Ma olen alati suure poolehoiuga suhtunud...

...kloonimisse. Oma üheksa ameti juures on mul nii mõnigi kord juhtunud nii, et peaks olema vähemalt kahes kohas korraga. Ma ütlen – vähemalt. Kui keegi kusagil kuulutaks välja konkursi vabatahtlikele, kes end kloonida lubaks, oleks ma küll vist esimene. Aga tegelikult algas minu kloonimisprotsess juba täna hommikul, mil ma Marikesed koos kodust kokku korjatud eluks vajalike esemete ja tantsuriietega ära bussi peale saatsin. Mul nimelt õnnestus saada valituks rahvusvahelisse inglise keele laagrisse, mida korraldab USA saatkond balti riikides ning kuhu valitakse igast riigist ainult kaks õpetajat, kes siis omakorda viis oma õpilast kaasa võtta võivad. Kuigi  laager ise toimub kenasti augusti algul (mil kõigil õpetajatel on nagunii puhkamisest siiber ning nad tahaksid hirmsasti juba lapsi kantseldada), siis ettevalmistav kohtumine leiab aset just praegu ja täna ning ka homme. Kuna kohe mitte mingil tingimusel ei tahtnud ma oma kooli õpilasi ilma jätta võimalusest kolme balti riigi eakaaslastega nädal aega inglise keelt harjutada, siis ei jäänud mul üle muud kui ennast kaheks päevaks ’kloonida’. Sel lihtsal põhjusel, et tänu karmidele tantsupeoreeglitele ei tohi harjutusväljakult puududa mitte üks mees, sorry, naine. Seega on minu kallite naisukestega täna väljakul minu sisemine mina ja meie kallis staarfotograaf. Minu nime all loomulikult. Ma siiralt loodan, et minu jutte ei loe keegi tantsupeo korraldusega tegelev perfektsionist (oh loomulikult mitte, neil on praegu muudki teha), sest vastasel juhul ootaks Marikesi nähtavasti disklaff... Ainus kurb asi selle kloonimise juures on see, et minu esimene mina teab viimse detailini tänaseid sündmusi Pärnus (kusjuures me olime väga produktiivsed ja suutsime seitsme laagripäeva õppimise ja õpetamise plaani juba peaaegu valmis saada), kuid pealinna hipodroomil toimunu tuleb hiljem teise mina peast alla laadida. No millal ometi mõeldakse välja see pisike mikrokiip, mida ühest ajust teise paigutada saab. Siis mul võiks lausa mitu klooni olla. Saaks tantsupeole ja laulupeole ühekorraga. Ja kolmas mina lustiks samal ajal Ameerika mägedel. Ja neljas... oh well... istuks Laiuse mäel ja mõtleks – las nad lollikesed rabelevad, mul on ikkagi kõige parem siin rahulikult mäe peal... like a fool on the hill :)

Tantsupidude vanad kalad...

...muidugi teavad, milline möll leiab aset rahvatantsijate hulgas vahetult enne suurele peole sättimist, minule kui noorele ja rohelisele, on kõik uus ja... väga naljakas. Esiteks muidugi teadmine, et eesti elu jääb enam-vähem nädalaks ajaks seisma, vähemalt maakohtades, sest kui ikka tuhanded tantsijad esmaspäeval hordide kaupa pealinna emigreeruvad, siis suletakse külapoed ja raamatukogud ja üldse kõiksugu asutused, sest maal teadagi teevad ühed ja samad inimesed peaaegu kõike. Tantsivad ja laulavad ja peavad poodi. Emigreerumine näeb välja nagu Soome elama minek eelmise sajandi kaheksakümnendatel – kaasa tuleb võtta kruusid ja potid ja veekeetjad ja voodipesu ja... WC-paber :) Ja valmis tuleb olla selleks, et kuigi austatud tantsujuhtidele endile on kõik need väljaku tantsujoonised selged nagu tee magamistoast kööki, siis tavatantsijale meenutavad need pigem arvuti mikrokiipide tehnojooniseid kõigi oma punktide, täppide ja kaartega. Selleks siis ka mitmepäevane harjutusperiood, no et suudaks oma Tipi ja Täpi väljaku pealt ikka üles leida. Ja et rahvatantsijal igav ei hakkaks ning tal vaba aega ei tekiks, siis igaks juhuks tuleb enamik tantse nii korralikult ümber teha, et uut versiooni peab hakkama juba enne kodus õppima, et üldse aimu saada, mis tantsust järele on jäänud. Õnneks on suure peo korraldajatel säilinud terake huumorisoont ka, sest nii naljakat asja nagu naisrühmade Tuljak ei ole mina oma elu sees veel näinud. Marss on marss, aga kui sellest kujuneb mingi segu tammumisest ja semaforvehklemisest, siis on selge, et mina seda tõsise näoga küll teha ei suuda. Ma siiralt loodan, et ühelgi rühmal mingeid lipukesi või rätikesi käes ei ole... Aga kuna meil lobisemise eest palka ei maksta ja esmaspäev on varsti käes, siis on nii nagu ütles Metsatöll –

