…võrdub minul peaaegu alati mälestusteradadel kõndimisega ehk on omalaadne „trip down memory lane“. Pikalt puutumatutena püsinud nurkadest ei ilmu välja mitte ainult tavapärased ämblikuvõrgud koos mumifitseerunud kärbselaipadega, vaid sealt võib leida ka ammu aega tagasi kadunud asjade nimekirja kantud tähtsaid ja vähemtähtsaid esemeid, nostalgilise väärtusega mänguasju ja kummalisi objekte, mille omamisest polnud mul aimugi. Viimati leidsin ma vanade ajakirjade kapi korrastamisel koltunud soomekeelsete üllitiste vahelt oma päevikud. Võttis mõne minuti aega enne kui ma nad omaks tunnistasin, ehk siis esmapilgul tundus, et ma pole neid kunagi kirjutanud, vähemalt ei kajastunud nad mu mälus… Päevikud pärinesid teismeliseaastatest, ehk siis ajast, mil olin 16 -18. Nende sirvimisel paljastus kummaline tõsiasi – kirjutised pohtisid täpselt samamoodi eksistentsialismi ja hingemaailma probleemide üle, kirjaviis oli ehk veidi emotsionaalsem ja sarkasmi leidus vähem, kuid üldjoontes meenutavad päevikute sissekanded minu olevikuaja mõtteavaldusi. Sellest järeldub, et kõigi oma olemasolu aastate jooksul pole ma ikkagi leidnud vastust mitte ühelegi mind huvitanud küsimusele. Mida ma siis kõik see aeg teinud olen? Veetnud päevi õhtusse, kõndinud läbi elu aastast aastasse, saanud ehk mõningate kogemuste võrra rikkamaks, kuid kokkuvõttes vaevlen samasuguses teadmatuses kui kakskümmend viis aastat tagasi… Päevikuisse on põimitud palju luuletusi, täpselt neidsamu, mida ma praegugi näguderaamatu seinale aeg-ajalt postitan… Kas oleme tõesti nii valmis juba kuueteistaastaselt, või on pigem nii, et just selles vanuses kerkivad meie sisemusest need küsimused, millele elu jooksul siis vastuseid otsida. Ja kui ma praeguseks veel eriti midagi enamat ei tea, kas pean siis oma elu liivajooksnuks tunnistama… Vaevalt et mulle enam teist kahtkümmend viit antud on, et targemaks saada… Kas olengi oma elu niimoodi Kareva sõnade järgi elanud, nagu 23. novembril 1984. aastal oma motoks kirjutasin: Mis see on, mis ikka ajab pinde? Oled tüdruk – olla tark ei tasu. Oma katkikäristatud hinge ära näita. Ega aluspesu. Kui ka võitled, võitle omal rindel. Usu kulda, kulla kurss on kindel. Kirsikoort ja apelsinisisu. Õpi laulust eristama linde. Õpi keeli. Neist on ikka kasu… No natuke, vähesel määral, eriti mitte…
No comments:
Post a Comment