…

Mis puhkusest me räägime...

...kui eestlane pidavat olema töörügaja loom, kes kukelaulust päikeseloojanguni tööd rabab, kõigepealt kaheksa tundi kohustuslikul töökohal, et siis koju jõudes kasida ja toita lapsed, kütta ahjud, koristada majapidamine ning seejärel surmväsinult unne vajuda. Puhata me ei oska. Ainult need õnnelikud, keda soojamaa ’tuusikutega’ on õnnistatud, saavad korralikult palmi all peesitades aimu, misasi on tõeline puhkus. Mina tegelikult ei tohiks muidugi puhkuse teemal üldse sõna võtta, sest kuulun selle vihatud-kadestatud sihtgrupi hulka, kel puhkuseaeg alati suvel on ning seda lausa 56 päeva… Mis on enamasti täidetud lisaraha teenimise võimaluste ärakasutamise, aiapidamise ja majapidamistöödega, aga… puhkamisega tegelen ma ausalt öeldes aastaringselt :) Mis on siis puhkus? Minu jaoks. Puhkus on täielikus vaikuses nauditud tass kohvi keset tööpäeva õpetajate toas. Puhkus on telefonikõne armsalt sõbralt, lihtsalt selleks, et tühjast-tähjast lobiseda. Puhkus on keset tuhandet toimetust näpatud tunnid, et sukelduda raamatu müstilisse maailma. Puhkus on vestlusring lastega köögilaua taga, et läbi kammida elu veidrused. Puhkus on viis minutit ohjeldamatut naeru misiganes totrate asjade üle. Puhkus on äkilisest tundest ajendatud jalgrattasõit kuhuiganes suunas. Puhkus on hommikukohv kiigel metsikus aiaparadiisis ning tunne, et ma ei taha olla mitte kusagil mujal kui just siin ja praegu. Puhkus on pool tundi nõudepesemist, mille jooksul saab peas korraliku ajas rändamise teooria valmis kirjutada. Puhkus on pimedad augustiööd koduaia murul silmad taeva poole, tähtkujusid ja tähesadu püüdmas. Puhkus on keskpäevane kohtumine sõbrannadega, et juua tass kohvi ja kiruda maailma tobedusi. Puhkus on loendamatud minutid Laiuse mäel, meel ja hing universumile valla. Puhkus on aja ja ruumi kadumine neil hetkedel, kui minust voolab läbi muusika puhas valgus. Puhkus on pisut kergemeelse ja lõdvestava alatooniga tantsutrenn kui tantsutüdrukutest voogav sünergia vabadusse on lastud. Puhkus on mäng kassipojaga, kelle beebisilmadest peegeldub kustumatu uudishimu. Puhkus on kümme minutit vahumägedes vanni, taamalt kostuva muusika saatel. Puhkus on külaskäik kalli sõbra juurde, keda pole aastaid näinud. Puhkus on unetud ööd lemmikfilmide või seriaalide seltsis. Puhkus on õhtune ringkäik aias ja puude-põõsaste-lillede puudutus. Puhkus on sooja paduvihma käes seismine, lastes mäslevatel loodusjõududel endast üle tuhiseda… ja siis veel tuhat muud asja. Kui järele mõelda, siis olen ma tõenäoliselt puhkamisest üleküllastunud. Ilmselgelt ei ole mulle vaja seda ametlikku pikka suvepuhkust, peaks vist tööle minema…

Kõik sai alguse sellest...

