Kui rumal rahutus...

...ei lase soojas toas jalgu sussi sees soojendada, siis tuleb minna. Ega see pole esimene kord. Päike ju pilgutab silma ja mis see viis külmakraadi ära ei ole. Laiuse lõppemist kuulutava sildi all annavad kõledad sügistuuled end täiel jõul tunda ja puhuvad... vastu. 

Peatun, et nautida seda hetke ja kohta, mis mulle mingil põhjusel alati kõrvetavalt mõjub. Pole ju eriti suurem asi vaade, aga midagi on seal, mis tuleb mu poole, rändab mu sisse, on osake minust... Mõra mägi, mis tavaliselt alati ratturile autokiirenduse sisse keerab, tundub olevat tagurpidi pööratud, sest alla saamiseks tuleb vändata. Väntan. Ega ei saa siis ometi saba jalge vahel koju tagasi põgeneda... 

Mõisaküla bussipeatusesse jõudes istun vanainimese kombel pingile ja naudin kasesalu-vaadet. Eestimaa on nii kergelt kasemaaks tituleeritav. Minu kallis sõber Claus alati rääkis, kuidas ta esimest korda Eestisse tulles meie kasesaludest vaimustusse sattus. Ons meil kõigil oma pink ja puu? Kasepuu? Tuulekülmus poeb naha vahele, sestap otsustan, et nõrkusehoog on möödas ja tuleb edasi minna. Väntan. Vastutulevad autod põrnitsevad mind kui kuutõbist. Ma ei kadesta nende sooja autosalongi ja mugavaid istmeid. Nad ei tea, millest nad ilma jäävad. Eemalt kummitavad lossivaremed. Täna ma kaugemale ei lähe. 

Sisenen kummituslinna, otsin ikka veel seda kohta, mis mulle märku annaks, mis siin vanadel aegadel juhtunud on. Ei leia. Ka seekord mitte. Kummalised on need vanad kohad, mõned räägivad sinuga, mõned mitte. Aga ilus on ikka. Päike on pugenud varemeteaknasse ja tuulevaikses kohas müüri ääres on imehea. Ühtki painavat mõtet ei ole kuulda. Eemal hoiatav silt, mis varisemist lubab, ei oma mingit mõju. Kui variseb, siis variseb. Millal ma enne elu kartnud olen. Kui kogu aeg midagi karta, siis ei näegi, kui kaunis on iga hetk. Siin ja praegu.  

Mõni hetk on elus...

...valusam kui teine. Ainus võimalus veidikenegi selle hetke õudust leevendada, on istuda klahvide taha ja veritseda. Tunda võika külmusena taas kord jõuetust elu ja surma kõiksuse ees. Küll me inimlapsed oleme väetid. Me kõnnime Kuu peal ja kogume Marsilt kive, põrgatame müstilisi Higgsi bosoneid ja murrame pead Universumi algtekke müsteeriumi üle. Aga vähi ees oleme võimetud. Ei mõista teda. Ei saa temast aru ega oska temaga midagi peale hakata. Nii ta meid siis närib. Võttes ikka ja jälle üha paremaid suutäisi. Neid sooja südame ja suure hingega. Muukides lahti vanu haavu ja põletades uusi meie südameisse....

mis on see inimlapse elu

vaid hetk, üks silmapilk

kesk argiaskelduste kiiret melu

sa läksid... ongi kõik

Rinnad...

