 |
| noorim ja vanim - ühele Aeroflot uudissõnaks, teisele lapsepõlve ainus lennufirma |
 |
| pika lennureisi vahepausil tuleb kindlasti venitusharjutusi teha - õnneks olid teised lennujaama elanikud piisavalt uniste nägudega, et imestust avaldada |
 |
| Aerofloti hommikusöök - eksklusiivne kohvitass ja šokolaadike olid ainsad positiivset mälestust tekitavad kahjuks |
Õnneks oli lennuk täitsa okei ja toit polnud ka just kõige hullem, aga Šeremetjevo näitas klassi. Jätkuvalt ei kõnele venelased ühtki teist keelt peale oma emakeele ning lennujaama turvakontrollis saime ikka päris kenasti sõimata. Noh et mis me seal jokutame, kas ei saa juba kiiremini ja miks sall pole ära võetud kaelast. Tegin siis näo, et ei saa aru ja palusin neil rääkida keeles, mida ma mõistaksin. Selle peale mind lihtsalt ignoreeriti. Üldse kamandasid erinevad lennujaama vormiriietes töötajad meid mitmetes kohtades suhteliselt karmi häälega ja kui me siis arusaamatute pilkudega neile otsa vaatasime, nad isegi ei üritanud mingis teises keeles vestlema hakata. Erilise kohtlemise osaliseks sai Jaanika, kes poekeses mingit vene rahvuslikku peakatet pähe proovis ning mille peale müüja talle väga konkreetselt teatas, et ta seda teha ei tohi ja peab ära panema. Jaanika meil vene keelt ei räägi. Neil ei tekkinud mingit dialoogi. Sealt poest me väljusime, et mitte kunagi tagasi minna.
Samas oli Šeremetjevos ka paar huvitavat vaatepilti. Üks neist Gettsleep magamisboksid. Ma tean küll, et lennujaamades on need olemas, aga see oli esimene kord neid ka päriselt näha. Põhimõtteliselt ostad endale kappi magamiskoha. Kuna me olime kella kuueks hommikul juba päris väsinud, siis avaldas paar tükki meist arvamust, et nad valiks pigem kapi kui eesootava viietunnise lennureisi. Teine vaatepilt oli emotsionaalselt hiina keeles telefoni karjuv väike naine. Ma vähemalt arvan, et see oli hiina keel. Ja ta oli ikka tõsiselt vihane selle isiku peale, kellega ta rääkis. Terve lennujaam kajas.
Valencia see-eest võttis meid vastu troopiliste soojakraadidega. On ikka mõnus küll end sooja päikese paistel peesitada ja vanu konte soojendada. Väsimusest hoolimata tegime väikese tuuri linna peal ning otsisime kohvikut, kus juba kaua kestnud janu kustutada. Aga kuna me üldse ei arvestanud sellega, et pärastlõunane aeg on Hispaanias siesta, siis sattusime hoopis mingisse türgi söögikohta, kus õnneks pakuti ka sooja toitu, aga kohvi polnud seal teps mitte. Meie õnneks oli siesta alguseni täpselt nii mitu minutit, et nurgapealses kohvikus oma esimene hispaania cafe con leche ära juua. Jess.
Selle hetkeni tundus, et väikesed äpardused lihtsalt kuuluvad reisi juurde ning mingit erilist äratundmist polnud veel tekkinud. Veidi õudne oli küll mul see tunne, kui mind peaaegu et keldrikorruse pimedasse ja trellitatud aknaga tuppa juhatati. Meenus mulle elu Viljandis Vene tänaval, kus suured veoautod sul pea otsast sõitsid. Ja tegelikult ma ütlesin kõva häälega välja, et see on tuba, kus ma eriti magada ei tahaks. No tõepoolest. Kui ma siis surmaunne vajusin, äratas mind täpselt südaööl meeletu veeladin. Mõtlesin, et no jee, kui siiani oli Valencias kuumalaine, siis eestlased tõid paduvihma kohale. Läbi pimeduse minu poole pritsivad veepiisad aga sundisid mind tuld põlema panema ja mis ma näen - sajab lausa toas mul. Akna kohale on kosk tekkinud. Istusin päris mitu minutit voodi serval, enne kui taipasin oma asjad põrandalt ära koristada, sest vaikselt hakkas bassein tekkima. Seejärel mobiliseerisin oma aju ja läksin hotelli personali otsima. Muidugi polnud meie hostelis öösel mitte kedagi. Järgmiseks sammuks oli reisikaaslaste unest üles koputamine. Jaanika ütles mulle järgmisel hommikul, et ta arvas, et ma olen kuutõbine. Mida ikka mõelda inimesest, kes sind öösel üles koputab ja teatab, et tal sajab toas paduvihma. Pärast pooloimetuks naermist tassisime minu madratsi nende tuppa ning öö möödus mul põrandal väherdes ja ette kujutades, kuidas hommikul mind toas bassein ootab. Ma olen ikka unistanud küll mullivanniga toast, aga mitte päris sellisest. Hommikul haarasin kohale saabunud mehikesel (hiljem selgus, et tema ongi hosteli omanik) särginööbist kinni ja vedasin ta oma hüljatud tuba imetlema. Mees ei teinud teist nägugi. Võttis mingi võtme, ütles mulle "aki, aki" ja paigutas kolmanda korruse tuppa. Õujee... Keeldusin selle öö eest maksmast ning lõpus saingi arve ühese toa hinnaga, kuigi olin ülejäänud ööd kaheses toas.