…kui minu kõige vanem tütar avastas, et meil on ikka liiga vähe kasse alles jäänud. Tõsi ta on, et algselt 14-pealine kassikari on nüüdseks kahanenud viie ja poole peale. See pool kassi sümboliseerib jätkuvalt südamesopis pesitsevat lootust, et meie jaanipäevaeelsel ajal jalutama läinud Tuust ehk näitlejanimega Dolly Parton ikka kunagi ehk veel meie kaissu tagasi jõuab… Aga kuna loomade varjupaigad on lausa kisendamiseni täis pisemat ja suuremat kassirahvast, siis mõeldud-tehtud – Tartus otsiti kodu pisikesele kassipoisile, kel nimeks Hansuke! (asjasse mittepühendatutele teadmiseks – Hansuke ja Greteke on teada-tuntud muinasjututegelased ning ühtlasi üldse mitte juhuste kokkulangemise tõttu oli minu laste isapoolse vanaisa nimeks samuti Hans) Ootasime siis kõik uudishimulikult meie oma Hansukese kojusaabumist, kuid siis selgus, et vaene kassipoiss on siiski nii väeti ja nõrguke, et teda koju ei anta. Grete läks ikka vaatama, et äkki on seal mõni teine, kes Hansu moodi tundub ning meie jaoks see õige kass on. Oli. Pikakarvaline triibik, kellele varjupaigas parema kujutlusvõime puudumisel pandud nimeks Bebert. Mulle kangastus kohe silme ette üks mu lapsepõlve lemmikmagustoitudest – teate küll, see munavalgetupsudega mannapuder ehk… bubert, jah! Kassilaps ise oli väga uudishimulik ja kraps ning nurrumasin töötas esimestest sekunditest täisvõimsusel. Millegipärast tuli mulle teda vaadates-kuulates meelde ABBA kunagine hittlugu ning kass oli oma nime saanud – saage tuttavaks, meie juures elab nüüd Fernando, liignimega Alonso, kõnepruugis Üllatus. Kohe esimesel õhtul õnnestus tal suurema osaga kohalikust loomariigist tutvust teha (kaasa arvatud siilid), mitu korda hämmeldusest punnis silmadega Bläcky ja Emmeliine käest tutakaid saada ning Esmeralda tõi kuuldavale oma parima urina, mis tal pakkuda oli. Muide, täna hommikul olid nad sama hämmeldunud, justkui oleksid eeldanud, et öö jooksul see kummaline karvane kassi moodi haisev olend ära haihtus… Mingist koridori ööseks pessa jäämisest ei olnud muidugi juttugi ning nii möödus minu esimene öö uue beebiga selili magamisasendis, pidevalt nurruv kassilaps lõua all… ainus koht, kus ta end äärmiselt turvaliselt tundis. Kui ma end vahepeal külili keerasin, siis kohendas ta end mulle täpselt kaela ümber nagu sardell. Rääkimata sellest, et iga kord kui ma kuhugi minema hakkasin, jooksid päntajalad mulle järgi ning otse loomulikult tahtis beebi hommikul kell seitse ärgata, süüa ja mängida… Kuigi mulle tundub, et olen väikeste laste jaoks juba liiga vana ning mul pole aimugi, kas mul ikka on jõudu seda väetikest inimeseks kasvatada, on mul süda rahul – vähemalt üks hingeke on jälle päästetud. Ja nendest beebisilmadest saavad kunagi sügavamõttelised juttu rääkivad kassisilmad…

Tänaöist reportaaži Kuremaal toimunud tantsurahva Öötantsupeost...