...on naise elus teatavasti väga olulised. Kui mehed kokkupõrke kartuses käed teadagi-kuhu kokku panevad, siis tantsunaised haaravad tavaliselt rindadest. Ega see polegi nii väga tähtis, kui suured või väikesed need rinnad on. Ja tegelt on nii, et galoppi või umbhüpakut tehes rapuvad nii ühed kui teised. Aga et rinnad kohe päris ära kukkuda võivad, seda juhtus meil küll täitsa esimest korda. Üleüldse on seekordne uue tantsuhooaja alustamine tavapärasest pisut erinev. No muidugi juba ainuüksi see teadaanne, et kohe esimesel novembril tuleb ikka minna Jõgevale tähtsale üritusele ’ussitama’, võttis jalad tudisema. Ei ole vaja kohe esimeses proovis inimesi niimoodi traumeerida. Mul võtab ikka natukene aega see rahvatantsija ajuripatsi kasvamine. Kui muusika käima pannakse, siis jalad teevad platsi peal kuskilt mälusopist informatsiooni hankides isegi midagi ära, aga kui keegi kusagil nurgas loeb üks-kaks-kolm-neli, kaks-kaks-kolm ja eeldab, et ma tean täpselt, mis kumma parema jalaga ma selles kohas lähen ja kas mul käsi on puusas või seelikus, siis seda ripatsi kohta mul veel olemas ei ole. Eks need esimesed proovid ole muidugi üsna sarnased olnud kõik need neli aastat, mis mul on õnnestunud tantsukingi kulutada. Neli aastat! Äkki peaks nüüd jälle vahet pidama, tundub, et meil on ridade täitumine praegu hoo sisse saanud, annaks mõnele teisele ka võimaluse... Ma võiks ju niisama käia vahetevahel nöökimist ja nalju kaemas, umbes nagu ihuajakirjanik või nii... jalad ka na väsinud juba... vanadus tikub peale... 

Ma olen ikka öelnud...

..et ei ole põhjamaa inimesel asja sinna soojale maale oma kehale stressi tekitama. No seal kohapeal on muidugi mõnus olla – päike paitab pead ja pehme briis silitab põske... Aga mis saab siis, kui koju tagasi tulles harjumuspäraselt paljajalu asfaldile potsatada? Sekundi murdosa jooksul jõuab teadvusesse informatsioon – jobu, eestimaal on lõõtsumas sügistuuled ning asfalt on külm kui jää. Sama hästi võiks lumel kõndida. Aklimatiseerumine võtab vähemalt paar tundi, enne kui keha ära tunneb, et vist tuleb enesealalhoiuinstinkt sisse lülitada :) No tegelikult on reisimas ikka tore käia. Mis sest, et sellele eelneb tohutu hulk lisatööd ja närvirakkude kulutamist. Mõni asjasse mittepühendatu arvab muidugi siiamaani, et ma käin muudkui välismaal suvitamas ja ei tegele apsaluutselt oma põhitööga. Hästi elavad need õpetajad, onju :) Ega ma ei hakka ennast välja vabandama, eks ma ise tean, kui mitu miljonit närvirakku mul nende Comeniuse projektidega pöördumatult hävinud on, aga eks igaüks ise valib selle tee, kuidas neid hävitada... Igalt reisilt saab lisaks vahetule näpuga-katsumise-silmaga-nägemise-keelega-maitsmise kogemusele ju veel ka tohutult palju uusi sõpru, inimenergiate vahetust ja situatsioonikoomikat. Näiteks fraas ’tubli tüdruk’ ei ole pärast Kreeka reisi enam kunagi lihtsalt kiidusõna... Ja nüüd ma tean täpselt, mis tunne on öises Ateenas kiirteel 160 km tunnis edasi liikuda. Õõvastav, süda läks pahaks kui kõik need autod ja taksod ja mootorrattad meist kaugele maha jäid... Samuti tean ma seda, et igasugu projektide õnnestumise üks alustalasid on avatud meel, teiste kuulamise oskus ja omaenese kindlameelsusest grupi huvides lahti ütlemine. Luik, haug ja vähk teatavasti üheskoos Akropoli ehitamisega hakkama ei saaks. Veel tean ma seda, et eestlasi peetakse üheks tublimaks keeli oskavaks rahvaks, sest kui lennujaamas valjuhäälditest näiteks Pariisi või Madriidi lende puudutav info tuleb kõigepealt inglise ja seejärel vastavalt kas prantsuse või hispaania keeles, siis Tallinna lennu infot mitte keegi eesti keeles ei seleta. Ainult inglise. Või saksa. Ja tegelikult on täitsa tore, et õhukese negližee asemel tuleb linade vahele pugemiseks jälle pidžaama ja villased sokid välja otsida ning et juuksed saavad ometi kord selle mõttetult pehme välismaise vee asemel korralikult raua ja lubjaga kaetud. 

Olen oma jutte...

