…sai avalöögi täna pärastlõunal, kui Marikesed vapralt Kuremaa staadionile sammusid märgistust maha mõõtma. Ausalt öeldes polnud mul tänase päevani aimugi, et Kuremaal üldse staadion on, aga tegelikkuses osutus see üsna lahmakaks muruplatsiks paari värava ja mõningate postidega. Kenasti niidetud pealekauba. Kuigi staadioni mahamärkimine ei kuulu just rahvatantsijate põhirepertuaari, ei ole Maridel kombeks mütsiga lööma minna ning eeltöö sai meil kodus ikka korralikult ära tehtud. Miski pole ületamatu, kui on olemas süsteem. Ja õiged töövahendid. Nii umbes tunni ajaga oli meil maa ära mõõdetud ja märgid maha naelutatud. Aga nagu Murphy seadus ütleb – kui miski ei saa untsu minna, läheb ta siiski! Pisukese probleemi pärast kohalekutsutud tantsujuhid teavitasid meid sellest, et olime märgistuse teinud täitsa valele poole, kuna juhendaja poodium hoopis teise kohta üles pidavat pandama… Ega meil on jätkuvalt selline infoühiskond, kus ainus asi, mis ei liigu, on info… Aga ega Marid pole nannipunnid – mahapandud märgid üles ja teises suunas mõõdulindiga jooksu! Uus märgistus sai maha veelgi kiiremini kui esimene. Vaikselt hakkas ka süsteemi tööjaotus sujuma ning peagi toimus staadionil teatejooks haamrite ja naeltega. Kuremaa staadion õnnelikult selja taga suundusime Laiusele juba vilunud proffide moodi. Laiusel polnud ka suunaprobleemi ning süsteem toimis nagu õlitatult. Veidi kurku kriipiv see üleskeerutatav heinatolm ju oli ning meel läheb üsna haledaks kui mõelda nende vaeste naiste peale, kes homme neid helekollaseid papist numbreid tikutulega peavad heina seest otsima, kuid sinna ei saa Marikesed midagi parata. Arvatavasti ootavad meid endid samasugused kõrtesse kaduvad numbrimärgid Saduküla staadionil… Aga meile delegeeritud ülesande täitsime me hoole ja armastusega… ning oleme avatud tööpakkumistele… peale tantsupidu.
No comments:
Post a Comment