…asusin ma kirjutama rahuloleva nurrumise saatel. Ei juhtu just tihti, et ma omaenese sussisahistamisega rahule või enam-vähem rahule jääksin. Keerutasin ikka ja jälle veidi aja eest otsa saanud ürituse pusletükke nii ja naapidi ning mõtlesin, et küll me oleme ikka osavad, kui me end kätte võtame. Täna mängisid Marikesed oma karaktereid igal võimalikul juhul ja vahepeal lausa äärmuseni. Nagu näiteks Päikesevarjutuses, kus meie viristamine Merikesega äärepealt pepu põõsas oleks lõppenud, igastahes minu seelik oli küll maaga tiheühenduses. Pärast seda vahejuhtumit esines muidugi pisut maa ja universumi kõikumist, aga ohtlikuks asi enam ei läinud. Oma leivanumbri, ehk Viru memmedega õnnestus meil lõpetuseks isegi väike häppening maha mängida, kus üksijäetud mina seisin nagu kits kahe heinakuhja vahel, suutmata otsustada, milliste klatsimooride kambaga ühineda. Võin kihla vedada, et publiku arvates pidigi see tants niiviisi lõppema. Üllataval kombel oli täna õhtul tuju nii hea, et isegi tihe riietevahetus ning vahepealne paanika kadunud riideesemete ja läbi telgi akende paistvate valgete sukkpükstes pepude ümber mõjus ainult toonust tõstvalt. Tegelikult ongi rahvatants üks miskipärast vähetunnustatud teraapiavorm. Marikestele tekkis näiteks paar nädalat tagasi Kuremaal trenne alustades oma kohalik fänn… no ütleme nii, et noil õhtuil mitte just kõige puhtama ja kuivema olekuga… kes tänasel piduõhtul esireas koha sisse oli võtnud, olles täiesti triksis-traksis.  Niimoodi mõjus rahvatants. Rahustavalt, meeliülendavalt ning mõnele tekitas koguni kultuurišoki. Eriti kui üldse esimest korda rahvatantsu vaatama minna ja siis kohe selline korralik lavastus silme ees laiali laotub. Et ei olegi ainult valsirütmis tühjakeerutamine. Ja kui eesti mees kopsud õhku täis tõmbab ning õlad laiaks ajab, siis on tema mürtsuvat astumist ka teispoole lahte kuulda. Tõsisest näoilmest rääkimata  – ’suu laulab, süda muretseb’… naised need ju muudkui klatsivad ja ussitavad… Igatahes, kui ma siis ööpimeduses või õigemini eelhommikuvalguses Tupiku tänavat pidi kodu poole sammusin, endal rahulolev nurrunägu ees, turgatas mulle äkitsi pähe, et vähemalt üks asi oli küll valesti… valge rahvariidepluusi ja põlle juurde kuulub ju punane supp, aga seekord anti hoopis kanasnitslit kapsasalatiga. Suurima südamerahuga avastasin kodus köögis, et minu nädalaid vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsed olid endale boršisuppi keetnud – viimanegi pusletükk laskus omale kohale. Ohh, küll on hea rahulolev olla. Vähemalt niikaua kuni järellainetus kõrvu jõuab ning kõik vead ja apsakad üles loetakse… aga praegu on meil sünnipäev ja puberteediea lõppemise puhul on väikesed äpardused lubatud. Paneme need oma kujuneva karakteri arvele.

Olin täna hommikul...

…iseendas äärmiselt pettunud. Lubasin eile suure suuga, et lähen proovin vaarikakorjaja-karjääri ka omal nahal ära, no et oleks, mida paari aasta taguse maasikanoppimise kogemusega võrrelda, aga… hommikul seitsme paiku tundus voodi pehmuses lebotamine tunduvalt ahvatlevamana kui eesootav jalgrattaretk ja mitu tundi küürutamist. Seega – andsin alla omaenese mugavusele ning ei läinudki kuhugi. Hiljem muidugi selgus, et karjääri sellel alal teha ei õnnestu, sest kui viietunnise korjamisega ainult kaks burksi saab, siis… aga see info ei lähe vabandusena arvesse. Olen laisk. Südametunnistuse vaigistamiseks lõikasin täna vahelduva eduga ära poolelijäänud hekid… peaaegu… triikisin uue murulõkatsiga pisut muru… ning ehitasin endale vanadest ’made in china’ käigukatest tsehhi päritolu kobeda naisteratta raami peale sõidukõlbuliku (loodetavasti, ma kaugele katsetama ei läinud) jalgratta. Mitte et ma teaks midagi jalgratastest. Või nende ehitusest. Aga kuna ma mõned päevad tagasi suht vähese vaevaga oma Jupiteri ketti remontisin, siis mõtlesin, et mis mul need rattaronud siin kuuri all vedelevad, võib-olla õnnestub neid taaskasutada. Kui poes rataste hindu vaadata, siis on mul tunne, et minu palk ei ole kohe mitte mingisuguses korrelatsioonis nende numbritega. Kui, siis ainult negatiivses. Aga see selleks. Nüüdsest on mul võimalik vähemalt üks laps oma rattasõidule kaaslaseks võtta. Kui ta muidugi nõus on vana naistekaga sõitma… kaubanduslik välimus puudub ja mugavus pole ka kiita… ja ümberkaudsete naabrite läikivate kaunismasinatega ei hakka ma üldse midagi võrdlemagi… ahh, keda ma petan. Mahavisatud päev niikuinii.