Täpsemalt hüppasime me merre Haapsalu lähedal Topu puhkemaja juures. Viis päeva intensiivset lastelaagrit, mille osalised Sillamäe vanalinna koolist ja minu kodusest armsast Gaia koolist. Haapsalu on üks nunnu väikelinn, mis vist paljudel eestlastel veel avastamata, mulle meeldib ta näiteks palju rohkem kui Pärnu. Ja Topu puhkemaja rannik on ääretult kaunis ning lastel oli seal palju avastamist. Minu Gaia lapsukesed veetsid ilmastikumuutusi tähele panemata pea kogu sealviibimise aja õues millimallikaid karjatades, kividega mängides, kiikudes, mutta kukkudes, märjaks saades, jalgpalli mängides ja üksteisega suheldes. Usun, et nende päevade jooksul neile antud vastutusvabadus arendas neid rohkem, kui mistahes õppekavasse sisse kirjutatud õõnsad sõnad.
Oma detektiiviandeid arendasime me ka Haapsalu linnas, osaledes detektiiviprogrammis, mille käigus külastasime Haapsalu viit kuulsaimat kohta, otsides vastuseid küsimustele. Vahel on veider, et oma suures õpetamisetuhinas ei taju me tegelikult seda, et lapsed on juba oma loomult uudishimulikud ning nad tahavad minna muuseumisse küll, aga mitte kuulata tundide kaupa kedagi rääkimas... neil vaja ise käia ja avastada ja katsuda... just see katsumise moment on oluline... kahjuks meil väga palju kohti ei ole, kus asju katsuda saaks... no lähevad katki ju...
Meie projekti peamine eesmärk oli aga hoopis lühikeste filmikeste tegemine. Ja selle ülesandega said lapsed suurepäraselt hakkama. Jällegi tajusin, et kui lastele hästi konkreetselt ja lühidalt selgitada, mismoodi saaks teha, kuidas stsenaariumi kirjutada ning mil moel filmimine õnnestuks, siis haaravad nad lennult ja jooksevad õhinaga ise asja kallale. Ma muidugi peaksin hakkama oma vene keelt praktiseerima... ikka päris tobe on, kui tead, mida tahad öelda, aga vat neid sõnu pole vene keeles olemas sinu peas.... Jajah, ma saan ju aru, et tegu oli meil lõimumisprojektiga, ehk siis vene lapsed kuulsid eesti keelt ja said rääkida eesti keelt, aga no andke andeks, päris kindlasti ei ole nende viienda ja seitsmenda klassi laste sõnavaras spetsiifilisi filmimist puudutavaid eestikeelseid sõnu. Neid pole ka täiskasvanutel. Üleüldse on see keeleküsimus praegu kuidagi õige teravaks puhutud. Olen ise Sillamäel nüüd ära käinud ja arvestades seda multikultuurset seltskonda, kes seal elab ning kelle hulgas eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi on näpuotsaga, siis on üsna loogiline, et suhtluskeeleks on vene keel. Kuidas sa harjutad, kui sul kellegagi rääkida pole. Samahästi võiksime me Gaia koolis hakata õpetama suahiili keelt...
Niiet jah, igast hulludega koos saab igast projekte teha, areneda ja uudishimu rahuldada ning vaevalt et meie Irinaga sellise eluviisi üldse kunagi lõpetame. Ja see fakt, et mul nähtavasti septembrikuiselt külma merevette ujuma ronimise otsesel tagajärjel on nüüd totaalne külmetus ja et tatine nina kohe üldse mitte seksikas pole, tuleb lihtsalt ajaloo prügikasti kanda. Sest kui ma aja tagasi keeraksin, läheksin ikkagi lastega vette. Sest elu on seiklus. Elementaarne!
