Oma peaga mõtlemine ei ole soovitatav, võid niimoodi veel mingi muu mõtte peale tulla. Sellise, mis üldiselt aktsepteeritud arvamusest erineb. Nii ei tohi. Kõige parem on muidugi üldse mitte midagi arvata. Keegi kusagil on sinu eest juba ära arvanud ja jagab sullegi seda head ja õiget nõu. Raamatupoed on eneseabi kirjandust täis, juhuks kui vajad tervenemist vastamata armastusest või madalast enesehinnangust. Tundub, et kõige suurem osa inimkonnast kogu aeg lapsepõlve traumadest vabaneb. Põlvkondade kaupa. Keegi kusagil teab täpselt, mida selleks teha. Ja see on äärmiselt oluline, sest siis saavad meie lapsed ka hiljem nendest traumadest vabaneda. Muidugi tuleb lisaks lugeda ka sõnagurusid. OSHO ja Coelho ja Villido ja kõik teised kuulsad sõnade rittaseadjad on inimese elu juures asendamatud. Keegi peab ju seda tohutut masendusse kalduvat inimmassi lohutama ja neile tunneli lõpus tulukest vilgutama. Mis sa nutad seal kodus! Vaata, kui ilus on päev su ümber! Naudi praegust hetke, sest pole olemas minevikku ega tulevikku, on ainult siin ja praegu. Kas on sul katus pea kohal, tuba soe, toit nina all, tervis korras, lapsed terved, koer jalge ees lamamas, kass süles nurrumas… on või? Siis on kõik korras ju! Tuleta meelde, kui palju on nälgivaid lapsi Aafrikas, töötuid neegreid ameerika slummides, kes kõik kannatavad valgete ülemvõimu all, islami naised ei saa oma ripsmeid välgutada, vaid peavad end parandžaaga varjama, vaesed tai lapsed krõbistavad lihasöömise päeval grillitud ritsikaid, korealased pistaksid su jalge ees lamava kutsika kohemaid nahka ja võib-olla kassi ka magustoiduks… Mõtle ometi kõigi nende tõeliselt õnnetute inimeste peale ja ole… õnnetu veel ka nende pärast. Tegelikult muidugi ei tohi sa olla õnnetu. Üldse pole vaja mingeid tundeid ja emotsioone, nendest tuleb vabaneda. Siis on nõuandeid kergem omaks võtta. Ja maski vastu vaidlemata kanda. See on sinu enda tervise huvides. Ära kuula neid, kes ütlevad, et ei ole vaja panna. Nad ei tea, mis nad räägivad. Nad pole veel mõtlemisest loobunud.
