Meie Mari veerandsada tuledesäras kummitustemajas

See oli ette teada, et tänasest Maride sünnipäevast emotsionaalne pomm kujuneb. Ei, mitte selle pärast, et Marid kuidagi märkamatult täiskasvanut mängima tahavad hakata. Alles ma jätsin nad maha, noored vallatud neiukesed ja nüüd nagu hopsti on nemad kakskümmend viis ja vaata et hakkavad peret looma. Siis pole naisrühmast enam haisugi, puhta segased hoopis valmis. Aga tegelikult nad ikka vist naudivad seda vallaliseks ja vallatuks olemist, mis sest, et tänasel õhtul kolmest tantsust kaks olid sellised kangesti rahulikku ja mõtlevat laadi, aga õnneks pani kreicburgas kõik paika. Minu Marid on ikka minu Marid. Nende pärast nutma ei hakka. Nemad ei vea kunagi alt.

Pisaratemere põhjuseks oli vaimude väljakutsumine Laiuse keskel kummitusena seisvas vanas seltsimajas. Ma ju teadsin kohe, mis tunded mind sisenedes valdavad. Ja kuigi naised on nädala jooksul küürinud ja kraapinud ja lappinud ja ehitanud ja kaunistanud ja korrastanud ning suur saal oli peaaegu täpselt nagu kolhoosipidude ajal, isegi aastaarv kardinale kirjutatud, siis… kohale tulnud vaimud olid nõudlikud. Ma eriti ei usu, et neid rahustas rahvakunstiosakonna bossi kinnitus, et viie aasta pärast on maja endises hiilguses ning Maridel täielik õigus seal oma järjekordset juubelit pidada. Neid lubadusi on ennegi antud. Ja siis võetud. Võtmisest kõik ju algaski. Milleks teile seda vana maja, kolige koolimajja, seal on kõigile ruumi. Johhaidii. Kõlab nagu elundidoonorlus – rebime teil selle vana südame välja ning ühendame teid trafo külge. Voolu on piisavalt, et hinges püsida.

Olin kodus endale sõnad peale lugenud, et ei hakka seekord majast rääkima. Maridel ju sünna ja mina neile lausa tuliuue trükilõhnalise raamatu kingituseks viia saan. Iga päev sellist asja ei juhtu. Kriblasin oma naistele kõigile ka personaalsed pühendused raamatusse ning loodan, et kuigi enamuse neist juttudest on nad juba ühel või teisel hetkel veebi vahendusel ära lugenud, tuletab raamat neile meelde, millised emotsioonid neid ühel või teisel koosolemise momendil valdasid. Sest eks elu olegi emotsioonide tindiga kirjutet. Vähemalt minu elu. Ning loomulikult ei õnnestunud mul oma emotsiooni vaka all hoida ka seekord. Eriti kui tundsin õnnitlust alustades, kuidas laest rippuvate krohvipudemete ja katkiste lampide vahel hõljus minu ema vaim. Ema-emake, kuidas sa ennast küll tundsid seal täna… räägiti ju 25 aasta tagustest aegadest, aga meie aeg sinuga ulatub lausa 45 aasta taha. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et Laiuse seltsimaja on MINU maja. See on minu ja minu ema hinge kodu. Ja kui me nüüd haarame kinni sellest lubadusest, et viie aasta pärast on Laiuse süda jälle terve ja hoiab kogukonda koos, siis nii saagu! Nii olgu ja nii jäägu! Siis olen ma valmis kirjutama raamatu Minu Laiuse. Aga mitte enne. 

Ahjaa, Maride raamatut saab Maride käest ja minu käest ka. Tegelikult tuli teine täitsa kaunis. Esimene lapsuke ikkagi. Loodetavasti mitte viimane. Aga eks universum teab paremini... 

Hispaaniast on saamas minu teine kodumaa

 ...selline mõte tuli mulle, kui eile järjekordselt Hispaania külastuselt koju tagasi jõudsin. Kuidagi nii on juhtunud, et ükskõik millisesse uude rahvusvahelisse projekti ma ka ei sukelduks, ikka on seal üheks partneriks ka hispaanlased. Ja see on väga mõnus, sest sel moel on võimalik ühe maaga pisut rohkem tuttavaks saada. No nii natuke. Igatahes  oli mul aegade alguses päris palju stereotüüpe nii Hispaania kui hispaanlaste kohta, mis nüüdseks ühe või teise lahenduse saanud.

Näiteks. Stereotüüp number üks - hispaanias on kogu aeg soe, päike paistab ja apelsinipuud on pidevalt mahlaseid apelsine täis. Mnjaa. Mingil veidral põhjusel on mind Hispaaniasse paisatud enamasti kas novembris või detsembris ja soojem on seal tõesti kui samal ajal Eestis. Aga päikesega on lood nii, et kuna minu nimi enamuse välismaalaste suus kõlab nagu vihm, siis vihm mind seal Hispaanias ka alati ootab. Seekord õnnestus ühel päeval siiski ka päikest näha. Hispaanlased alati vabandavad ette taha et - see pole tüüpiline ilm meil, siin ei saja tegelikult peaaegu üldse ja siis ma neid lohutangi, et see on minu pärast. 

Stereotüüp number kaks - Hispaania on rohelust ja lilli täis palmidega kaetud maa. Eksole. Esimene reis viis mind Don Quijote maale Consuegrasse, kus tema tuulikud kenasti tühermaal ilutsesid, nii kaugele kui silm seletas laius kollakaspruun kõrbelaadne maastik, ei ühtki puud ega ühtki lindu. Hiljem selgus, et need olid safranipõllud. Sügisel korjatakse safrankrookuse õite emakaniidid kokku, kuivatatakse ja pannakse purki. Ülejäänud aja saab kõrbe imetleda. Muidugi õnnestus mul hiljem ka lopsakat Hispaaniat näha, sest vahemere rannikualad on ikka tõepoolest võimsate palmide ja teiste imeliste floora esindajate pärusmaa. Ning muidugi lendavad selle kauniduse sees vabalt ringi papagoid. Värvilised papagoid. Väga jutukad papagoid. Valimatult kakavad papagoid... 

Stereotüüp number kolm - Hispaania naised on väga kaunid ja nad kõik oskavad tantsida flamencot. Kaunid on nad tõesti. Aga flamencoga on nii, et seni on mul õnnestunud ainult paaril korral päris hispaanlannat seda tantsimas näha. Kuidagi veider on ajaloo monumentide juures korea tütarlapse tantsu vaadata, kuigi ta seda täitsa kenasti esitab. Flamenco põhimõte on tegelikult väga lihtne, nagu mu sõber Marcellino seletas - sirutad käe üles, võtad õuna, hammustad ja paned siis tasku. Kirjeldus ei anna midagi, kui praktiliselt järgi ei tee. Mul siiski pole õnnestunud Marcellinot päriselt tantsimas näha... aga projekt ju alles kestab. Arusaamatuks jääb muidugi, kuidas hispaanlastel õnnestub oma toitumisharjumuste praktiseerimise juures kuidagi kahtlaselt saledateks jääda. Hommikul sai oliiviõliga, lõunasöögiks sai misiganes toidu kõrvale, õhtusöögiga sama lugu... Pärast paaripäevast tohutus koguses saia manustamist on eestlase kõht punnis nagu oleks ta jalgpalli alla neelanud...

Rääkides jalgpallist. Ma nüüd vist tean, miks hispaanlased head mängijad on. Sevilla tänavatel ringi liikudes märkasime lapsi ringi triblamas, palli asemel toored apelsinid... Nojaa, neid ju vedeleb igal pool maas, sest linnad on apelsinipuid täis ja sealt muudkui kukub. Miks mitte toorete viljadega jalgpalluri võtteid harjutada. Meil Eestis ei tuleks see kõne allagi - kogu aeg raiutakse pähe, et toiduga ei mängita... Kui me mängimist ei luba, siis pole meil ka mõtet nutta, et meil jalgpallureid tegelikult ei ole. Aga apelsinipuudega tasub olla ettevaatlik. Pole mõtet maitseelamuse ootuses käeulatusse juhtuvaid apelsine manustada. Võib keele nii ära kõrvetada, et paar päeva midagi süüa ei saa. 

