Rahu ainult rahu...

...nagu ütles meile kõigile hästi teadaolev pisut ümarusele kalduv veidra seljakaunistusega ilmakodanik. Ma ei ole kuhugi kadunud ning kui keegi nüüd arvas, et pole enam vaja mu kriblamisi välja kannatada, siis… üllatus üllatus, Murakas oli ainult üks minu minadest ning need teised jätkavad siiski rõõmsalt oma teekonda. Mis muidugi ei tähenda, et nüüd saab lugeda aastakokkuvõtet minu tegemistest. Ma ei ole eelprogrammeeritud robot, kes igal aasta viimasel päeval oma head ja vead kokku arvestab ning uueks aastaks lubadusi annab. Ehk nagu ütles mu tütar – ma ei mõtle kastist väljas, ma ei ela kastist väljas, ma ei teagi, kus see kuramuse kast üldse on… Ma elan südamega, kuulates oma analüütilise mõistuse heietusi ja lastes oma hingel otsustada. Ma ei saa lasta kellelgi enda üle kohut mõista, sest ainus, kes seda teha saab, olen ma ise. Ma ei saa keelata endal õnnelik olla ja armastada, sest seda nõuab minu hing. Ma tahangi tunda elu mühisevat voolamist läbi mu veenide nagu võimas Gulfoss, mis endale teed kuristikku sillutab. Mul pole aimugi, mida toob homne päev, ah mul pole aimugi, mis juhtub sekundi pärast… ja see ongi kõige heam, sest aega pole olemas. Selle ajatu hetke, mis ma siin teadvuse tasandil olla saan, täidan ma armastuse ja muusikaga. Eks igaüks ise teab, millist lugu ma talle mängin…

sina oled mu südamelaul

kuid sa ei kuulu mulle

sulle

jääb su vabadus

olla kes sa soovid

tunda mida su süda ihaldab

ja teha mida su mõistus vajab

alles meie hingede kohtumisel

universumi vaikuses

võib kuulda seda laulu

sinu südame peegeldust

minu südames 

Lahkuminek...

...pole kunagi kerge. Võtab südame verd tilkuma. Eriti kui tuleb hüvasti öelda tosinale armsale kaasvõitlejale, kellega kuus aastat tantsukingi kulutanud oled. Jah. Enam kunagi ei istu ma teiega küllusliku pidulaua taha, kuhu kõik on toonud täpselt nii palju toitu kui nad ise ära jõuavad süüa. Ei tule teiega tantsitama jahilkäigust purjakil välismaa jahimehi laiuse lossivaremete vahele, ei tuisus ega vihmasajus. Ei tee trenni nii et silme eest must ja päkad rullis, sest kahe nädala pärast on võistutantsimine. Ei mõistata koos teiega, milliseid samme peaks hakkama seadma kõlama hakanud muusika järgi, sest need päris rahvalikud tantsud on kõik enam vähem ühtemoodi.  Ei lase end teenelisel vöötajal piha ümbert kinni siduda nii et ribid ragisevad, aga vähemalt keskkoht on paigas. Ei pea hambad ristis tanuga ringi käima, et siis esimesel võimalusel see peast lennutada, sest muidu läheb aju keema. Ei naera kõhtu kõveraks mingi järjekordse jabura vestlusringi või hullumeelse ettevõtmise ajal. Ei orienteeru klaveri ja staadioni järgi. Ei seisa pidevalt dilemma ees, kas valida muusikaline kuulmine või kellegi poolt paika pandud tantsusammud.  Ei higista kolmekümnekraadise päikese käes täisvarustuses ja maailma kõige ebamugavamate kingadega oma esinemisjärge oodates staadioni servas. Ei lahista nutta keset tantsunumbrit või siis selle lõpus, nii et silm enam jalge ette ei seleta. Ei lähe triibuseelikuga jalgrattaga sõitma.  Ei vihasta end lillaks, kui selgub, et keegi on jälle tantsu ümber teinud. Ei pane selga kollast särki, millel kiri Meie Mari...

Ja et lahkuminek oleks ikka täielik, siis… hüvasti Meie Mari Murakas. Polegi kindel kumba ma rohkem taga igatsema hakkan, kas tantsivat või kirjutavat Murakat… aga oma nimelist rätikut saan ma vabalt elu lõpuni pähe panna! Ja meenutada meie ühist minevikku – oli see vast alles tants! 