...kirjutanud igasugu kohtades, aga kui keegi oleks mulle ennustanud, et üritan oma muljeid Kreeka pealinnast Ateenast kirja panna istudes hotell Apollo kuuenda korruse rõdul, pea kohal siramas kuu ja otse ees ilutsemas majesteetlikult valgustatud Akropol, siis ma oleks kohe korraliku kõhutäie naerda saanud. Tegelikkus on muidugi just selline. Oleme oma viimasel reisipäeval taas kord korralikult treppidest ja mägedest üles ja alla roninud. Astudes paljajalu Akropoli viival vanal kiviteel, kujutlesin elavalt ette neid iidseid aegu ja inimesi, kes kõik sedasama teed kord käinud on. Mis parata, on minulgi oma täiesti sarkasmivabad hetked, mil ma iga ihurakuga tunnetan ajaloo olemuse talumatut kergust oma õlgadel. Haletsusega vaatan neid suursuguste ehitiste varemeid ja mõtlen – kui lootusrikkalt võisid Sokrates ja Platon inimtuleviku suhtuda ning kui suurt pettumust nad praegu reinkarneerudes tunneksid... Aga ega pikalt pole mõtet heietama jääda, minu maailmaparandaja aeg on nii ehk naa ümber, nüüd tuleb tegeleda maailma vaatlemisega :) Ja vaadelda oli siin ikka oi kui palju. Tegime korraliku ringi ümber Ateena keskme, otsides üles kõik need väikesed vanad kirikud, mis nukralt suurlinna õudustäratavate korrusmajade vahel kössitasid. Majakesed ise on kohalikku kunsti täis (loe: graffitigurude paradiis!) ning näevad jubedad välja, aga ’põrand’ ehk kivisillutis on korralikult puhtaks pühitud ja alles õhtupoole hakkavad tänavanurkadesse ilmuma päevase prügi kotikesed. Liiklus on täpselt nii hullumeelne kui ma eeldasin ehk siis omad varbad tuleb kogu aeg ninaga samal joonel hoida. Meie hotellist Akropoli orienteerumine viis meid läbi hiinalinna, seega oleme korraga ka orientaalkultuurist osa saanud, kusjuures ma ei saa ikka aru, mis värk nendel hiinlastel selle kotibisnessiga on... või siis stringidega... Aga oma esimese kokkupuute turuäriga saime Monastiraki turuplatsile jõudes, kus üks mustanahaline mees end meile kohe külge kleepis, sidudes käe ümber paelakesi ja vadrates katkematult tundmatus keeles. Kohe kerkis mul pähe mõte seljakott kõhu peale kinnitada. Turuvärk ise meenutas pea 100 protsenti Istanbuli, ainult mastaabilt väiksem ja valik ehk ka pisut teine. Vist ei olnud kreeklased ka nii pealetükkivad ja kohe kindlasti ei hakanud iga teine meiega vene keeles rääkima. Ja mis muidugi kõige fantastilisem – turul olid VIIGIMARJAD! Ma olen pool oma elu unistanud päris värskete viigimarjade proovimisest ja kui ma neid täna nüüd nägin, siis käis nigu elektrilöök läbi ja tänu sellele jahvatasin veel tükk aega eufoorias – mul on kotis viigimarjad, mul on kotis viigimarjad – nii et mu naised juba täielikku tüdimust üles näitasid. Ah tegelt pole neil häda midagi, juba homme pääsevad minust ning saavad tagasi koduste seinte vahele.

ei vaja kommentaare...

Athena valvab Ateena üle

Harley'st pole võimalik külmalt mööduda :)

väga suure energiaväljaga mägi 

ei ole võimalik :) :) :)

 Orienteerumises võib meile hindeks kümme panna, sest kuue tunni jooksul tegime kesklinnale ringi peale ja nägime ära kõik, mis näha sai. Isegi vahtkonnavahetuse parlamendihoone ees. No olen ma oma elus igasugu värki näinud, aga see kraaps mida need poisid seal tegid, oli ikka päris üle mõistuse... meenutas sõna otseses mõttes hobuse kabjakraapsu ja no tegelt olid neil saabaste all rauad ka. Ei ole küll ilus niiviisi teiste traditsioonide üle naerda, aga mis parata, kui päkapikututtidega härjapõlvase jalavarjud suunurgad ülespoole kisuvad. Hobustest rääkides on mul pisut kahju, et me ei kasutanud võimalust hobukaarikuga linnas ringi sõita. Jajah, ma tean ju küll, vaesed eesti turistid, õpetajad ka veel pealekauba ja kuidas see ikka sobib. Aga õpetajate päeva puhul oleks ju isegi võinud. Kuigi meie kreeka sõbrad, kellega me alles täna varahommikul Trikala bussijaamas pisarsilmi hüvasti jätsime, meid teinegi kord külla ootavad, on mul kuri kahtlus, et Kreekamaale ma vaevalt enam satun. Kui, siis mõnes järgmises elus. Nagu ikka. 