Sellest hetkest alates sain ma aru, et pean oma sõnadega ettevaatlik olema. Reaalsuse loomine oli ilmselge. Üritasin siis kogu aeg öelda, et õues on soe. Ja oligi. Kui me paadiga sõitma läksime, siis kordasin kõva häälega - see paat ei lähe ümber ja ei kõigu ka. Nii oligi. Väga sile ja sujuv oli see paadisõit imekiitsakas väikeses puukoorekeses, mis tihedalt erasmuse õpetajaid täis... Ahjaa, enne reisile minekut jõudsin just kaaslastele kurta, kuidas mul ei ole seekord üldse salvrätikuid kaasas. Hetk hiljem jaotati meile päevaseid moonapakikesi. Kui kõigil teistel oli seal muu hea ja parema kõrval paar salfakat, siis minu kotis leidus neid terve suur pakk... Päriselt ka. Hiljem läks neid täiega vaja, sest Sander otsustas Vahemerele oma sokkides ja tossudes jalgu tutvustada ning otse loomulikult kulus kõige selle kuivatamiseks vähemalt pool pakki paberrätikuid.
Muidugi unustasin ma vahepeal ära, et kõike, mis sülg suhu toob pole vaja kõvasti välja öelda. Oli meil tarvis õpetajatega projektivärke vaadata ning mina kui peamine boss ja koordinaator pidin neile igast asju seletama. Niipea kui olin välja öelnud, et vist ei taha minu arvuti kooli projektoriga ühineda, nii ta seda ei teinud ka. Ja kooli arvuti ise on turvavõrgus, mistõttu teatud asju sellega teha ei saa, seega pidin ma põlve otsas mõne asja ära seletama, selle asemel, et lihtsalt ja loogiliselt arvuti abil seda teha.
 |
| lisaks saiale... |
Esimesel päeval koolis tehtud video sellest, kuidas hispaanlaste peamine toit on sai, päädis sellega, et kõik need päevad sõime me peamiselt... saia. Kirsiks tordi peal oli viimane õhtu, kus pidulauale oli toodud muuhulgas spinatipirukat ja omletti, mis kenasti saia vahele pandud. Suureks häbiks pean tunnistama, et sõin ära nii omleti kui piruka sealt saia vahelt, aga saia viskasin sinnasamma prügikasti. Mitte kuidagi ei jaksanud teda enam süüa. Tõele au andes oli aga meile hommikusööki pakkuv Casa el Chesus väga mõnus koht. Esimesel hommikul nad meid nii väga ei oodanud, sest ma ju ütlesin, et vaevalt nad enne kaheksat meile süüa annavad, aga järgmistel hommikutel oli laud kenasti kaetud ning saia jätkus. Paar päeva hiljem me juba tegime nalja selle üle, kuidas hispaanias on 101 erinevat viisi süüa saia. Ja muidugi värskelt pressitud apelsini mahl. Mmmm... see on parim!
Viimasel päeval manifesteerisin ma soovi leida endale poest kleit, millega kõlbaks kohe laupäeval reisilt tagasi jõudes oma armsa sõbra poolesajandisünnipäevale minna. Kuna mustad kleidid polnud lubatud, aga mul eriti mingeid muid värve pole, siis jäi ainsaks võimaluseks reisilt sobilik riideese osta. Naised nagunii shoppama tahtsid minna, seega läksin nendega kaasa. Ja muidugi leidsin endale nii kleidi kui saapad, et nendega 52 tundi hiljem turvaliselt Kuremaa lossis ringi kooserdada.
 |
| õnnelikult Moskva kaudu kodumaal tagasi, Kuremaa lossitrepil juubelihõngulises vines |
Ühesõnaga. Tuleb sõnadega olla ettevaatlik. Öelda seda, mida ka päriselt soovid. Läheb vist raskeks. Huvitav, kas universum saab aru, millal ma nalja teen? Et kui ma räägin, kuidas oleks täitsa põnev öö Moskva lennujaamas veeta, et näha, millised need kapivoodid seespoolt välja näevad, siis ta taipab, et see on ainult naljaviluks öeldud ja mul puudub igasugune soov seda ka päriselt läbi elada... Või äkki siiski. Mine tea, millal jälle Moskva kaudu lennata saab. Itaalia ju ootab juba.