„Tuleme kui tuultepojad,

võitleme kui verevennad.

Raua rangust loitsvad tütred,

külmast kanged kivikalmed...“

Ilmaennustust arvesse võttes nii nähtavasti lähebki :) Lahinguväljal näeme, r****

Ma ei ole oma elu sees ühtegi kassi vihanud

Mul läheb süda härdaks ühtviisi nii klanitud siidise kodukassi kui kõige viimasegi äraräsitud rääbaka peale. Eelistades muidugi viimast. Kogu mu kassikoloonia on tegelikult alguse saanud koju tassitud rääbakatest. Kõigepealt meie esiema Kiti, kelle lapsed küla otsast prügikastist koju vedasid, kirbukoloonia kasukas ja hull pilk silmades. Järgmiseks meie esiisa Nunnu – vanaldane paksude hamstripõskedega elust räsitud pelglikkuse etalon, kelle sülle meelitamiseks kulus ikka päris mitu taldrikutäit head ja paremat. Kõigi väikeste pärdikute sündimisi vaadates, ei suutnud ma kunagi ette kujutada, kes on need inimesed, kes väikeseid elusolevusi metsa alla kannavad, sumbuti toru otsa topivad või merekooli viivad. Siia nad kõik jäid ja tõmbemagnetina meelitavad võõraid kodu ja kodutuid kasse ikka ja jälle meie õuele. Eks ma muidugi vahel teen Shreki ka ja ajan neid hanguga mööda õue taga, aga ma kardan, et nad võtavad seda kui kentsakat mängu, millega perenaine ennast vahepeal lõbustada üritab. Sest nad ju teavad, et tegelikult annaksin ära viimasegi toidupalukese, et nende näljaseid kõhukesi täita. Küllap teab seda ka see tundmatu must, valge maniskiga kõuts, kes minu heasüdamlikkust ära kasutades eile minu enese silme all krabas kinni meie viimasest väikesest rääbakast ja temaga putku pani. Minu maailm varises kolinal kokku. Kui ma siis viimse hetkeni lootusekiiri üleval hoides oma väikese sõbrakese elutu, murtud kaelaga keha, üles leidsin, tundsin, kuidas sel hetkel oleksin selle kõutsi sinnasamma maha löönud. Kogu maailma kurjus oli kehastunud just sellesse musta olevusse. Läbi meeleheitekurbuse nägin iseennast – minu enese headus ja sinisilmsus toovad hävingut neile, kes minu ümber. Ja mina kogu aeg mõtlesin, et headus on maailma püsimise alus... Muidugi on. Tule tagasi, millal sulle sobib, Mefisto – minu süda jääb sind ootama. 

Kõiksugu kohvikutele ja muidu sööklatele...