Ma ei ole üldse originaalne...

...aga ma leidsin oma Kreeka üles sealt, kus ei olegi üldse Kreeka, niiet ma ei teagi, kas ma peaksin nüüd oma Kreekat ikka veel edasi otsima või... Ühesõnaga käisime me eile pikal ringreisil. Kõigepealt keeruveerutasime varahommikul bussiga mööda mäekülgi, niiet magamisest ei tulnud eriti midagi välja, sest kuidas sa ikka julged silmad kinni panna, kui kuristik bussiaknast näkku itsitab. Bussijuht ise seejuures ajab kõrvalistujaga mõnusasti juttu. Kui ma oma silmad kuristikuserva jälitamisest pisut ülespoole julgesin suunata, siis tõi mägede vahelt tõusev päike ja orgudes laiutav udukummituste armee, sekka paar üksikut mäeküljel oliivipuude vahel ukerdavat lehma(!) ikka tibutagi ihule küll. Ootusärevus muudkui kasvas, selle suurendamises mängis oma rolli muidugi lõunamaa rahvaste äärmiselt rahulik suhtumine igasugusesse ajasse. Ega kui laev väljub sadamast kell pool kümme, siis on ju täitsa tavaline, et piletimüügi putkasse jõuab buss neli minutit enne poolt... ja mitte keegi ei lähe ärevusest segi. Peale minu. Laevasõit õnneks rahustas ja pakkus niisugust silmailu, mida üks Kreeka rannik ja Joonia meri ja saared ja kaugusest kumav Corfu ehk Kerkyra saar endale lubada võivad. Mu fotokas sai nii suurt vatti, et üks poolakatest küsis lausa murelikult – kes neid pilte pärast vaatab kui neid nii umbes paar tuhat on. No eks ma ise vaatan ja siis tunnen sedasama, mida laeval ja saarel olles. Juba sel hetkel, kui mu silmad Corfu saare kindlust ja tuletorni seletasid, tundus koht tuttav olevat. 

Kerkyra ehk Corfu kindlus ja tuletorn

varbad Joonia merevees

Nii lopsakat taimestikku ei mäleta isegi Hispaaniast mitte – kahemeetrised kannad ja jalgraja kõrval laiutavad agaavid ja valgete õietõlvikutega edvistavad hiigeltääkliiliad. Meil terrassidel poti sees ilutsevad inglitrompetid häbenevad Corfu saare kuningannade läheduses omal kõrvad peast... Ja just sel ajal kui mina oma väsinud varbaid soojas Joonia meres leotasin, endal pilk Hiiresaare poole suunatud, otsustas Ryanair ennast peaaegu meie peade kohalt maandumisrajale potsatada. Hetk hiljem leidsin end püha Spyridoni kirikust, kus meid juhatati kinnise hõbedase kirstu poole, mille sees pidavat olema pühaku keha, kes küll mitusada aastat juba surnud on, aga ära ei kõdune... ma igaks juhuks kirstu suudlema ei hakanud ja üritasin hoida meeled avatuna sellele võimalusele. Kui ta selle kauni Kerkyra saare Türgi ikkest tõepoolest päästis, küllap oli tegu väärt mehega. Las ollab seal kirstus, parem ikka kui balsameeritud Lenin... Enne kindlusele lähenemist otsustasime siiski ära proovida ka kreeka kalaroad kohalikus toidukohas. Raha kokkuhoiu mõttes tellisime ainult ühe ’kalataldriku’ nelja peale, aga nagu siinmaal kombeks, tuuakse ju kõigepealt lauale fetajuust ja tsatsiki ja oliivid janiiedasi, mis tähendas muidugi seda, et pärast tuli tšeki pealt pearoa maksumust tikutulega taga ajada. Aga tõele au andes polnd see kalataldrik suurem asi ka mitte – kergelt värisev kalmaarirull oli ehk ainus enamvähem mingit moodi maitsev asi. See-eest rabas vana Veneetsia kindlus mind täielikult. Väsinud jalgadest polnud juttugi, kõik see rada üles tuletorni poole läks lausa lennates. Jätsin kaugele selja taha isegi oma ainsa lapsukese, kes mul välismaal kaasas oli. Kui ma siis lõpuks jalgade värisedes üleval tipus avanevat vaadet ahmisin, tundsin end jälle totakalt itsitava tobukesena, kes muudkui väsimatult päevast päeva uusi elamusi otsib ja ootab. Ja siis vahel saab kätte ka. 

päris tuletorni tippu ei saanudki...

ahh, milline kaunidus... 