Et tunneks, kuidas oled 35 euri kasulikult ära kulutanud...

...tuleb minna Vanemuisesse Mamma Miat vaatama! Päriselt ka. Pilet tuleb muidugi pool aastat varem ära osta, aga ses suhtes on mul vedanud, sest mul ikka aegajalt juhtub, et minu naised veavad mind kaasa mingitele massiüritustele ning minu analüütiline meel ikka enamasti tõrgub, et ah ja oh ja midaiganes onju… Seekord sain vastu nina jälle. Ja see oli hea ninanips. Eestis osatakse väga hästi muusikale teha. Me võiks sellest oma off off off off Broadway in Estonia kaubamärgi teha. Ega see Abba iidsete aegade taha ulatuv superhitt endast muidugi midagi uut päikese all ei kujuta ning Hollywoodi supernäitlejatega vändatud filmgi nähtud ju, aga väga lahe oli see atmosfäär eile Vanemuise laval. Kui inimesed teevad midagi naudinguga, siis kiirgab sellest meeletult head energiat välja. Eks ma esialgu ikka olin oma sarkasmis kindel, et mismõttes, laulud on eestikeelsed! Pärast kolmandat laulu see enam ei seganud, sest… ega sealt eriti neid sõnu ei kostunud ka ;) seega sai vabalt keskenduda muusikale ja koreograafiale. Ja see viimane oli tasemel. Eriti hästi mõjusid lestadega ringi kepslevad poissmeestepärastlõunale kiirustavad noormehed. Ja meie vanema generatsiooni karakternäitlejad ei pea ennast küll üldse tõestama, neil tuleb publiku ümber sõrme keeramine välja nigu muuseas. Vilgats, Palmiste ja Kaljujärv napsasid lava noorematelt lihtsalt ära. Ja hea oligi, sest ega Mamma Mia pole mingi tragöödia. Ja ilmselgelt olen mina ise totaalselt armunud, sest muidu ma selliseid kiidukõnesid ei peaks. Ei teatri ega muul teemal… aga see on saladus. Tsss, tasa…. 

Pärast esimest ehmatust

…ja õigupoolest päris kõhedust tekitanud kohtumist nõuka-aja vaimuga eile kõrvalkülas, on Sillamäe mulle väga meeldima hakanud. Ühest küljest ikka veel selle pärast, et siin elab Irina. Ma ei väsi imetlemast selle naise energiat ja elurõõmu. Aga küllap ta on selline tänu Sillamäe üldisele õhkkonnale, vanalinna koolile, muuseumile, mille pidajaks siin eluaeg elanud väärikas vanahärra, kes oma multifunktsionaalsuses teab kõike kivide ja kivististe kohta ning on lisaks veel muusikaekspert, ja kohalikule noorte huvikeskusele. Olles ise hullumeelne ürituste korraldaja ja projektide kirjutaja, tean ma väga hästi, kui oluline on koguda enda ümber sama hulle või vähemalt sama püüdlikke kodakondseid, kes siis koos sinuga neid asju korda hakkab saatma. Sillamäel on need kõik olemas. Siinne huvikeskus, mis tegutseb kauem kui linn ise vana on, võiks olla taolise keskuse musternäide ning kõik eesti kohalikud noortekeskused võiksid siin käia õhku nuusutamas ning kogemusi omandamas. Tänane käik linnavalitsusse oli niivõrd erinev kõigist minu eelnevaist kohtumistest kohalike võimuesindajatega. Esiteks muidugi vabandas volikogu esinaine päris tükk aega selle eest, et siinsed kohalikud tõesti ei räägi eriti eesti keelt. No kuulge, linnas kus on 14 tuhat elanikku ning neist ainult 3 protsenti rahvuselt eestlased… linnas, mis on ehitatud vene valitsuse poolt spetsiaalselt aatompommi ehitamise tarbeks vajamineva maagi kogumiseks ja tehnika väljatöötamiseks… linnas, mis on avanenud maailmakaardile alles 1991… eesti keele rääkimine on viimane asi, mida ma üldse eeldama hakkaks või mille rääkimise pärast muret tunneks. Sillamäelased on oma sisemuselt suurepäraselt arenenud. Kogu see mitteformaalne õpe, mida vanalinna kool harrastab, teeb silmad ette ükskõik millisele teisele eesti koolile. Ma olen täiesti hämmastuses sellest pagasist, mida neil jagada on. Hämmastuses sellest kvaliteedist, mis siit vastu kumab. Ja oma suures hämmastuses käisin ma täna esimest korda ballil. Tuhkatriinuna. Saabastes. Äraütlemata mõnus oli. Kui jätta kõrvale kõik see suur töö, mis lapsed ja juhendajad on taolise ürituse nii kõrgel tasemel ettekandmiseks ära teinud, siis… tunne oli ülev. Muusika ja tantsud olid nii omal kohal kui veel olla saab. Ja tegelikult on nüüd viimane aeg see totter kiidukõne lõpetada, sest muidu võib tekkida valearusaam nagu oleks mind täna nõuka-aja pommivarjendisse tekitatud punamuuseumis kuidagi ära uimastatud või kaetas Lenin ise mind oma pilguga… sest see varjend oli ikka päris kriipi. Nõrganärvilistele ei soovita. Aga ajakirjanikud võiks nüüd ennast kokku võtta ja Sillamäel ära käia. Aitab küll aastaringsest hapukurgihooaja kajastamisest. Marss eesliinile. 

