Kui esimene korralik rattasõit on tehtud...

...siis on kevad käes. Nii ma endale igal aastal kinnitan. No olgu selle kevadega sel aastal nagu on, aga sõitma ma täna läksin. Oleks juba eile läinud, sest ilm oli eile sootuks ahvatlevam oma naeru lagistava päikese ja lendavate liblikatega, aga kuna õhta oli tantsutrenn, siis ma igaks juhuks ei riskind. Täna aga krigistasin hambaid juba töölt koju sõites, sest hing kripeldas nii hirmsasti sadulasse. Nu ja mis see väike tuuleke julgele naisele ikka teeb. Hehehee. Juba enne Kuremaa metsa olid mu talvest kängu jäänud jalalihased väsind ning naeratus näol grimassiks transformeerunud. Tuul ulus kõrvade vahel ning motivatsioonikõne iseendale keris tuure. Kui ma siis lõpuks hambad ristis tuuliku juurde välja jõudsin ning kivile istuma komberdasin oli selge, et plaanitud Mutso ringi tegemisest ei tule midagi välja ning hästi on, kui ma tuldud teed enam vähem elusana tagasi jõuan. Hing, see vana saadanas, muidugi juubeldas sees, sest tema on mul ju noor ning teda ei huvita minu vanaks jäävad kondid apsaluutselt. Tema arvab ikka, et kõik hullused, mida ta ette võtta tahab, saab ka selle vana niru skeletiga korda saata.

Kuna aga laiuse mäel on võim sees ka Kuremaa tuuliku juures, siis kulus kiviringil istumine ja ringi ärakõndimine minu poolsurnud lihastele marjaks ära niiet peaaegu oleks Mutso poole teele asunud kui mõistus poleks enne koju tulnud. Tagasiteel suutsin isegi loodust nautida ning Kuremaa metsast läbi sõites kostus kõrvu päris maailmatasemel operett. Sooloaariaga esines parasjagu miski olend, kelle laul kangesti roostes kruvi sisse keeramist meenutas. Ikka ’kriuks-kriuks-kriuks’ ja ’kriuks-kriuks-kriuks’. Teda üritas vaigistada keegi teine kõvehäälne, kelle hõiget võiks tõlgendada kui ’jää vait! Jää vait!’... neile sekundeerisid kaks nurrujat, kes arvatavasti kogu selle aaria pehmendamiseks kohale olid kutsutud. Lisaks siis trummar rähn, kes kohe vägagi üritas oma rütmi lauljatele kohendada... Ning kui ma lõpuks väsind, aga õnnelikuna koju tagasi jõudsin, sain ma aru, et hoolimata füüsilise vormi kesisusest andis esimene rattasõit kevadekuulutaja tunde kätte küll. Seekord õnnestus mu noorel hingel mind veel ära petta. No ja Jupiteri muidugi ka... Mida kõike ta küll tagasiteel jälle kuulma ei pidanud (no pole ammu rääkida saand ju) :)

Nuustiku lugu

Mulle on alati meeldinud triibulised kassid. Neis kohe on nagu mingi võluvägi sees. Minu jaoks. No jätame mustad kassid kõrvale. Neis on maagia... aga igaks juhuks ärge Bläkile öelge, et mulle triibikud ka meeldivad. Aga jah. Eriti mul neid triibikuid olnud ei ole. Kooliajal kinkis mu klassiõde Margit mulle pikakarvalise triibiku nimega Julie. See oli tol ajal haruldane. Nimi ma mõtlen. Ikkagi välismaa oma. Julie oli tõeline südamekass. Aga õnnetu lõpuga. Tema jäi koos suurema osa Laiuse kassidega tol ajal võimust võtnud kasside katku ning seesama katk hävitas ära suure hulga just triibulisi kasse. Nüüd on kõik kohad täis laigulisi. Aga kuna minu omad lapsed on samasugused kassisõltlased nagu ma isegi, siis ilmus meie perre Nuustik. Triibuline kass Tartu kasside varjupaigast. Oli teine pesakonna ülejääk. Nii on kirjas tema tunnistusel. Ahjaa, tegelt on tal ristinimi ka – Bebert. Aga kuna see nüüd küll miski kassi nimi ei ole, siis sai ta kohe ümber ristitud. Just selle nimega, mis parasjagu keelele tuli. Minu jaoks on ta Jack Sparrow, sest nii kauneid maalitud silmi ei ole kellelgi teisel. Nuustik on lihtsalt liignimi. Kuna pikakarvaline läheb ju tuusti :)

