Kampaania korras millegi tegemine...

…pole mulle kunagi mokkamööda olnud. Reklaami ohvriks olen ma siiski paar korda langenud ning proovin nüüd sellesse ämbrisse mitte enam astuda. Seetõttu olin ise rohkem kui imestunud omaenese otsuse üle proovida järele viimase aja menutrikk ehk plänking. Või no korralikus eesti keeles siis eestoenglamang… ei tea keda me petame, mis ma hakkan sõpradele ütlema, et teen eestoenglamangut või… mõtlevad veel, et olen mingi kummalise seksipoosi välja mõelnud… Aga jätkem tähenärimised praegu kõrvale – tegu on ikka korraliku ettevõtmisega. Plankinguga siis. Kõige suuremaks probleemiks esmakordsel kasutuselevõtmisel oli – kust leida sekundeid näitav kell. Mobiil teatavasti viskab mittelibistamisel pildi peitu ja imelik oleks ka hakata iga kord elutoa suurt seinakella alla tirima. Väikese otsimise peale leidsin üles oma vana köögikella, patarei sisse ja anname aga tuld.

Esimese korra 15 sekundit möödus kiiremini kui jõudis alata. Ei saand arugi, mida ma täpsemalt siis siin põrandal teen.

Teise korra 30 sekundit läks samuti lõbusalt. Nimelt otsustas minu must nõiakass Bläki just plankimise hetkel tulla uurima, et mida see perenaine sealt vaiba pealt küll otsib. Nii ta siis nühkis mu nina all ja keerles ümber käsivarte, sel ajal kui ma üritasin teda lõuaga kella eest minema susida. Jällegi ei märgand, mida ma täpselt peaksin tunnetama.

Kolmas kord see-eest läks täie ette. 45 sekundit venis nagu tatt, käsivarred kippusid värisema ja nendele üritasid sekundeerida ka seljalihased. Pärast asendiotsimist, ehk lihaste lõdvakslaskmist venitasin need sekundid ikka täis.

Neljanda korra minut pani mind mõtlema, kas ma midagi äkki valesti ei tee. Seljalihaste värin ilmus esimese 20 sekundiga ja seekord siis lisandus neile kõhulihaste meeletu hüplemine, justkui üritaks Alien väljapääsu leida. Tunne oli nagu paigalenaelutatud breiktantsijal. Jäin siiski ellu.

1 minut ja 15 sekundit viiendal päeval kordas eelmisel päeval kogetud värisevaid lihasgruppe, mida ma siis – silmad sekunditele naelutatud – üritasin kõigest väest lõdvestada. Seekordne kogemus meenutas juba pärast sünnitust esinenud kontrollimatuid lihasvõbelusi. Meelekohas trummeldamas mõte – perkele, mida ma valesti teen…

Kuuenda ehk Sõbrapäeva poolteist minutit tegin viha ja raevuga, isegi ei märganud, kas kuskilt värises või mitte. Olin nii sõrmeotsteni välja vihastatud sellest vaatepildist, mis mind tagaaias ootas, ülbetest noortest nolkidest, kes firma juhtimisel arvavad, et nad ongi kõikvõimsad ja võivad teha, mida tahavad ning samas südamepõhjani kurb kõigi nende südamega istutatud ja poputatud taimede pärast, kelle elule julmal moel kriips peale tõmmati. Mis sa virised, vanamutt, vett tahad ju!

Seitsmenda korra minut ja 45 sekundit õnnestus kergemini kui ma kartsin. No olgem ausad, esimene minut ja 15 sekki oli üsna normaalne. Olin õppinud kontrollima oma väristajalihaseid ning sain sellega rahuldavalt hakkama. Järgmised 30 sekundit olid aga juba pingutust nõudvad ning viimased kümme tulid puhtalt tahtejõu najal. Ega ma siis nii nõrguke pole, et kohe alla annan! Samas, maha langesin seekord kõva matsuga, toss väljas… ei ole enam esimeses nooruses, ei ole…

Kaheksandal, ehk siis tänasel plankingu päeval heitsin põrandale vaibamustrit lugema kindla eesmärgiga. Kuna ma teadsin, et minut 15 sekundit on minu jaoks psüholoogiline piir, panin endale mängima Phil Collinsi ’Take me home’, pigistasin silmad kinni, ümisesin mõttes laulu kaasa ning üritasin kuulata omaenese lihaste juttu. Et millal nad alla annavad. Murdumishetkel avanesid mu silmad ning kellaseier näitas minut 50 sekundit! Jeee! Ülejäänud kümme trummeldavad mu meelekohas vist veel nädalaid. Ma ei tea, kuidas ma nad vastu pidasin, aga maaühendus oli seekord nii armas, et kestis veel ka Collinsi järgmise laulu – ’I can feel it coming in the air…’