...ma põhimõtteliselt reklaami ei tee. Söögiga on ju üldse nii, et kui mõni naudib igal esmaspäeval tatraputru kalapulkadega, siis teisel läheb ainuüksi lõhnast süda pahaks. Ja ega mina mingi gurmaan küll ei ole. Praekardulad sibulaga või karamellkissell ajab iga kord asja ära. Seekord aga juhtus nii, et Lohusuu õpetajad otsustasid koolilõpu õhtusöögiks kuhugi mujale kui allkorruse sööklasse minna. Veski külalistemaja Kantküla ristil oli enamikule veel puhas leht, seega polnud kaua vaja toidukohta otsida.

 Tunnistan ausalt – see mis meid seal ees ootas oli puhas nauding! Ma olen viimastel aastatel muudkui maailmas ringi rännanud ning igasugu peeneid roogasid proovinud, aga nagu vanasõna ütleb – enne kui Pariisi minema hakkad, tuleb Nuustakul ära käia.

Esiteks saabus lauale väike kuum kuklike maitsevõiga. Misiganes sinna või sisse pandud oli – maitse oli taevalik. Ma oleks võinud neid kukleid süüa üks kuni mitu ja ülejäänud koju mustadeks päevadeks korjata.

Pearoog oli enamikul meist lõhe – kuigi võiks ju arvata, et kaluriteküla naised kodust väljas ometi kala enam ei söö, aga võta näpust. Misiganes roheline plöga selle lõhetüki kõrval oli – maitses nii hästi, et ma olin paugupealt valmis eluks ajaks taimetoitlaseks hakkama. Menüüsse vaadates selgus, et tegu oli spinatiga. Jajah, ma olen spinatit enne näinud küll ja söönud ka – see ei olnud kohe kindlasti mitte SEE spinat või siis on Veski kokal köögis võlukepike, mis kõik kohe-üldse-mitte-maitsvad asjad nagu võluväel imeheaks muudab.

Magustoiduks valisin oma ammuse lemmiku – creme brülee. Kui mulle muidugi silme ette kangastus see viimane kreembrülee, mida ma Hispaanias Vahemere rannikul asuvas restoranis süüa püüdsin ja mis pisut hapnema läinud teralist vaniljekohupiima meenutas, siis mõtlesin küll viimasel hetkel tellimuse ümber muuta, eriti kui kõrvalistujaile imekaunis toorjuustukoogi tükk lauale toodi... 

...aga jumal tänatud mu kindlameelsuse eest – ma ei liialda, kui ma ütlen, et Veski creme brülee viis mu keele alla. Korralikult. Ma ei toibu sellest maitsest enam kunagi... ma unustasin isegi pilti teha, enne olin jõudnud juba mitu lusikatäit endale suhu ahnitseda. 

Ja et I-l oleks ikka täpp peal, tellisin endale latte kohvi. Latte peaks teoreetiliselt olema kihiline. Ma ütlen teoreetiliselt, sest oma nii umbes sajas erinevas kohas tarbitud latte-kogemuse ajaloos polnud ma veel kihilist kohanud. Kuni siis tänaseni.

Kuna ma olen nüüd vastupidiselt oma sarkastilisele iseloomule muudkui kiitnud ja ülistanud, siis pean lõpuks tunnistama, et kuigi maja oli super maitsekalt üles putitatud, tualett suurem kui minu magamistuba ning kõikjal valitses silmi hellitav vaade, siis veinivalik on Veskis täpselt samasugune nagu igal pool mujal. Veinigurmaanidele vastav. Mina sest hapust ja kuivast veinist aru ei saa – minuga ta ei vestle ja mulle paluks järgmiseks korraks tellida midagi magusat, täitsa odavat ja lausa rämpsveini... sest Veskisse on minul asja veel kohe kindlasti :)