Stereorüüp number neli - hispaania meestele meeldivad blondid välismaa naised. Punkt. Siin pole midagi arutada. 

Olen väga tänulik, et elu mind hellitab võimaluste rohkusega, ole ise mees ja siruta käsi ning vali, mida soovid. Ning kuigi esmapilgul tundub agaav okkaline ja ähvardav, siis lähemal tutvumisel selgub, et tegu on pehme, aromaatse ja mõnusalt surisevat energiat kiirgava olendiga. 

Hispaania keelest ma parem ei räägi. Olen väga õnnetu, et oma lingvistiliste võimete juures suudan seni täie enesekindlusega kuuldavale tuua ainult ühe sõna. mañana

siin peaks juures hoiatus olema - mitte süüa!

Alcalá de Guadaíra 

agaavid, millega lähemalt tutvust tegin

roomlaste ehitatud sildu, akvedukte ja teid ja müüre jne on kõik kohad täis 

kummiviigipuud meie kodudes ei saa kunagi taevasse kõrguda... 

rahvustoit, mille nime ei suuda meenutada aga mis maitseb nagu maitsetu pontsik ;) 

toidul on selliselt taldrikult süües sootuks teine mekk 

Võimatu on olla masenduses...

...kui sul on õhupall! Seda teadis juba meie sõber karupoeg Puhh ja tundub, et mul on nüüd küljes vähemalt kümme ilusat värvilist õhupalli, kõik kenasti heeliumiga täidetud ning sinna kosmose poole nad mind kõigest väest sikutavad.
Alles see oli, kui ma energiast tühjakstõmmatuna siinsamas voodis vedelesin, vaevu ennast tualetti vedasin ja aja kulgemist või õigemini seismist nagu päris kõrvalt jälgisin. Selle aasta kevad ja suvi andsid mulle teada, kui väga on vaja vahepeal karussellilt maha astuda. Lihtsalt olla. Mõelda ja tunnetada. Vaadata veepiiskade langemist. Kuulata vaikust. Hoolimata kurjast põhjusest, mis mind sellist olekut jälgima pani, tundsin, kuidas tahangi nii olla. Mitte kuhugi minna kella peale. Mitte rabeleda ega teha kümmet asja korraga. Ja kuhu ma oma teadmisega jõudsin? Ikka siiasamma jälle.
Tänasel päeval olen taas kord hunt kriimsilm oma üheksa ametiga. Ja teen neid jällegi rõõmu ja innuga. Ootan, kuhu kosmose avarustesse mind seekord lennutatakse.
Haiguse kulgemise ajal juhtus minuga veel üks ime - kirjutasin esimest korda elus raamatut nii nagu poleks kuhugi kiiret. Mitte sarkastiliselt enese ja ühiskonnakriitilist följetoni, vaid päris raamatut kohe. See täiuslikkusele jube lähedane tundmus andis mulle tõuke oma väikese kirjutamispuude tõsisemaks ekspluateerimiseks. Ehk siis - varsti on üllatusi oodata. Selliseid mõnusaid uue raamatu lõhnalisi...
Ja muidugi ei lenda ma nende õhupallidega mitte üksi, vaid ikka koos kõrgelt arenenud kaasvormidega. Ma loodan, et nemad naudivad seda lendu samamoodi nagu mina. Võibolla isegi rohkem ;)

Äratundmised

Seisan liivarannal, varbad ulatuvad vette. Ümberringi valitseb täielik tuulevaikus. Niikaugele kui silm seletab näen peegelduvat ookeanipinda. Laineid pole olemas. On ainult üks ääretult suur organism - vesi. Ta ümbritseb mu varbaid ja ma tunnen, kuidas minusse valgub vee energiat. Vaikus on kõrvulukustav ning ma üritan end tardumusest lahti rebida. Aga nii nagu kõik muu, olen ka mina seisakus ja ei saa liigutada. Sulen silmad. Hetke pärast kostuvad mulle kõrvu lindude hääled. Veel viiv ja mu varbad vajuvad millegi pehme ja mõnusa sisse. Avan silmad ja näen, et olen nüüd hoopiski metsarajal, sambla ja mullasegusel vaevu märgataval teel. Minu kohal kaarduvad majesteetlikud puud, silitades üksteise lehti ja oksi, mulle tundub, nagu annaksid nad edasi mingit suurt saladust. Midagi, mis pole mõeldud minu inimesekõrvadele. Uudishimu saab minust võitu ning ma liigun puude jutuketiga samas suunas. Ühtäkki köidavad minu tähelepanu hoopis valevalged suured lilled, mis on terve puudealuse metsa vallutanud. Need on nii valged, et silmadel hakkab valus. Nad küünitavad end minu poole kutsuvalt, soovides, et kummardaksin neid nuusutama. Mitte mingit lõhna pole neil. See on väga veider. Terve metsaalune on täis kõiksugu lõhnu ja need imelised valged lilled... on täiesti lõhnatud. Vaevu jõuan nii mõelda, kui nad end solvunult minust eemale tõmbavad. Saan aru. Ma pole veel küps neid nuusutama. Ma ei saagi nende aroomi tunda. Veel. Lähen edasi ja jõuan veidra lagendiku servale. Selle keskel on iidne tammepuu, vähemalt tuhandeharuline. Tõmbab enda poole nagu magnet. Lähemale jõudes näen, et ta on tegelikult raagus ja kõik need eemalt paistnud rohelised lehed on hoopis väikesed linnukesed, kes minu puu juurde jõudes korraga vaikseks tarduvad. Olen pisut õnnetu. Ma ei mõista, miks ma olen kui võõrkeha siin imelises kohas. Ma nii tahaksin kuuluda siia. Tunda imeliselt valgete lillede lõhna ning kuulata veidralt roheliste lindude vadinat. Aga ei. Tammepuu seest avaneb uks ja ma tean, et pean sinna sisenema. Pikemalt juurdlemata astun võlvkaarega ukseavast sisse ja peaaegu et kukun ninali. Mitte midagi pole näha. Ümberringi on paks udu, selline violetselt mustjas ja käega katsutav. Mul pole aimugi, kuhu ma astuma peaksin või kuhupoole minema. Järsku vaatavad minu poole suured sügavad sinised silmad. Ma tean neid küll. Neid silmi. Enam pole mingit kahtlust, kus suunas minna. Ma peaaegu et jooksen nende silmade poole, aga nemad muudkui kaugenevad. Õrritavalt vaatavad mind, tõmbuvad lõbust kissi. Keeran neile selja. Jõuan astuda ainult paar sammu, kui udu hajub ja ma leian end kõrge mäetipu servalt. All laiub seesama ookean, mille kaldalt ma oma teekonda alustasin. Aga nüüd pole ta enam peegelsile ja liikumatu. Mäslevad lained tormavad vastu kaldakaljusid. Minu all laiub mustjas veesügavik. Astun selle poole. Minus pole kartusekübetki. Jõuan langeda loetud hetked, enne kui valgusolendina oma kehast eemaldun. Näen ennast kadumas lainetesse. Otsustan, et enne äralendu lähen nuusutan need valged lilled siiski üle. 

Nad lõhnavad taevalikult. Sinised silmad naeratavad mulle. 