Point proven. Hurraaga ei maksa midagi tegema hakata, ka plankingut mitte. Sorry – eestoenglamangut. Aga korraliku psühholoogilise sisenduse, hea muusika ja sisemise tahtejõuga on kõik võimalik. Mina igastahes pean nüüd väikese pausi, sest kaks minutit on minu jaoks nigu lend kosmosesse. Paari päeva pärast jätkan, aga mitte kauem kui 1.15. See tundus minu kehaga samas universumis võnkuvat, pikem aeg viskas mind vaheldumisi paralleeluniversumisse ja tagasi ning ei olnud eriti kosutav. Keha piitsutamine peaks vist ikka ka meeldiv olema… igatahes.

Tehnikaga...

…olen ma enamasti alati sina peal olnud. Minu praeguses koolis tituleeriti mind üsna kohe mitteametlikult mehhaanikuks ning Ülle räägib nähtavasti ka oma lapse-lapse-lapselastele, kuidas ma tema kassettmagnetofoni parandasin ning tõsi ta on, et enamasti otsustan ma asja remonti viimise asemel kõigepealt ise küüned taha ajada. Eelmise aasta lõpus, siis kui meile öeldi, et raha on üle (!) ja me võiksime endale kooli mingi tehnikavidina osta, ei pilkund mul silmgi, kui otsustasin, et seda interaktiivset tahvlit on meile kooli ikka vaja. Ostsime. Mootorratturhiire moodi patsiga mees tuli ja paigaldas. Mina seda ei näinud, sest pidin bussi peale jooksma. Järele proovides selgus, et tahvli tarkvara kaasas ei olnud. No hea küll, koolitaja pidi nagunii tulema pisut hiljem, küllap siis tema käest saame. Ei saanud, tuli netist alla laadida. Tahvel läks kenasti tööle ja praeguseks olen ma temaga ikka igal päeval midagi ette võtnud. Täiesti uskumatu, kuidas selline tore vidin lastes kohe õhinat tekitab ning neid motiveerib. Jessss! Kui me need asjad ilusti ära teeme ja õpime, siis lähme järgmisel tunnil neid tahvli peal läbi mängima! Väikesed lollikesed…. Nad ei saa arugi, kuidas nendega manipuleeritakse… nad ju õpivad mänge tehes samamoodi! Teised õpetajad ei ole veel kätt valgeks saanud, aga eks see ühilduvus elektroonikavidinatega ole igaühel pisut erineva tempo ja sagedusega. Ja aega ju on. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et tahvli külge ostsime ikka kohe korralikud kõlarid ka, et oleks nagu multimeedia vahend või nii. Mõelge nüüd ikka – korralik laiekraan õppekavaga haakuvate filmide vaatamiseks! Võimas! Ainult et millegipärast kostus kõlaritest pärast audiokaabliga ühendamist ainult 100db tugevune helikopterimüra. Koolitaja lubas oma tehnikutega nõu pidada ning saatis mulle siis kirja, et ma katsuksin USB kaabliga otse arvutisse ühendada. Tuhlasin kogu koolimaja, oma kodu ja kolleegide sahtlid läbi – no ei ole sellist kaablit, mida kasutada. Kurtsin taas kord muret, lubati kaabel saata. Saadeti. Proovisin ikka ühtpidi ja teistpidi, no ei ole seda kaablit kuhugi sisse torgata. Endal silmad häbist punased juba, kirjutan taas kord firmasse. Saadetakse uus kaabel. Kordub sama katse – auk nagu oleks, aga liiga sügaval adapteris, et mitte kuidagi ei õnnestu ühendada. Tunnistan järjekordses kirjas oma sügavat rumalust seoses kaablite mittesobivusega. Pealinna firmal saab villand minusuguse maaka hädapätaklusest ja nad lubavad armulikult saata oma tehniku meile kaableid ühendama. Täna siis saabus tagasi see mootorratturhiire moodi, aga juba ilma patsita tehnik. Kuna mina pidin taas kord bussi peale jooksma, siis lähetasin enda asemel kolleegi jälgima, mida kuhu siis ikkagi pistma peab. Südames väike heameel selle üle, et ei peagi otsekontaktis silmi peast häbenema, et kui loll ma ikka olen olnud, et ei oska nüüd täitsa tavalisi kõlareid järgi ühendada… Kolleegi aruanne kõlas järgmiselt: läks mees tahvli juurde, võttis ühe saadetud kaablitest ja ühendas kõigepealt arvutiga ning siis… pidi tunnistama, et jajah, see kaabel siia adapterisse ikka sisse ei lähe, auk on liiga sügaval… jajah, see on mul ka alles teine tahvel, mida ma paigaldan… Läks mees siis minema ja tuli natukese aja pärast tagasi… taskunoaga! Järgnevat ei suutnud mu kolleeg pealt vaadata, aga lühikokkuvõtteks võib öelda – ’tehnik’ uuristas interaktiivse tahvli plastikust adapteris oleva miniUSB kontakti ümbert nii palju materjali ära, et võiks juhtme sisse torgata. Ma jään vist elu lõpuni kahetsema, et ma seda oma silmaga ei näinud. Tühja sest bussist. Mäkaiveri teip ja sveitsi taskunuga ajavad asja alati ära. Olgu siis tehnika kuitahes arenenud.

