…kui võidaksin lotoga seitse miljonit eurot? Tavavastuseks võiks ju olla, et koolitan lapsed, teen majas remonti, saan endale midagi lubada, ilma et peaksin kogu aeg raha peale mõtlema. Lapsed tahaksid Laiuse mäe asemel Egiptuse valgeid liivarandu ja Hispaania apelsinisalusid. Äkki ostaksin endale uued prillidki, vanadega käin juba pikemat aega nagu siil udus… Samas on seitse miljonit nii raskesti ettekujutatav summa, et kõige esimese reaktsioonina ilmneks mul nähtavasti hoopis paanikahoog. Raha pole mulle kunagi meeldinud ning minu väikeste ajukurdude vahel on juba ammu idanenud mõte, et inimkonna allakäik algas koos raha kasutuselevõtuga. Koolilapsed on ikka vahel oma kirjandites pidanud arutlema selle üle, mida on võimalik saada ilma rahata, kuid tegelikus elus ei vii taoline filosofeerimine tavaliselt kuhugi. Raha on vaja ja see on juba jälle kellegi poolt kusagil kokku lepitud, et mida rohkem raha on, seda parem. Kuna targemate inimestega pole mõtet vaielda, siis tuleb teha kõik selleks, et endal ka seda va krabisevat ikka aina suuremates kupüürides rahapunga vahel oleks. Täna Palamusel, Elita Järvela kunstinäituse avamise lõpetuseks panime raha kasvama. Oli ju Elita näituse nimeks samuti Kasvamine. Otsisime tunde järgi jõeäärsete puude elujoonte ristumiskoha ning kinnitasime istutamise rituaali kasvamis-loitsuga. Minu kogemuste põhjal on just spontaanselt sündinud mõtted alati geniaalselt välja kukkunud niiet mine tea, missuguseks nende mahaistutatud müntide omanike rahalised seisud lähitulevikus kujunevad. Igaüks andis raha maamulda pistes ka oma soovi kaasa, nii on siis kõigepealt nähtavasti asjaosaliste soovide täitumist oodata. Raha eest ei pidavat armastust osta saama. Aga mida muud mul oleks olnud soovida…
No comments:
Post a Comment