Selleks, et mina ükskord Sillamäele jõuaks...

..oli mul vaja rahvusvahelist projekti. Tegelt oli päris hea, et meid siia ööhämaruses korralik ports maha prantsatas ning ma olen kahevahel, kas ma oleksin Sillamäele üksinda üldse julenud tulla. Hommikuvalgus paljastas mind öösel vallanud veidra tunde tagamaad – Sillamäe on koht kus aeg on seisma jäänud. Või siis tagasi keeratud. Seistes tänavaveerel ning vaadates neid peaaegu ühesuguseid stalinistlikke majakesi üksteise kõrvale ilmumas, kujutlesin elavalt ette, kuidas elu siin seitsmekümnendatel veeres. Ma peaaegu ootasin, millise tänavanurga tagant mulle vene sõdurid vastu marsivad… Aga kui kogu see kriipindus kõrvale jätta, siis on Sillamäe selline tore koht, kus elab ja töötab meie fantastiline Irina. Kui ma temaga esimest korda Islandil kohtusin, tundsin kohe, et mingi projekt meil temaga tuleb. Tuli. Rahvusvaheline. Teemaks mitteformaalne õpe formaalses koolis. Minu Gaia kool ja Irina Sillamäe vanalinna kool on super lahedad näited just sellisest mitteformaalse hariduse rakendamisest meie koolisüsteemis. Noh et lapsed oleksid koolis ikka õnnelikud ka. Sest nüüd pärast seda hullu PISA testi laulavad valitsuse liikmed kui ühest suust, et kui super on meie koolisüsteem ja kuidas meie lapsed on imeliselt targad… kamoon… no tegid testi. Ja kas te ikka panite tähele kes esikolmikus on? Jajah. Singapur. Jaapan. Hiina. Kommentaarid on liigsed. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest kuidas me täna ise mitteformaalset õpet tegime – on ju täitsa tore kui keset lõunasööki kohvikus tuleb kõlaritest nii särtsakas hispaaniakeelne laul, mida mitte vaikselt laua taga kuulata ei passi vaid jalad nagu iseenesest tantsule veavad. Ja sellest, kuidas iga korraliku projekti juurde kuulub kindlasti lõõgastav spa külastus. Tund aega jakuzas annab päris hea idee poolkaaluta oleku saavutamisest, kui ainult natuke harjutada. Kui ma ikka tulevikus plaanin Marsile lennata, siis peaksin vist spade ahelkülastajaks hakkama. Ikka treeningu mõttes. Aga pilte pole mul jutule lisada sel lihtsal põhjusel, et kuna ma oma fotoka hingeelu ikka veel nii hästi ei tunne, siis andis ta mulle täna pärast paari pildi klõpsamist tagasihoidlikult teada, et aku tühi on. Mul on veel palju arenguruumi. Homme vallutame koos hullude leedu ja islandi naistega kõrvalküla – Kohtla-Järve. Mitteformaalselt.