Ma olen väga käsitöökauge inimene

Eelmises tantsutrennis toimunud ääretult professionaalsest diskussioonist uute põllede pilutamistehnika ümber jäin ma targu eemale ja tegelesin asjadega, millest ma ikka midagi tean. Pilutamisega tegelesin ma arvatavasti viimati umbes kuuendas klassis ning kuigi ma mäletan ema uhkusest rõõmsaid silmi, kui ma talle naistepäevaks miskid linikud kinkisin, ei ole mul siiamaani mitte kunagi tekkinud kohutavat õhinat, et … äkki pilutaks natuke! Õnneks on minu lastel siiamaani olnud tohutult mõistev käsitööõpetaja, kes on lähtunud lapse enese arengust ning toimetanud nendega jõukohaseid käsitööasjakesi, mistõttu on mul kodus kapi otsas päris mitmed karbikesed täis tüdrukute endi kätega tehtud vidinaid. Kuni siis selle kooliaastani, mil minu vasakukäeline lapsuke äkki lambist parema käega kuduma pidi hakkama ja ikka kohe sokki, mis seal mingite lihtsamate värgendistega jamada. Vaatasin seda pusser-vusserdust, mida ta üritas kokku keerata ja mõtlesin endamisi, kas siis õpetaja vasakukäelisele vasaku käega kudumist ei oleks võinud õpetada. Nutsime ja kudusime, ikka kahekesi, sest miks küll kudumiskiirusel kaks rida tunnis peab kodus valmis saama 15 sentimeetrit sokisäärt, jääb minule mõistatuseks. Ja miks õpetaja ’peab’ lapsele koduse töö mittetegemise eest mitu kahte panema, kuigi ta näeb oma silmaga, et täiesti ilmselgelt ei oska laps seda asja, mida temalt nõutakse. Lõpuks ei pidanud mul närvid vastu ja läksin õpetajaga rääkima. Tegelt ei tahaks seda hetke meenutada, sest oma diplomaadioskused olen ma nähtavasti unustanud ning kogu dialoogi bussis väljamõtlemine ei andnud mingeid tulemusi. Asi lõppes sellega, et õpetaja sõnul ’eeldas’ tema, et minu laps oskab kududa, koob samuti parema käega nagu teine vasakukäeline klassikaaslane ning kuigi ta nägi jah, et ta tegelikult aru ei saa, mida ta teeb, siis hinnata on ju vaja ning kui töö on tegemata, siis on hinne kaks. Ja ainus võimalus on, et laps jääb mul pärast tunde temaga eraldi õppima, sest kahe järjestikuse tunni ajal ei ole õpetajal aega temaga piisavalt tegeleda. Emotsionaalne nagu ma olen, tulin koju ja olin läbi nagu läti raha. Silme ees mustendas erikooli tulevik ja hirmunult nurka pugenud lapsuke, käed kramplikult varrastesse liimitud. Kuni selle hetkeni, mil mu pojake helistas ja tahtis teada, kes ema ära muserdanud oli. Nagu ikka, on mu teised lapsed kahe jalaga maa peal ning annavad tavaliselt kõige paremat nõu ehk – kebi netti ja otsi üles õpetus, kuidas vasaku käega kududa ning õpeta ise selgeks. No kuidas ma ise selle peale ei tulnud! Niisiis – istusin eile õhtul kolm tundi ja pusserdasin vasaku käega kudumist. Selgeks sain. Täna näitasin lapsukesele, kuidas käib. Juba esimestest silmustest oli näha, et ta SAAB ARU mida ta peab tegema. Samas on esimest korda kudujale kohe nelja sokivardaga mässamine umbes sama, mis algajale klaverimängijale Bachi Prelüüd ja fuuga number 1 ette sööta ning loota, et ta selle paari päevaga selgeks saab. Aga mis seal ikka. Tuleb see 15 cm ära kududa… Pilutama ma siiski ei hakka, enne võin juba Meie Mari memuaarid valmis kirjutada.Kui sokisäär valmis saab...