Üleüldse on meie Comeniuse projektikoosolekud kõik omaette elamused olnud ning igaühega on tavaliselt seotud mingi märksõna. Kui Rumeenias oli selleks toit – millega meid nuumati lugematu arv kordi päevas ja millest toibumiseks läks mitu nädalat ning Türgis muusika (kusjuures järelnähtude ja toibumise aeg oli isegi pikem), siis Kreeka oma hellenlikule kultuurile kohaselt on totaalne treppide maa. Kogu oma elu jooksul vist pole ma ka nii paljusid trepiastmeid kulutanud kui siin. Kõigepealt Meteora kloostrite 600 ja rohkem trepiastet edasi-tagasi, pluss koopad ja vanalinnad ja Corfu saar... Või kui treppidest ei piisa, siis üks on kindel – Kreeka on mottorratturhiirte kodumaa. Neid on siin igas vanuses ja kaliibris, eriti õhtul hämaras. Pole vahet, kas tegu sõidutee või jalakäijate tänavaga, mootorratta või rolleriga saab igale poole. Kiivreid pole siiani näinud. Peaks meie politsei siia saatma, ehk jätavad lõpuks Kihnu naised rahule... Nüüd jääb üle veel oodata, kas Ateenas kehtib poepidamise kohta sama reegel mis Trikalas – poed on lahti ainult kolmel päeval nädalas ning sel ajal, kui meil projektitööst vaba aeg, on kõik poepidajad ära koju siestat pidama läinud, kusjuures mitte kuskile pole riputatud silte – läksin siestale, tulen kui siesta läbi saab. Niiet jätkame siis oma Kreeka otsinguid. Ateena – siit me tuleme! 

Kaks ja pool päeva...