Ma ei ole rahvakoguneja tüüp

Minu lemmikpaigaks on Laiuse mägi ja ma olen seal üksinda. Ma ei võta kunagi osa jooksu-rattasõidu-kelgutamise-naisekandmise võistlustest, sest ma eelistan kõike seda teha omaette, mitte rahvamassis. Välja arvatud muidugi naise kandmine. Seda ma ei tee. Isegi üksinda mitte. Ühesõnaga – olen täielik individualist. Olen hea meelega tavaliselt varjude taga peidus, sel ajal kui mu kaaslased säravad. Tänane tuletoomine ei jätnud võimalust aga kuhugi varju pugeda, sest kogu üritus on avatud kõigile, kel vähegi viitsimist netist õige link üles otsida. Õnneks Marikesi see eriti ei häirinud, meie käitusime nagu ’korralikud’ 20-aastased hilisteismelised kunagi – viskasime üksteise ja kõigi teiste kulul nalja, tegime silma äärmiselt nunnudele noortele tulevankrite esipilootidele ning terve Laiuse ümbruskond sai kuulda Maride lauluhääli, kui me Vilina teelt alla kimasime. No muidugi kimamiseks on seda äärmine liialdus nimetada – ma pole elu sees nii aeglaselt mäest üles sõitnud kui täna. Loomulikult viskas mu Jupiteril kopa ette ning ta sülitas keti maha. Oleks ma siis ometi seekordki juurde rutanud meestel lubanud end aidata, oh ei! Mul kett peal paari sekundiga, niiet ühel toredal pikal mehel jäi üle ainult nentida – „Siin on vist tegu professionaaliga, meile jäi ainult pealtvaatamise au“. Eksole. Iseenesest olin meeldivalt üllatunud, kui meid nii kiriku kui hiljem kultuurimaja juurde päris arvestatav rahvahulk oli vaatama kogunenud. Tundub, et elab veel inimestes see ühtehoidmise ja kultuuri vaim, mis kõiksugu käskude ja keeldudega vahel üsna koopanurka susisema on surutud. Kuna tuletulemise tseremoonia juurde käis ka üksteisele tule andmine ja üle võtmine, siis võiks ju loota, et kõik need inimesed, kes täna meie kandis tõrvikuga käe ’soojaks’ said, läksid koju väikese kripeldusega südames – äkki ikka oleks meil vaja hoida oma kultuuri ja rahvast... Allakirjutanu oma suures tagasihoidlikkuses ja varjuspüsimises loodab salamisi ka seda, et ehk ei kadunud mu elu esimeses live-televisiooni-esinemises öeldud  sõnad lihtsalt tuulde, vaid leidsid tee vähemalt paarigi südame ligi. Koos seltsimaja võtmetega. Küllap kogu see tuletulemine ongi koputus meie südamele – me oleme veel, me oskame veel ühte hoida, me tahame veel olla see kummaline rahvas siin paepealsel maal. Ja siis ei lähegi eriti korda netikommentaatorite ilkuvad märkused rahvariideseelikute ja poliitikute nägude figureerimise ja särkidega papi kokku ajamise kohta. Eks igaüks näeb maailma ikka oma mätta otsast. Individualistid me kõik :)

Pean häbiga tunnistama...

...et olen minetamas ka viimseid potipõllumehe oskusi. Panin mina maha suure pika peenra aeduba. Täitsa varakult kusjuures, nii mai alguses, kui olid need troopikailmad. Praeguseks ilutseb selle pika vao peal uhkes üksinduses nii umber täpselt seitse oataime. Ülejäänud on ära SÖÖDUD juba idulehe faasis, nii et terve peenar on kaunistatud sentimeetriste varrejupikestega neis kohtades kui teoreetiliselt peaksid kasvama oad. No hea küll, ega see pole esimene kord. Oaga läheb nii iga aasta, sest nähtavasti elab  meie aias keegi, kes kohutavalt armastab oalehti ning ootab igal kevadel, millal ma neid talle maha panen. Mis põhjusel need allesjäetud seitse talle ei maitsenud, teab ainult tema ise. Aga – panin mina maha ka salatit. Sellega pole kunagi miskit häda olnud, kasvab mis mühiseb nii et äragi ei jõua tarbida. Nii ka sel aastal – ilus punane kräsus peenrajupike, kuni... lähen mina vaatama, et ehk saab juba saia peale panna ja mida ma näen – SALAT ON ÄRA SÖÖDUD. Kusjuures isegi rootsusid pole järel. Perkele. Ega maasikatega pole asi parem. Küll ma rohin ja lõikan ja panen hobuserammu ja saepuru, aga kui naabritädi tassib peenralt rusikasuuruseid mammukesi lastele, siis minu omad on kui kodukootud mutantvariant metsmaasikatest. Ei miskit moosilaadungit. Hea kui mokad maasikaseks saab. Väike lootus on, et ehk saab oma mõistusega kokkuklopsitud kasvuhoonest heal juhul ehk paar tomatit-paprikat-kurki, kuigi, mis seal salata, naabritel kasvavad varred katusest välja juba, sel ajal kui mina kurgid alles maha istutan. Oh well... augustikuus vast siiski. Aga sibulad kasvavad mul küll hästi. On teised nii mahlased ja magusad. No miskit kasu peab ikka olema sellest, et iga päev Peipsi äärde tööle käia :)