peotäis armastust

 Nuustikust sai hetkega minu kass. Küll käis ta mind kogu aeg kontrollimas ja nina nuusutamas ning silma vaatamas.

kas sina oled minu emme?

Öösiti magas mu kaela peal, mis tähendab seda, et magamisest eriti nagu midagi välja ei tulnud, aga õnneks oli suvine koolivaheaeg... Käitus see kassilaps nii nagu nad ikka käituvad – harjutas ronimist ja mängimist ja nuusutas lilli ning ajas taga liblikaid.

Eriti osav oli ta mahalõigatud pirnipuu tüve peal poseerima.

Pole olemas sõbralikumat ja kannatlikumat kassi kui Nuustik. Kui ma Lohusuu metsade servalt leitud kaks kassirajakat enda juurde vedasin ning ühest mustast tondist paras ulakas kassipoiss nimega Lucifer kasvas, arvas seesama Luts, et parim koht maailmas on kaksiratsi Nuustiku turjal temaga mängimine ja tema kõrvade limpsimine. Nuustik oli maailma rahu ise.

Tema sügavates rohelistes džäkspärrousilmades peegelduvad universumi tarkused. Mingil ajahetkel sai ta isegi aru, et no tõepoolest minu kaela peal magamine oleks nigu liig juba... Kuna meil kassiperes eriti korralikku kõutsi enam polnud, siis olid lootused Nuustiku peal, et no küllap ta korra majja lööb ja need ümber maja luusivad potentsiaalsed peigmehed laiali kupatab. Mis nad ikka niisama aega raiskavad, meil siin steriilsed naised kõik... Nuustik hoidis asjadel silma peal korralikust kõrgusest nigu kuningas kunagi :)

Ja siis ühel hetkel oli Nuustik kadunud. Kõik, kes vähegi kassiinimesed, teavad küll, mis tunne see on, kui kass on mõned päevad kadunud. No hea küll, isane kõuts... paar päeva... isegi nädal on veel okei... aga kuu aega... kaks kuud... Midaiganes teooriaid me oma peas välja ei mõelnud. Kustiganes teda otsimas ei käinud. Iga kord kui rattaga sõitsin või mäe peal käisin, vahtisin ringi, äkki ometi... Kui siis uus talv peale tuli, tundus, et saatuse vastu ei saa. Ega perenaise süda muidugi ei lepi kunagi sellise kaotusega. Ikka loodad. Kõigest hoolimata. Ja imed sünnivadki. Kaks päeva tagasi tormas välisukse avanedes tuppa rääbakas triibuline kassirajakas. NUUSTIK. Oh kui kassid saaks rääkida... Aga võibolla ongi parem, et ei saa. Sest ma vist ei suudaks tema juttu rahulikult kuulata. Käiks iga paari minuti tagant tagatoas pisaraid valamas. Mis müstilise jõuga see kiisukene tee koju tagasi leidis ja mida ta sel teel üle pidi elama... jääb igaveseks müsteeriumiks. Sest nüüd on kõik hästi. Nüüd saan ma oma Nuustikut iga hetk näppima minna. Noh et ikka kindlaks teha – see pole uni, see on täitsa päriselt!

lõpuks ometi saab perenaise käest pai....

omal kohal tagasi... vanem... elutarkus silmades...