..olen ma oodanud, et mulle jõuaks kohale minu Kreeka. No see koht ja tunne, mis tavaliselt mingil hetkel alati tuleb, kui ma kusagil võõral maal ringi kondan ja elamusi ootan. Poeb mulle naha vahele ja raputab läbi. Iseenesest mingi tunne nagu tekkis kui me lennukis Ateena kohal tiirutasime. Tundus, nagu oleks kogu tsivilisatsiooni minevik viirukisuitsuna läbi õhukeste pilveribade üles atmosfääri poole keerelnud. Läks lausa meelest, et me oma reisi Tallinnast alustasime vist küll lennukooli praktikantide kätte usaldatud lennukis, kus stjuuardessidel pole aega isegi päästevesti kasutamist näidata, vaid nad jooksevad piloodi kokpitti, et 40 minuti jooksul verivärskele lennukijuhile tutvustada nuppe ja kange ja signaallampe... poetamata seejuures salongis asuvatele reisijatele sõnakestki. Ah las istuvad seal, laseme neil tuled ka ära, kui piloot nupud selgeks saab, siis äkki tõuseme lendu ka sinna Frankfurdi poole :) Ega sellest pole ka midagi, et mõnel reisijal vaja tunni aja jooksul teisele lennule ümber istuda... Õnneks on Frankfurdi lennujaam mulle nagu teine kodu juba, niiet orienteerumine läks kiiresti ja teadustajad ei pidanudki Lohusuu seltskonda mööda lennujaama taga otsima. Ateenat ennast me veel eriti ei näinud, sest kibekiiresti oli meil tarvis end bussijaama transportida, et alustada pikka teekonda eikuhugi – ehk siis keset Kreekat asuvasse kohta nimega Trikala. Ma pakun, et kogu Trikala ajaloo jooksul on sinna sattunud ehk kõige rohkem kümmekond eestlast, kui sedagi. Ega naljalt ikka neli ja pool tundi kestvat bussisõitu ette võtma ei hakka... Teekond ise oli muidugi fantastiline! Mäed need mäed ja need keeruveerulised teed ümber mägede... oehh. Trikala ise asub mägedevahelisel tasandikul, mis mingid sajad tuhanded aastad tagasi oli merepõhi, kuid kust kogu vesi maavärina tagajärjel Egeuse merre ära voolas. Küllap on sellel maastikul viljakat mulda veel järel, sest aastatuhandete põllumajandus õitseb ikka veel ja seda sõna otseses mõttes. Mina näiteks polnud oma elu sees veel ’õitsvat’ puuvillapõldu näinud. Ega ma muidugi ei tea, kas need valged tutid mida sealt korjatakse on õied või viljad või jumalteabmis... aga orjatööd tegevad inimvared kangastusid mulle silme ette korra pealt. Ning tee servas kasvavad rusikasuuruste granaatõuntega puud võtsid südame pihku nigu lupsti. Koheselt meenusid minu nooruspõlve käigud Tartu turule, kust me siis Üllega iga kord vähemalt ühe granaatõuna ostsime... Maastikku ilmestavad veel teisedki meile mitte harjumuspärased taimed, millede nime küsides saab küll korrektse kreekakeelse vastuse, kuid mille vastet inglise keeles ei leia isegi mitte kõige kaugemast ajukäärust. Eks kodus guugeldab. Hotell asub meil kenasti linna peatänava vahetus läheduses, mis tähendab seda, et akna alt hakkab kostma väsimatute kreeka õhtuelu nautijate melu nii umbes kella kümne paiku ja vaibub heal juhul kella kaheks. Ei tea, mida Tallinna linnavalitsus sellest arvaks küll... Hotelli vastuvõtus töötav noor ja kena kreeka poiss aga kirub vist küll maa põhja, et nõustus endale mingid kolm eesti naist hotelli võtma – kõigepealt tahavad nad riidepuid juurde ja siis triikrauda ja siis on neil WIFI koodi vaja ja klaase ja vett janiiedasi... Kuigi ta mulle alati väga armsalt ja püüdlikult naeratab, kui me üksteisest möödume, tundub mulle, et sisemuses käib tal juba plõks ära – no ega see õudne naine nüüd jälle midagi tahtma ei tule. Kusjuures ma niigi õppisin vähemalt aitäh kreeka keeles ära. Ja tere hommikust :) Ja ma olen teda juba säästnud ka, sest oma kriiksuva tualettruumi ukse õlitasime me ise ära. Kookosõliga. 

kohustuslik pilt palmi all leidis aset juba poolel bussisõiduteel - küllap on bussijuhil diil selle koha omanikuga...

tere tulemast pirukate maale... 

ei ole edevuse tipp, on hoopis valmisolek kreeka rahvusliku tantsu sirtaki ehk Zorbase tantsu õppimiseks - peegelsein kuulub asja juurde 

meie armsad kallid võõrustajad - love you!

Üleüldse on Kreekamaa mind siiani kostitanud vastandlike tunnete ja emotsioonidega. Oma juustejuurte tasandil tunnen, kuidas kuklasse hingavad Aristoteles, Aleksander, olümpos ja Rhodose saar, samas seletavad mu silmad vaevu kokkuklopsitud majakesi, olematut arhitektuuri ja võpsikusse tekitatud prügiväljasid. Teeme ära oleks siin küll äärmiselt vajalik... Inimesed on aga nii lahked ja armsad ja see, kuidas bussijuht mööda imekitsukest mäeküljel looklevat rada pidi mäkke ja pärast alla ronib, on minu jaoks täiesti mõistetamatu. Küllap tänu sellele kontrastide omavahelisele mäslemisele, olen olnud üsna võimetu sõnu ritta panema ja blogisse postitama. Tänane on kõik pillapalla nagu antiik-Kreeka varemed Akropoli ümber ning homne Corfu saar trügib nagunii veel kuhugi vahele. Millal see minu ’päris’ Kreeka tuleb, seda ei oska aimatagi... Aga hetkel tuleb minna registratuuri-poissi piinama – homme hommikul tahaks oma hommikusöögi pakituna kaasa saada, sest väljasõit on kell pool kuus hommikul ja sel ajal öise eluviisiga kreeklased kõik alles keeravad teist külge...