Riskides naabrite pahameele...

…ja sotsiaaltöötaja külaskäiguga teatan alandlikult, et saabusin täna koju kahe kassipojaga. Olid teised vaevu kuu vanusena ematuks jäänud kuskil Kalmaküla metsa vahel, kust nad siis leiti ja koju kuuri alla tassiti. Aga kuna leidjal pole kavatsust neid endale jätta ning minu pehmeksrääkimine a la – no-tule-ikka-vaata-vähemalt ja ma-viin-su-pärast-täitsa-koju ja annan-beebitoidu-ka-kaasa – eriti suurt pingutust ei nõua, siis ei hakanud ma pikemalt vastu punnima. Kassipojad osutusid väikesteks rääbakateks ning endal silmis peegeldumas kaotusvalu, kisendasid nad end kohe mulle südamesse. Nõnda et esialgse ühe pärdiku asemel võtsin ma kohe ikka kaks. Seltsis segasem. Kodus muidugi selgus, et ega nad süüa eriti veel ei oska, nii et mis muud kui endal näpud piima sisse ja seejärel kassile mokkade vahele. Väikese punnimise peale saime mõlemad rääbakad toidetud ning nagu leidlastele kohane – ega nad mujal küll magada ei kavatse kui ikka soojas süles. Mis tähendab seda, et selle maja rahvas on lähemate nädalate jooksul transformeerunud poole kohaga kiisuemmedeks. Eks esimene öö näitab sedagi, kelle kaela peale kiisulapsed end nurruma kerivad. Ega mul erilisi kahtlusi ses suhtes ei ole… ega illusioone ka mitte... Praegu igatahes ukerdab pisut agaram triibik siinsamas arvutiklahvide vahel nagu interaktiivsele kassipojale kohane. Ja omad vanad kalad st kiisud on kõik nurkadesse põgenenud, sest miskit mõistlikku seisukohta pole nad suutnud nende kahe kisakõri kohta veel võtta. Elame-näeme :)

Kui pea ei jaga...

...siis jagavad jalad jalgrattapedaalidel. Ega ei suuda ju ometi mõelda sellele, et kui kaks sõbrakest elavad Palupere pärapõrgus kõrvuti majades, siis võiks neile külla minna ühe ja sama jalgrattaretke ajal. Ei-ei. Käime kõigepealt ühe juures, ära minnes lehvitame uhkelt naabrimehele ja sõidame mööda ning kui siis pahane naabrinaine sulle Lossivaremete juures helistab ning teatab, et sind on nähtud ning kas-kohvi-jooma-ei-kõlband-tulla-või... siis on muidugi õige aeg ratas ümber pöörata ning tuldud teed tagasi minna. Palupere viimasesse otsa. Selle küla rahvas murrab vist veel mitu päeva pead, et misasja see jummala võõras kollase peapaelaga rattur siin meie külavahel tiirutas ning minuga peaaegu samal teelõigul kaks korda kohakuti sattunud väikese punase auto juht mõtleb nähtavasti, et küll on lollakas, nüüd on Palupere küla vahele ära eksinud. Mis siin inimestest rääkida, isegi hobused koplis vangutasid silmnähtava erutusega oma päid, kui ma juba neljandat korda nende tsooni sisenesin ning maanteeäärse majakese väike valge koeranähvits suvatses mulle viimasel korral ainult ühe resigneerunud klähvatuse kinkida. Oh well... Tagasiteel igatahes selgus, et Mõra jõgi on ikka veel alles, olgu ta siis kraavi või kanali nimetuse all ning Laiuse lautade lehmasita, vabandust – sõnniku hais on täpselt sama vänge kui minu lapsepõlveski. Päev püütud. Varjud on maas... 