Ühel küpse mereadru hõngust rikastunud hilissuve hommikul

rannas jalutades lõi Meritäht äkki oma keskmised varbad millegi terava vastu valusalt ära. Lähemal uurimisel selgus, et liivast turritab välja midagi kumeralt valget. See ei saa ometi kadunud kolmejalgne krabi olla. Mõtles Meritäht omaette. Kuigi ta polnud sõpra juba mõnda aega näinud, teadis ta, et tol ongi kombeks sügise esimeste saabumishoiatuste paiku kuhugi peitu pugeda. Nad ei saanud eriti läbi. Sügis ja kolmjalgne krabi siis. Meritähel polnud vahet, kes parasjagu valitsejat mängis. Tema aeg kulges Meretaguse Mehe järgi. Aga ka too ei saanud ometi siin liiva sees praegu pikutada. Laisalt asus Meritäht oma kombitsatega veidrat tulnukat liiva seest välja kaevama. Oh imet! See oli raamat. Kõvade kaantega. Merelained pealist kaunistamas. Meritäht mõtles pingsalt, kas ta on äkki mingi laevahuku kogemata maha maganud. Raamatuid ju ometi taevast ei saja. Kuigi ta mäletas, et paar ööd tagasi oli ta koos habepingviinidega öö otsa tähesadu nautinud. Kas tõesti langes koos nendega ka see raamat? Ärevalt ja aupaklikult puhastas Meritäht raamatu igast liivaterast. Nemad said ju piisavalt lugeda juba. Eriti palju terasid oli sajakolmekümneneljanda ja sajakolmekümneviienda lehekülje vahel. Meritäht ei suutnud oma loomulikku uudishimu taltsutada ja uuris järele, miks just see koht liivateradele nii väga meeldis. Ja taipas kohe. Kirjaread kulgesid üle valge lehekülje ning viisid Meritähe hetkega paralleelmaailma...
Seal kõlas muusika. Päris muusika. Tohutul hulgal veidraid olevusi tantsis ümber Meritähe. Mõned neist olid talle tuttavad. Näiteks Lohepoiss, keda Meritäht vahel vilksamisi oli näinud saare ümber tiirutamas, et siis Kuumehele minna aru andma, kas saareelanikud ikka piisavalt valgust saavad. Kohati oli juhtunud, et pilveneiud taevalaotuses Kuumehega peitust mängides liiga kelmikaks muutusid ning saarele peaaegu ühtegi kuukiirt ei langenud. Meritäht sai aru küll, et see pigem väike kadedus oli. Head tahaks ju ikka ainult endale hoida. Aga selles paralleelmaailmas mängis Pianist kujuteldaval klaveril nii magusalt mõnusat muusikat, et Meritäht tundis, kuidas liivarand tema all liikvele läks. Liivaterade ühine tango on nii majesteetlik, et see ei jäta kedagi külmaks. Äkki tundis Meritäht, kuidas keegi sikutab teda väikestest varvastest. Need on kõige tundlikumad ning reageerivad pisemalegi puudutusele. Naksti, eemaldus Meritäht paralleemaailmast ning vaatas, kes teda kõditab.
Muidugi oli see kolmejalgne krabi. Nende kahe sõprus läheb nii kaugele ajas tagasi, et meie Päike oli siis alles mähkmetes. Meritäht taipas, et oli oma suures isekuses raamatut üksinda lugema hakanud. Aga seda ju sõbrad ei tee. Ikka jagama peab. Meritäht ja kolmejalgne krabi uuristasid endale X-filesi puu alla mõnusa pesa ning üheskoos sukeldusid nad valgete kõvade kaantega raamatu sisse. Ahjaa, kui nad lähemal ajal välja ei tule, siis võite neid otsima minna raamatusse, mille pealkirjaks "Ümberpööratud pahupidi" ja mille kirja panijaks Ain Mihkelson. Aga ärge üritage neid sealt supi seest päästa, minge parem ise ka sisse.

Olekud

Ma seisan kiigel. Sellel, mis üles-alla käib. See-saw on ta ingliskeelne nimi. Lihtne meelde jätta. Kui üleval, siis see - näen kaugele, kui all, siis saw - enam ei näe muhvigi. Ma olen seal keskpunkti peal jalad harkis, hoian tasakaalu. See on suur kiik. Mõlemal pool istub arvutu hulk inimesi. Lükkab jalgadega end maast lahti. Neil on jube lõbus. Mingil põhjusel olen endale võtnud ülesandeks kiik tasakaalu viia. Nõnda, et mõlemad pooled on maast lahti. Kõigi jalad õhus. Kiikujaid see aga üldse ei vaimusta. Nemad ei näe selles mingit lõbu. Neile meeldib kiikuda. Olen nagu jonnipunn seal keskel, kõigun jalalt jalale. Juba on päkad valusad ja põlved löövad tuld välja. Suunan pilgu kaugusesse. Seal järve ja metsa taga paistab tohutu kõrge mägi. Nagu Džomolungma või midagi ligilähedast. Valge tipuga. Ühtäkki olen ronimas sinna mäkke. Jube raske on. Viiekümnepalline tormituul üritab mind mäest alla veeretada. Rusikasuurused raheterad peksavad näkku. Ma üldse ei saa aru, miks ma just praegu pean sinna mäkke ronima. Nii lihtne oleks koopasse peitu ronida. Oodata, kuni torm vaibub ja päike välja tuleb. Siis alles paljajalu soojas suveilmas rahulikult mäetipu poole rühkida. Tasa ja targu. Varuveepudel kogu aeg täidetuna seljakotis. Üle minu lendab suur lind. Vist on albatross. Ma väga ei tunne linde. Aga tema tiivad on meetrite pikkused. Midagi ähvardavat on tema ülelennus. Mul on hea meel, et ta ümber ei pööra ning jätkab oma teekonda. Rühin edasi. Jalad vajuvad maasse. Mäekülge pole enam, sellest on saanud pehme raba. Väikeste inimeste maa. Näen neid vilksatamas vigurmändide vahel. Neil on rohelised silmad. Pisut viltused. Veidra pilguga seirab üks neist minu paljaid jalgu. Nad ise on ka paljasjalgsed. Virvatulukestena veigeldes juhatavad nad mind rabast läbi. Tundub nagu hõljuksin ma laugaste kohal. Sedasi üles-alla. Tajun, et olen ju ikka veel kiige peal. Kiikujad ei väsi. Neil on naljakas vaadata, kuidas ma end seal keskel paigal üritan hoida. Silmanurgast näen, et kõrvalasuva järvekese keskel hüüab keegi hääletult appi. Kuidas ometi keegi ei märka, et inimene uppumas on. Kuidagi veidralt tuttav on see isik seal vees. Mismõttes... tal on minu riided seljas... ja minu juuksed... ja minu käsi on see, mis seal meeleheitlikult lehvitab. Ja mitte keegi teine ei pane seda tähele. Ainult mina ise saaksin iseennast sealt järvest praegu päästa, kuigi ma ujuda eriti ei oska. Aga ma olen ju kiigel. Mul on missioon. Päris hull värk. Maailm mu ümber peatub. Isegi õhk ei liigu. Kuulen iseenda südame tukseid. Astun kiigelt maha. Hetkega olen Laiuse mäel. Ümberringi möllab orkaan. Kuid mäe peal on vaikus. Tormi silm. Olen omaenese keskmes. Pole kiike. Pole Džomolungmat. Pole uppuvat mina. Ja ometi ma tean, et kohe varsti torman ma sinna tormi sisse tagasi. Aga siis olen juba keegi teine.

Teateid tegelikkusest ehk kas siis erakoolis ikkagi on elu nagu lill?

