Alles see oli, kui ma energiast tühjakstõmmatuna siinsamas voodis vedelesin, vaevu ennast tualetti vedasin ja aja kulgemist või õigemini seismist nagu päris kõrvalt jälgisin. Selle aasta kevad ja suvi andsid mulle teada, kui väga on vaja vahepeal karussellilt maha astuda. Lihtsalt olla. Mõelda ja tunnetada. Vaadata veepiiskade langemist. Kuulata vaikust. Hoolimata kurjast põhjusest, mis mind sellist olekut jälgima pani, tundsin, kuidas tahangi nii olla. Mitte kuhugi minna kella peale. Mitte rabeleda ega teha kümmet asja korraga. Ja kuhu ma oma teadmisega jõudsin? Ikka siiasamma jälle.
Tänasel päeval olen taas kord hunt kriimsilm oma üheksa ametiga. Ja teen neid jällegi rõõmu ja innuga. Ootan, kuhu kosmose avarustesse mind seekord lennutatakse.
Haiguse kulgemise ajal juhtus minuga veel üks ime - kirjutasin esimest korda elus raamatut nii nagu poleks kuhugi kiiret. Mitte sarkastiliselt enese ja ühiskonnakriitilist följetoni, vaid päris raamatut kohe. See täiuslikkusele jube lähedane tundmus andis mulle tõuke oma väikese kirjutamispuude tõsisemaks ekspluateerimiseks. Ehk siis - varsti on üllatusi oodata. Selliseid mõnusaid uue raamatu lõhnalisi...
Ja muidugi ei lenda ma nende õhupallidega mitte üksi, vaid ikka koos kõrgelt arenenud kaasvormidega. Ma loodan, et nemad naudivad seda lendu samamoodi nagu mina. Võibolla isegi rohkem ;)