Julge naise rindade vahe...

...on paksult puusodi ja männikäbisid täis! Sest ega ei saa ju jätta kasutamata juhust lastega koos seiklusparki minna. Ja mitte ainult minna, vaid siis ka juba puude otsa ronida. Eks mul oli üks seiklus juba seljataga ning hinge pisut kripeldama jäänud asjaolu, et Otepääl ma viimast rada ära ei teinud ning tarzani hüpet imetlesin turvaliselt puu alt. Seekord oli mind välja reklaamitud kui seiklusest osavõtjat ning taganeda polnud kuhugi. Loomulikult distsiplineeris ka asjaolu, et ma kõige viimane olin ning ees olevaid, äsja 140 sentimeetri piiri ületanud nublukesi aitama pidin. Tihtilugu võis meid leida kolmekesi üleval puuplatvormil, kus mu kaksikud mind truult ootasid, et ma neid siis üles tõstaksin ja nende liuguri trossile kinnitaksin. Ja kui väike lapsuke kramplikult puu ümbert kinni hoiab ning kurdab, et on hirmus hirmus, siis kuidas sa ikka välja näitad, et tahaks ise samamoodi jäädagi seda puud kallistama, mitte lasta platvormilt jalad lahti ja tundmatusse lennata. Lapsed ju kõik ületasid oma hirmud! Eks ma pidin siis ka. No igatahes said Alutaguse metsad kuulda korralikku Raine sopranit ja seda päris pikalt, sest õhusõit üle järve oli 400 meetrit pikk. Ja kui kohale jõudsin, siis tuli uuesti puu otsa ronida ja 200 m tagasi lennata. On ikka väikene vahe küll, kas hõljuda maapinna kohal või peaaegu jalgadega veepinda puudutada. Selle aja peale, kui meie kaksikutega viimase rajani jõudsime, olid meie suuremad poisid ja tüdrukud muidugi Tarzani hüpet päris mitu korda harjutada saanud. Et ega seal ju midagi hirmsat pole – näe lased siit lahti ja tõukad ennast ära ja siis lendadki lihtsalt läbi õhu paarkümmend meetrit sinna näe tolle võrgu poole ja võtad sellest kinni. Eksole. Seistes platvormi serval jõudsin ära mõelda kõik variandid, kuidas mu lapsed mu pärandvara jagama võiksid hakata ning ma tunnistan ausalt, et kui kõik mu armsad õpilased poleks all mind hõikunud ja julgustanud, siis ma oleksingi jäänud sinna töllerdama ning kusagilt tagurpidi raja maa peale leidnud. Igatahes õnnestus mul see Tarzan ära hüpata – kuigi Tarzanist endast jäi asi küll kaugele ning sopranihääl kõlas võimsalt ka selle koha peal. Kui me kõik taas turvaliselt maa peal kokku saime, siis andsid minu jäsemed lõpuks alla ning isegi joogitopsi käes hoidmine oli käte värisemise tõttu võimatu ülesanne. Küll on hea, et on lapsi, kes oma kokkukukkumise äärel oleva õpetaja hoolitsevalt ära joodavad... Kui ma siis värisedes neile oma langevarjuseiklustest rääkisin, küsisid lapsed tõsimeeles – aga miks te seda teete, kui te kardate? Aga ma ju TAHAN! I can do it! I can do anything! Niiet järgmiseks aastaks tuleb varakult uusi seiklusradu otsima hakata – me ei ole ju näiteks veel seinal ronimist proovinud ja kui ma õigesti mäletan, asusid kusagil Surma seiklusrajad, nii 12 meetri kõrgusel...