Ühel hetkel vaatab õpetajate toa ukse vahelt sisse kaks ehmunud silma ning huuled sosistavad:

“Tulge ruttu, meil on mingid inimesed allkorrusel panevad valgeid kitleid selga, ütlevad et veterinaarametist…”

Selgub,et nii ongi. Üsna sõjakalt meelestatud seltskond keskeas daame ajab allkorrusel endale siniseid susse jalga ning võrkmütse pähe. Teatavad, et nemad tulevad meie kööki kontrollima. Nad olevat kooli kodulehelt lugenud, et kool otsib endale kokka ning oma peas tekitanud müsteeriumi, et nüüd ongi üks kool salaja lastele toitu valmistamas ja pakkumas ning nende ametil võimalus koheselt see isetegevus lõpetada. Saab ometi ülemustelt kiita ning plusspunkte kontrolliraamatusse. Suur on nende hämmastus, kui selgub, et me siiski ise toitu ei valmista, vaid ostame sisse täiesti korras dokumentidega koolitoidu valmistajalt. Ka toidukäitlejal ehk siis meie armsal toidutädil on tervisetõend kenasti olemas ning ta võib oma väikeste käekestega toitu pottidest kaussidesse tõsta. Ametnikud aga ei suuda kaotusega leppida ning suunduvad otsustaval ilmel kööki, et vähemalt mingeidki möödalaskmisi leida. Nende õnneks leiavad nad mõned õlekõrred – appi appi, riiulil on veekannude kõrval ka lillede kastmiseks mõeldud kastekann! Ja aknalaual on lilled… potililled… Ühe ametniku osavad näpud tõmbavad lahti külmkapi ja avastavad sealt piimapakkide ja laste kodust toodud toidukarpide kõrvalt ühe pakitud kilekoti, milles on … koeratoit! Pettumustunne väheneb korrapealt ning tähtsad isikud lahkuvad peaaegu rahulolevalt, teatades, et teevad ettekirjutuse leitud puuduste osas ning koolil tuleb tasuda nende poolt saadetav arve kontrollikäigu sooritamise eest.  

Ei, tegu pole ei Orwelli ega Kafka följetoniga. See on tavaline elu Gaia Koolis, kuhu mingil seletamatult põhjusel on lubatud sisse murda kõiksugu ametnikel ja järelvalveasutustel. Mind väga kummastab selline käitumine. Kogu aeg räägitakse õigusriigist, aga ometi on mingitele instantsidele lubatud peaaegu kõik. Samal ajal on näiteks koolidele, eriti erakoolidele, kehtestatud igasugu piiranguid ja nõudeid selliste pisiasjade kohta, mille peale ise terve mõistuse juures isegi unes ei tuleks. Ma olen oma õpetaja-aastate jooksul töötanud päris mitmes koolis ning ühes neist on aegade algusest peale olnud teisele korrusele minev trepp lahtise käsipuuga, nii nagu nad ikka on… et õhk liiguks ja läbi näha oleks, mis allkorrusel on. Nüüd aga teavitab mingi tähtis amet meid, et peame paari päeva jooksul oma trepiküljed kinni katma või kui me seda ei tee, siis välja mõtlema riskianalüüsi, selle kirja panema ja neile esitama. Mida see üldse tähendab? Miks samasuguseid nõudeid ei esitata näiteks kaubanduskeskustele või korrusmajadele, kus lapsed ju ometi samamoodi liiguvad. Ma ei mäleta, et sellele minu maakoolile oleks kunagi ettekirjutust tehtud treppide suhtes. Aga jah, tegu on ju munitsipaalkooliga. Nende kallale pole põhjust minna. Nemad on vanajumala selja taga, sest ametnikud, kaasa arvatud haridusministeerium, rõõmustavad nende reeglitele kuulekate ning mitte mingi isetegevusega tegelevate koolide üle. Erakoolid teatavasti tekivad siis, kui haridusmaastikule ilmuvad olemasoleva olukorraga rahulolematud isikud, kellel haridusse ja kasvatusse veidi teistsugune suhtumine. Kes jälgivad muu maailma eeskujusid ning tunnetavad uusi tuuli ja suundasid teravamalt ning soovivad neid ka ellu viia. Avalikkuseni jõuab kiidulaul, kuidas meie haridusministeerium ja sealsed ametnikud uuendusi soosivad ning kuidas meie uue õppekava järgi ongi võimalik igasugu uuenduslikke metoodikaid ja tehnikaid rakendada. Erakooli meeskond rõõmustab ning läheb suure õhinaga oma uuenduslikku kooli registreerima ning… komistab sellise portsu nõuete, dokumentatsiooni ja kooskõlastuste otsa, et Kafka Protsess kahvatub selle kõrval. Kui siis läbi raskuste kadalipu õnnestubki kooliga alustada, teatavad järelvalve ametnikud, et kooli peetakse erilise tähelepanu all. Mis põhimõtteliselt tähendab sadade uute dokumentide täitmist, tuhandete jaburate nõuete kontrollimist ja võimalust, et iga kell võib mõni ametkond sulle selga sadada. Mind väga huvitab, milline asutus oleks vabatahtlikult nõus niimoodi tööd tegema? Erakoolide puhul tundub see olevat aga normaalne taktika. Meie nimetame seda koolikiusamiseks.

Otsetee ja kerged valikud pidavat olema saatana poolt meile ette söödetud, et me ei hakkaks otsima teisi võimalusi ning käiksime selget ja kontrollitavat rada. Gaia Kool seda rada käima ei hakka. Kuidas karastus teras võib olla küll nõukaaja vaimus kirjutatud, aga tundub, et ajastutel pole mingit vahet ning lolluse ja rumaluse ja mõttelaiskuse ning kontrolli vastu mässajad on alati ka revolutsionäärid ning peaga vastu seina jooksjad. Ükskord see sein langeb niikuinii. Sest kui oled korra endale teadvustanud, et tegelikult seda seina üldse ei olegi ning sul on hulgaliselt mõttekaaslasi, kes samamoodi sellest seinast läbi astuda soovivad, siis ei saa teie arengut ka miski takistada. Sest kooli teeme me ju ikka selleks, et pakkuda lastele võimalust areneda. Ja kui me siis olemasolevasse süsteemi mitte kuidagi ära ei mahu, on vaja olematut seina rammida…

“Selleks, et vabaneda kohustusliku koolihariduse seitsmest patust, peaksime lõpetama sellisel moel mõtlemise ja käitumise, mille alikas on sünge ajajärk inimkonna ajaloos, mil uskusime, et lapsed on loomu poolest patused ning neid on vaja ümber kasvatada, kasutades selleks haridussüsteemi, mis tugines isandatele kuuletumise õpetamisele. Peaksime kogu süsteemi kõrvale heitma ja otsast alustama…” (Peter Gray “Vabadus Õppida”)

Olen oma "kohustuse" riigi ees täitnud...

