…täiesti iseseisvalt paksu pilvemassi taga. Käisin küll mitu korda piilumas, et kas ehk ei vilksata veidikenegi seda taevanähtust, aga jäin seekord pika ninaga. Kui aus olla, siis polegi ma oma elu jooksul ühtegi täielikku kuuvarjutust näinud, alati on kas siis loodusjõud või mingid muud põhjused meid teineteisest eemal hoidnud. Tegelikult olin ma lapsepõlvest saati üsna kindel, et selleks vanuseks, mis mul praegu on, olen ma ise ka Kuu peal ära käinud. See tundus nii tõenäoline, sest inimene astus ju Kuu pinnale juba siis, kui mina ainult aastane olin ning asi see on siis sinna majad ehitada, baasid rajada ning turismireise Kuule korraldada. Nüüd nad muidugi räägivad, et Kuule just seepärast rohkem enam lennatud pole, et Kuu pimeda poole peal olevat baasid juba olemas… ja mitte maalaste ehitatud… Arvatavasti oli Kuule lendamise igatsus ka üheks põhjuseks, miks minust andunud taevassevahtija kasvas. Oma kooliajast mäletan, et Laiuse raamatukogust sai läbi loetud kogu ulmekirjandus, mis seal leidus ning kõige suuremaks probleemiks osutus maailmaruumist infot andvate trükiste vähesus. Kaua sa ikka niisama taevasse vahid – tahaks ju teada, kes need on, kes vastu vaatavad. Pikka aega olid ainsateks arusaadavateks konstellatsioonideks Suur ja Väike Vanker ning Põhjatähe leidmisegagi oli tükk tegu. Praegusajal on taevateadusest osa saamine imelihtne, lae aga taevateleskoop arvutisse ja kõik tähtkujud on kui peo peal – teed eeltöö toas ekraani ees ära ja siis kohe õue orienteeruma. Olen vist oma lapsed ka kõik selle pisikuga nakatanud, sest ikka ja jälle võib meid leida augustikuu öödel õues pikali batuudi peal silmad pinevalt taevakõrgustesse vahtimas. Vahete-vahel lendleb seal ka kummalisi objekte, mis pole kohe kindlasti mitte lennukid, sest liiguvad palju kiiremini ja kõrgemal ning ei vilguta pardatulesid… aga selle jätame me enda teada – pole mõtet ufo-paanikat tekitada. Eks need tulnukad sealt Kuu pimeda poole pealt lenda välja, et maailmaruumis ringi seigelda. :)
No comments:
Post a Comment