ainuüksi sellega, et olen sünnitanud neli last. Loomulikult pole ma neid riigi hüvanguks siia ilma toonud. Kolm neljandikku neist pole üldse siin riigis sündinudki. Ometi on inimese bioloogilisest eesmärgist ja võimalusest lapsi saada tehtud mingi ühiskonnale sobilik või siis mitte sobilik äri. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida. Vaid hoopis sellest, kuidas mulle on alati meeldinud oma lastega koos olla ja nendega juttu puhuda. Sellest hetkest alates, kui nad sündisid. Ja nagu selgub mu nüüdseks suureks saanud laste märkustest, ka neile meeldis, et ema oli nende jaoks kogu aeg olemas. Nende lapsepõlv oli huvitav ja äge ja mõnus. Muidugi polnud ma mingi musterema. Kust ma pidin teadma, mida täpselt nende veidrate väikeste olevustega peale hakata. Aga ma tahtsin nendega olla ja see aitas mul läbi vigade ja apsude olla just nii hea ema oma lastele nagu ma oskasin.
Hetkel on tohutu tähelepanu ja diskussiooni all nutiseadmed ja nende mõju väikestele lastele. Et need tahvlid ja telefonid ja arvutid nagu kujutaksid endast laste igapäevaelu tugipunkte ja ilma nendeta oleks kogu see põlvkond kadunud mis kadunud. Jah, nii ongi. Sest midagi muud neil eriti ei ole ju. Kui vanemad näevad lapsi ainult õhtul enne magamaminekut ja hommikul enne uksest välja astumist, siis millega peaks see laps end harima ja maailmaga tutvuma. Ka koolis on ta sunnitud ainult omavanustega päevast päeva koos olema. Mäletan, et lugesin kusagilt uuringut, kuidas selline ühevanuste laste pidev ninapidi koos olemine pole sugugi kasulik nende arengule. Laps vajab erineva vanuse ja arenguastmega inimesi enda ümber. Ja kui ta neid reaalsest elust ei saa, siis suundub ta virtuaalsesse maailma. Aga ka sellest ei tahtnud ma mitte rääkida. Vaid hoopis sellest, kuidas ma olen viimasel ajal üha selgemini tajunud enda ja oma laste vahelist seost. Mitte et see oleks kuhugi ära kadunud olnud. Lihtsalt elu teeb oma keerdkäike ning mõningad seigad aitavad sul teadvustada, mis on siis elus kõige olulisem ning kui suur on taustamüra meie ümber. See müra, mis meil päris päris asju märgata ei lase.
Ma olen ääretult õnnelik oma laste üle. Nad kõik on nii väga erinevad, neis on tükikesi nii emast kui isast, vanavanematest ja jumal teab kellest veel. Mõni joon on nii tuttav nagu vaataks peeglisse ja mõni külg nii võõras, et mõtled, huvitav, milline võis olla seda tahku kandev esivanem. Kuigi ma olen alati arvanud, et tunnen oma lapsi, vähemalt viiekümne protsendi ulatuses, siis selle ülejäänud osa avastamine on ääretult huvitav protsess. Nagu oleks loori silme eest kergitatud. Ja siis sa näed, et sinu lapsed suudavad samamoodi mürast läbi näha, maailmast sügavamalt aru saada, olla kohal iseenese elus ja tajuda enda jaoks olulist. Valida oma rada iseenda sisemise tule järgi, mitte käia kellegi näpuga näidatud teed pidi. Teha seda armastusega. Öelda oma lähedastele, kui kallid ja olulised nad on.
Minu armsad Henri, Grete, Maren ja Merje. Ma olen universumile südame sügavama sopini tänulik, et ta on meid kokku toonud ja loonud. Ma tean, et see ei lõppegi kunagi. See koosolemine. Ükskõik, millisel tasandil või millises energias, meie kestame ikka. Ja leiame üksteist. Armastuses.

Jalgrattasõit

on minu ellu kuulunud nii kaua kui mäletan. Eks ma oma esimese ratta sain suht suurena, nii viiene võisin olla ehk. Mäletan, et mind lihtsalt lükati sõitma ja polnud mingit muud võimalust, kui püsti püsida. Muidugi arvasin, et olen kohe proff ja üritasin Lehtmetsa kruusateedel slaalomit sõita ning panin täiega kraavi käna. Päris tükk aega nutsin seal ja üritasin lehtedega oma puruks kriibitud põlvi tohterdada. Ei saanud ju ometi minna emale kurtma... Aga pikk ratturikarjäär on andnud õnneks ka muid kogemusi, kui katkised põlved ja keti vahele jäänud püksisääred. Nüüd saan juba näpunäiteid jagada. Näiteks kehtivad ratturile päris mitmed kirjutamata reeglid:
Tuul puhub alati vastu. Pole vahet, kummale poole sõidad.
Kuumal suveilmal on äärmiselt sinisilmne uskuda, et puude varjus vilus saab väsinud konte puhata. Seal ootab sind näljaste parmude armee.
Kuna kruusakattega tee viib sihtkohta otsem, siis valid loomulikult selle. Hiljem selgub, et poole lühema tee läbimiseks kulub poole kauem aega ja poole rohkem jõuvarusid. Pole mõtet alahinnata asfaldi pehmust oma ratta käppade all.
Täiesti liiklusvabal teel kohtuvad kaks vastassuunda sõitvat autot täpselt sinu kohal nii et sinust saab sõna otseses mõttes viies ratas auto all. Ja kuues. Liivaterasid hammaste vahelt sülitad veel mitu kilomeetrit.
Mida suuremad autod, seda lähemalt nad sinust tee peal mööduvad. Keskmise sõrme näitamisest pole miskit kasu ning küljetuule tõmbejõu neutraliseerimiseks tuleb mõlemad käed lenksudel hoida.
Kui oled valmistunud vastu võtma lõukoerade armeed, kes sind alati teatud kohas tervitanud on, selgub, et elukaid seekord polegi. Arvatavasti pidasid nad siestat. Või siis sõitsid sa nii aeglaselt, et nad ei pidanud sind oma tervituskontserdi vääriliseks.
Kui isegi esimese käiguga jalad nagu pakud on ja keelduvad väntamast, oled kas oma treeningplaani kuhjaga ületanud või siis alustasid liiga vara. Mõlemal juhul on selge, et sinu ratturikarjäär on lootusetult selja taha jäänud. Võid rahulikult kõik lilled ja liblikad teeservas ära lugeda sel ajal kui sõidad.
Ja viimane kuid samas mitte vähem tähtis tähelepanek - Laiuse on tagantpoolt lähenedes sama kole nagu alati ja jääb arvatavasti selliseks aegade lõpuni. Ei aita isegi puude ladvus kehkendav kirikutorn. Seega pole mõtet igasugu kõrvalteedel kive üle lugeda ja rattakumme valgendada, sõida siledal teekattel ja võimalikult tasasel maal. Ja kui oled arvestanud sellega, et sihtkohta viiv tee on ainult pool teekonna pikkust, siis tegelikkuses on kodutee vähemalt poole pikem...

BMW on rehvide põletamiseks, mitte vanaprouadele noorte poiste meelitamiseks!

Ehtne stereotüüpne lähenemine, kas pole. Mitte et ma midagi teaks autodest. Ainus tõsiselt võetav massin oleks ehk punane Ferrari, mille peale ma oma paremat kulmu veidi tõstaks. Aga kuna elul on ikka üllatusi varuks, siis tõi eilne päev kaasa mõnusa õhtupooliku valge bemmi kaisus. On ikka ilus auto tõesti. Ma üldse ei imesta, et naised hulluks lähevad ja igal võimalikul juhul end sellise masinaga pildistada soovivad. Soovitavalt napis riietuses. Ma pole tegelt aru saanud, kummale olendile mehed rohkem tähelepanu pööravad nende piltide juures, kas autole või näitsikule... Meie rehvi ei põletanud, kuna tegu oli õhtuks laenatud autoga, siis hoolitsesime rohkem selle eest, et ühtegi kriimu peale ei tuleks. Muidugi õnnestus meil vahepeal keerata äsja pinnatud teele, kus kivikesi auto alla nagu raheteri plõksus ja meie hinge kinni hoidsime, et ükski neist kividest suurema lennutrajektoori kasuks ei otsustaks. Ette rutates võib öelda, et auto sai omanikule tagastatud algses konditsioonis. Rahulikult sõites ei saa arugi, et auto mootor käib. Nii mõnusalt nurruv on see masin, kui teda hellalt hoida. 

Aga meie reisi eesmärk oli hoopis leida mõnus kohakene, kus naistega loodust nautida ja maitsvat kõhutäit samal ajal. Saatuse tahtel suundusime seekord Elva poole, kus Vapramäe kandis mõnusalt kaunis looduslik forellitalu. Minule oli see esimene kord säärast imetegu külastada. Seal ju enne süüa ei saa, kui pole ise kala kinni püüdnud. Kuna meil kalamehi kaasas polnud, siis tuli ise käsi valgeks saada. Mul vedas, ma sain fotoreporterit mängida, sel ajal kui Tiia vapralt õngega mässas. Mingil põhjusel ei soovinud tiigis sulpsu löövad kobedad forellid meie konksu otsa aetud krevetiga mitte maiustada. Tiia üritas neid küll meelitada, aga oli see siis nüüd meie kramplikust mesaamenaguniihakkama hoiakust või tiigi ääres asuvate laudade taga istuvate meeste kriitiliselt seiravatest pilkudest, igastahes kalad ignoreerisid meie õnge täiega. Lõpuks ilmus trullakas kohalik kalamees ja pakkus oma abi õhtusöögi kinni püüdmisel. Edevus maksis kätte temalegi - ei saanud ta tükil ajal miskit kala kätte. Kui bemmiga kohale sõitnud naiste kõhud lõpuks juba häälekalt kala nõudma hakkasid, halastas ka üks kopsakas forell ning lubas end meie naudinguks ära küpsetada. Ma pole oma senise pikaajalise kalasöömise kogemuse juures nii head kala enne saanud. Tahtis keele alla viia. Ja kartulikroketid ning bataadifriikad olid maailma parimate killast samuti. Ühesõnaga - täiuslik nauding jõe peal pontoonboksis partide lakkamatu prääksumise saatel. Ei seganud isegi kõrvalboksis peetav lärmakas lapse sünnipäev. Kui ikka enda naudingutele keskenduda, ei kuule kõrvalisi isikuid. 

Tagasiteel tutvusime taas kord kauni eestimaaga ning ma siiralt loodan, et šikid autod on nüüd leidnud tee mu juurde. Ma enam ei ignoreeri neid. Bring it on!

Enne Nuustaku, siis Pariis

Imestan jätkuvalt meie kohaliku väikese ime üle, mis asub keset eikellegimaad, kusagil Jõgeva ja Mustvee vahel ning kannab nime Veski Külalistemaja ja kohvik. Päris algusest peale on see hubane kohakene pakkunud nii mulle kui mu sõpradele ainult parimat. Nii teeninduse kui toote kvaliteedi osas. Olen ju tegelikult Pariisis ära käinud, aga nii kihiline latte kui ploomimahlaga jäätisekokteil pole kusagil nii hea maitsenud kui just Kantküla ristis asuvas Veskis. Jumala loomulik tundub, et kui sõbrad kokku tahavad saada, siis on just Veski see koht, kuhu suunduda tahaks. Aastate jooksul on tuultele avatud olnud ja pisut paljana tundunud majakene rohelusse mattuma hakanud. Minu vaimusilmas võiks temast muidugi üldse viirpuuhekkide ja eestimaiste õitsvate põõsaste ja lillepuhmaste vahele peituv tükike paradiisi saada. Et silt küll näitab tee servas kohviku olemasolu, aga selle leidmiseks tuleb rohelusse astuda. Natuke ma muidugi kahtlen selle võimalikkuses. Sest tänasel ilusal päeval tormles maja ümber muru peal ringi töömees, endal klapid peas, üritades mururohelust võimalikult lühikeseks trimmerdada. Õnneks jooksis tal mõte kinni, sest pärast mitmeminutilist veesilma ümbruse silmitsemist, otsustas ta hoopis lõunale minna. Ma väga tänan teda selle eest!
Aga päriselt ka, kui ma ei arvaks, et Veski omadega niisamagi hakkama saab, sest on selle ausalt välja teeninud, et inimesed teda külastaksid, siis pakuksin ennast nende reklaamiagendiks. Pole ju mingit kahtlust, et inimesed vajavad kohta, kus kartulisalat maitseb täpselt nii nagu kodus. Ja peene nimetusega toitudest kumab vastu hellus ja soov maitseelamust pakkuda. Kihilisest lattest ma enam ei räägi. See on iseenesest mõistetav. Nautigem!

Elu juhtub sinuga siis kui oled hõivatud muude plaanide tegemisega

Kui ma noorem olin, ei saanud ma sellest lausest aru. Arvasin selle olevat järjekordse lööklause, mida Lennon nagu muuseas oma loomingusse pikkis. Nüüd ma mõistan, mis selle taga on. Me oleme nii hõivatud oma elu planeerimisega. Unistame ja loome õhulosse. Kujutame ette tulevikku. Teeme viisaastakuplaane, et need siis kolme aastaga täita. Haarame kinni seiklustest, et tunda end elus olevat. Hea on, kui märkame enda kõrval teisi inimesi ja seda mitte kinni hoidmise või nende ära kasutamise eesmärgil. Ja siis saabub hetk, mil päris elu endast märku annab. Kellele kuidas. Mina näiteks ei planeerinud mingisse viisaastakusse vähki haigestumist. Üks päev lihtsalt tõi selle teadmise, et just see on minu elu osa praegu. Jah muidugi, ma olin selle ise endale vaikselt küpsetanud, teadmata ja tunnetamata, sest kuigi mulle on tuttavad nii mõnedki universumi müsteeriumid, on minu enese keha ja olemus mulle kõige vähem arusaadav. Mul pole aimugi, mis minu sees tegelikult toimub. Ja ometi on just see minu päris elu. See, mida teevad need miljonid rakud ja ühendused ja kogu see tundmatu ainekupatus, mis minu sees iga sekund möllab.

Elu sundis mind selle teadmisega tegelema. Aru saama. Andis mulle märku, milliste päris õppetundide jaoks mind siia ilma saadetud on. Hindama inimesi enda ümber. Vastu võtma abi. Mõistma, mis on need päris väärtused mu elus ja milleks ma võimeline olen. Veider, et ikka nii tihti on meil tarvis surma hinguse lähedalolekut, et päris sügavuti minna oma maailma mõtestamises. 

Universum ikka hoolib meist, inimestest. Saadab tihti märke ja sosistab kõrva, aga me vahel ei pane oma suures tavalise inimese elu elamise tuhinas neid tähele. Mismõttes taevane vägi ja inglid. Segi oled läinud või. Vaata, et sul raha jätkuks kuu lõpuni, et hommikul tööle saad ja ülemuse käske täidad. Inglid las räägivad sinuga siis, kui sa teispoolsuses oled. Ja nii me siis toimetame oma igapäevast elu, silmad maas ja kõrvad kinni. Vahel imestame, et miks meie teele nii suuri takistusi veeretatakse ja miks me ikka ja jälle samasse ämbrisse astume. Hehehh. See ongi ühisteadvuse omapära - ta saadab meile õppetunde täpselt nii kaua kuni me nad ära õpime. Tema pärast võime sada korda ka sama ämbriga ringi käia, tal pole kuhugi kiiret. Õudne kolin ümberringi... 

Aga kui siis silmad ja kõrvad ükskord avanevad, märkad jahmunult, et sa oled kõikvõimas valguseolend, kes siia ilma kehalisi kogemusi omandama saadetud. Sinu vaim on vaba ja tohutult arenemisvõimeline. Ja sel pole mingit pistmist sellega, mis sul seljas või jalas on või kus sa elad või kui palju sul kodus käevõrusid on. Ei sinu välimus ega su kõrgkooli diplomite hulk ei määra sinu hinge arenguastet. Korraga on suur hulk ühiskondlikke ja kultuurilisi norme ja tabusid ainult üks sõnakõlks. Sel hetkel tajudki, et sa pole kunagi kastis olnud. Sest kasti polegi olemas. Nüüd on sul võimalus elada oma elu hetk korraga, nautides ühesuguse kirega nii hommikukastet paljaste varvaste all kui armastuse jagamist oma kallimaga. Universumit kuulates ja ühisteadvusest sõnu ja lauseid noppides kirjutada raamatut ning üldse mitte hoolida, kas keegi seda kunagi lugema hakkab. Igast hingetõmbest leida poeesiat ja imet. Armastada nii nagu sa kunagi pole armastanud. Tunnetada inimesi kui teisi valgusolendeid enda ümber. Elu juhtub sinuga nüüd igal sekundil ja aega saab venitada just täpselt selliseks nagu sul parasjagu vaja on. 

Kui printsi valgel hobusel ikka kusagilt ei paista

ja sa ei taha oma vanaduspäevil välja näha nagu Alice'i tädi Imogene, siis tuleb leppida alternatiividega. Näiteks võib juhtuda, et kohtud raamatupoes hoopis Šokolaadist printsiga. Pärast põgusat tutvust tundub, et teil on nii mõndagi ühist, seega otsustad ta oma kodukoopasse vedada, et teda siis hiliste õhtutundideni ära kasutada. Mõnuga. Ega see Rahva raamatus kõval puutoolil nautimine poleks eriti kaua kõne alla tulnud ka. Huvitav, et meie eesti raamatupoed oma mõnusa lugemist soosiva õhkkonna ja kohvilõhnaga ikka veel lubavad mõningaid täiesti ebamugavaid lugemispesakesi oma tiiva alla. Aga ma saan aru, et kapitalismi huvides on kaup mulle maha müüa, mitte kurval pilgul jälgida, kuidas potensiaalne klient raamatu taga vaikselt naeru kihistab ning pärast paaritunnist kohvi kõrvale lehtede keeramist teose kustunud pilgul riiulisse tagasi sätib. Aus mäng. Seekord tuli prints minuga koju kaasa, sest pärast tunniajalist lausete neelamist ei suutnud isegi mina elukogenud naisena oma punaseks värvunud põski enam varjata. Printsil ei olnud kavatsustki meepoti ümber käia, ta asus ikka kohe asja kallale, puistates värvikalt ebatsensuurseid väljendeid ning täiesti ühemõttelisi märkusi. Tegu oli ikka ehtsa omaküla poisiga. Ma tunnistan ausalt, et pärast  Veenuse kingu võrdlemist Saja aakri metsaga olin ma müüdud. Ma poleks uskunud, et mingi mehehakatis võib nii fantastilisi võrdluspilte maalida. Kuidagi feminiinne tundus kogu see ilmekalt piltlike väljenditega ülepuistatud printsikene, et hakka või uskuma tema šokolaadimagusasse päritollu. No loomulikult selgus hiljem, et ta oli seest tühi ning šokolaad tundus pideva näppimise ja pealepissimise tõttu ikka tuhmunud olevat, aga tõeliselt rõve sotsrealism alles hakkas välja kooruma. Ma olen tihtipeale mõelnud, et millal juhtub mulle ette mõni mehe kirjutatud raamat, mis mingigi tõese pildi meesolevuste maailmast maaliks. Kaua sa jõuad neid vihjeid otsida ja teooriaid luua. Nüüd on siis selge. Miski pole originaalne, kõike on juba kord tehtud, legendid liiguvad ajast aega, alati on keegi kusagil juba midagi ära proovinud, kaasa arvatud porikärbeste piinamine, ning mehe kolmainsus koosneb jätkuvalt kolmest T-st... Ja mul pole selle vastu mitte vähimatki. Sest naised võiks ju tegelikult teada vastaspoole defineerimise aluseks oleva kehaosa paarikümmet erinevat nimetust. Et ei kujutaks ette, et türa on midagi naise küljes olevat... Aga minu armsa printsikese sotsrealism tõmbab kõik lambid põlema küll. Minu mälestused oma plikapõlvest ei saa muidugi ligilähedalegi linnavurlede maitsebuketi mitmekesisusele... maakatel oli vist üldse pisut teistsugune realism... ma oleks ei tea mida andnud selle eest, et kellegagi koos psüühiaatrilise intervjuu tõelist definitsiooni avastada või siis vähemalt võinuks mõni teada, et kaheksa ja pool ei tähenda mitte iga kord kellaaega või alles jäänud alkoholi kogust... Samas pean ma tõe huvides siiski mainima, et Laiuse kultuurimaja keldrikorruse komkas parandati maailma kohati vaat et rohkemgi, kui tohutuid masse haaravas malevas... meie heinakuhjad olid tõelised ja töö tegemine ei kujutanud endast numbrit. Pisut hale on mul ka sellest šokolaadimehikesest. Mingil põhjusel tundub mulle, et mitte kõik naised ei kohtle teda sellise headusega nagu mina. Aga eks see ongi tema valik, kas talle läheb korda minu arvamus või mitte, sest hea tekst kirjutab end ju ise. Aga oma printsi ema probleemi jätan ma hetkel kahe silma vahele. Ei jõua iga kord psühhoanalüüsiga tegeleda. Muidu on ta täitsa tupsununnu... 

Kogu afääri peasüüdlaseks on Andrei Hvostovi Šokolaadist prints. 

Number 13 kahes vaatuses ja vabalaval ehk vahel on asi naljast kaugel

Esimene vaatus. Läksin mina eelmisel reedel (mis ei olnud 13) naistearsti juurde, et lõpuks hüvasti jätta mind aastaid truult teeninud Mirenaga, kui garderoobitädi mulle riiete vastu number 13 ulatas. Veidike veider tunne ju oli, aga mõtlesin, et see ikka pigem õnnenumber. Kuni selle hetkeni, mil arstitädi mulle läbivaatuse ajal sedasi rahulikult teatas, et mulle on kutsumata külaline külge kasvanud. Eks neid ole ennegi olnud - soolatüükad ja konnasilmad ja mingid muud veidrad pruunid punnikesed, aga seekordne võõras on sootuks karmimat masti. Arstitädi muidugi rahustas mind, et pole hullu, me siin teeme teiega kõigepealt katseid st uuringuid ja vaatame mõtleme ärme enne paanikasse satu kui kõik selge on, aga loomulikult tuleb meil sellest külalisest lahti saada. Seda ma eriti ei mäleta, kuidas ma sealt naistekliinikust koju komberdasin, aga ma teadsin, et pole mõtet sinna lörtsiste tänavanurkade peale põlvili nutma laskuda, seda võib palju turvalisemalt kodus teha. Mida ma muidugi tegin ka. Ma olen alati seda meelt olnud, et igasugune emotsioon on lubatud ning kõik tuleb alati endast läbi lasta. Siis on aega ka ratsionaalselt mõtlema hakata. Et no muidugi ma võtan selle reaalsuse, kus ma saan terveks ning elan saja aastaseks. Kuna asjaga on kiire, siis tuleb ka uut reaalsust kohe looma hakata.
Teine vaatus. Arstitädi oli mulle kohe selleks nädalaks hotelli st haiglakoha broneerinud. Et saaks korralikult järgi katsuda, millega tegu ning milline strateegia valida. Täna on loomulikult 13. Läksin mina siis rõõmsalt hommikul haiglasse, selle teadmisega, et pean seal mitu päeva olema. Kuna mul igasugune haiglakogemus tegelikult puudub, siis ma pingutasin pisut üle oma asjade kaasavõtmisega. Muidugi ma arvasin, et ma saan igavuse peletamiseks arvutiga tööd teha ja klappidega muusikat kuulata ja mõnusalt haigalvoodis lebaskleda uusi ja põhjalikke uuringuid oodates. Kohe alguses muidugi selgus hoopis, et mul on küll haiglakoht broneeritud, aga tegelikult pole palatites ühtegi vaba voodit. Ja kuna ma elan väga lähedal, siis ma võin ju ööseks koju minna. Saadeti mind alustuseks garderoobitädi juurde, kes mind nähes ütles, et oioioi, nii väikeseid inimesi meil siin tavaliselt ei käi ja tahatuppa ta kadus, et otsida mulle veidikenegi väiksem öösärk selga. Õnneks oli võimalik pealishõlst endale mitu korda vööga ümber piha kinni tõmmata. Kuna palatit mu jaoks ei olnud, siis juhatati mind mõnusate tugitoolidega tuppa ja paluti oodata. Ootasin. Täitsa paar tundi ootasin. Siis ilmusid mu juurde hästi toredad õekesed, viisid mind protseduuride tuppa ja arsti juurde. Pärast seda, kui minust oli mitu topsi verd eemaldatud, kanüül käsivarde paigaldatud ning arstitädi pärast kümnendat küsimust minu tervise kohta juba ametlikku imestust avaldas, et mismõttes te pole üldse haige olnud ei tarvita mitte ühtegi ravimit ja kas te siis narkotsi ka ei tee, mispeale ma vastasin, et veel mitte, lasti mind tugitoolidega tuppa tagasi. Ootama. Ja öeldi, et juua ma võin, aga söömine pole soovitatav. Kui ma järgneva kolme tunni jooksul kõik asendid tugitoolide peal järgi olin proovinud tundus mulle, et eelmisest õhtust söömata organism ei kannata enam seda koridorist kanduvat pudru ja tee lõhna välja ning kuna mulle üldse ei meeldinud idee koristajast, kes õhtuhämaruses tuleb ja mu kuhtunud keha selle suure öösärgi seest tugitooli nurgast leiab, siis mõtlesin minna nende toredate tädide käest uurima, et mida ma siis õieti ootan. Ja kas äkki ma ikka võiksin midagi süüa. Selgus, et info kompuutertomograafi ootamise ja nälgimise seostest on puudulik ning abivalmis õekene ruttas mulle kohe süüa hankima. Ja loomulikult tuldi mind poole pudrusöömise pealt radioloogiasse juhatama. See teekond läbi suure haiglakompleksi nägi välja nagu tehaselaulu stseen filmist  Dancer in the dark... Ja kompuutri ukse taga kohtusin ma raamatuga Surma hingus... Haiglapersonalil on ikka väga hea huumorimeel peab ütlema. Õnneks ma seda raamatut väga kaua nautida ei saanud, sest hästi armas patsiga noormees kutsus mind kohtama. Suure hirmsa masinaga. See oli mittearmastus esimesest pilgust. Selgus, et mulle paigaldatud kanüül ei toiminud korralikult, mistõttu torgati mul läbi ka teine käsi ning kõige tipuks tuli mul mõlemad käed üle pea tõsta ja seal hoida. Minu vereringesse sisenes suur hulk nn kontrastvedelikku, mis keha kuumaks lõi, tekitas tunde nagu oleksin end täis lasnud, pani kõrvad kumisema ning suhu tuli selline maitse nagu oleksin pool tundi roostetanud torusid limpsinud. Ma olin ikka väga õnnelik, kui see pool tundi mööda sai ja siis ei tundunud selle valesti pandud kanüüli eemaldamine üldse mitte mainimisväärse rõvedusena. Hetkel ma eriti ei suuda mõelda selle peale, et homme tuleb praktiliselt samasugune kogemus uuesti läbi elada...
Epiloog. Tegelikult muidugi näitemäng jätkub, aga vahekokkuvõte on täiesti olemas. EI või kunagi ette teada, mil sind nurga taga koll varitseb ja su kätte saab. Pole mõtet taga nutta kaotatud vabadust, tuleb välja mõelda strateegia kolli juurest pagemiseks. Midagi pole vaja teha üksi. Ei ole vaja mängida kangelast, et kõik on hästi ja korras, kui tegelikult ei ole. Võib täitsa vabalt kokku kukkuda, tühjaks nutta, muret kurta, lahendusi koos otsida, ulatatud abikäest kinni võtta või siis kätt paluda. Et sellest siis kinni võtta. Ja no enda üle naermine aitab alati. Sest see on ikka veitsa veidralt koomiline pilt küll, kuidas ma läbisorgitud käte ja läikiva südamega üritan endale jopet selga ajada, salli ümber kaela mässida ja saapapaelu siduda. Siiski. Mitte miski ei mõju rohkem tervendavalt kui kolm pikka paid. Ja siis on ju sõbrad... kes sind ellu äratavad. Näidend jätkub pärast vaheaega...

Hallidest varjudest vabanemise kõige parem meetod

on nähtavasti kardinad eest ära tõmmata ja välja vaadata. Maailm on tegelikult väga värviline ning seda tõestas ilmekalt ka päev tagasi naistega koos nähtud "viiekümne halli varjundi" viimane film, mille täpset pealkirja pidin vähemalt mina küll pileti pealt järgi kontrollima... Aga ilus loodusfilm oli see tõesti. Suurepärased maastikupildid ja kaunid hooned ja mõnus muusika kogu selle ilu taustaks. Eriti meeldis mulle stseen vanniga..... suure vanniga... vahtu täis vanniga... mille taustapildiks kauguses kõrguv lumise tipuga mägi... sellise vanni ma võtaks. Seal võiks täitsa üksindagi olla, kohvitass kõrval auramas... Aga ilmselgelt oli filmi autoritel vaja narratiivi sisse põimida ka härra ja proua Halli seiklused rikaste ja ilusate maailmas, sest ainult loodusvaadete pärast ei läheks tuhanded naised seda filmikest ometi vaatama. Kui ma kunagi aastad tagasi selle filmi prototüübiks oleva raamatu esimese osa vägisi ära lugema pidin, sest lubasin oma nägemuse kirjutada, ei osanud ma ette kujutadagi, et mu oma naised mind kõigepealt esimest seeriat vaatama veavad, et ma teise osa koos oma naissoost elukaaslasega kinusaalis ära näen ning et kolmas osa kui kummitus jälle ootamatult kapist välja astub. Kui mingi asi järjekindlalt ennast ilmutab, peab sellel ju ometi mingi õpetlik tagamõte olema. Seega. Mida ma õppisin hallide varjundite saagast.
Igaühes meis on peidus pervert. Mõnikord suudab üks igavuse käes vaevlev koduperenaine oma peas välja mõelda kordades rohkem perverssusi kui kestahes nendega tegelev isend.
Kirjandusel on tohutu mõjujõud. Maailm on nüüdseks täidetud suure hulga punase ruumi ihalusega näitsikute ja naistega. Enamus neist varajasse keskikka jõudnud koduperenaised.
On võimalik, et poole sajandi vanusele lähenevad naised pole kunagi kuulnud anaaltapist. Veel vähem teavad nad, mida sellega võiks peale hakata.
On tunduvalt esteetilisem tegeleda perverssustega puhtas kaunis ruumis stiilseid vahendeid kasutades. Unustage ära "aastadmisajasidsegadusse" ja "klassikokkutulek" või "svingerid". Need kel raha pole korralikke vahendeid kasutada, jäägu misjonäri või koerapoosi juurde. Vannituba on lubatud, kui vann kõigepealt puhtaks pesta.
Seks parklas auto esiistmel kuulub täiesti tavalise praktika alla ning isegi ei eruta enam.
Rikaste ja ilusate maailma kuulub nii palju tavainimesele mõistetamatut ning pole mingit vajadust teha enese kallal psühhoanalüüsi, kui taipad, et sind jätab täiesti külmaks kihlasõrmuse saamise üle vaimustusest kiljuv tulevane pruut.
On kleidid ja on kleidid. Mõningaid võib kutsuda riideesemeks, aga mõned on lihtsalt lapid üle strateegiliste kehaosade. Kui sedagi.
Muidugi loodan ma siiralt, et on inimesi, keda hall saaga pisut unest üles raputas. Et elu polegi ainult see silmaga nähtav ja käega kombitav hall reaalsus meie ümber. Võibolla aitas see nii mõnelgi naisel ja mehel oma sisemist perverti üles leida ja teda pisut seirata. Eemalt. Sest praktiliseks kasutuselevõtuks tuleb vist veidi eeltööd teha. Vann osta näiteks...

Pole võimalik kunagi teada saada, mida mehed tegelikult tahavad.

Täpselt sellise mõttega lahkusime eile naistega Chicagost, pärast seda, kui olime mitu tundi osalenud vähem või rohkem roppuste ja allapoolevöödnaljadega vürtsitatud vestlusõhtul "Mida mehed tegelikult tahavad." Kaks mehehakatist ja üks igavene poissmees, nagu ta ise ennast kirjeldas, püüdsid lokaalitäit naisterahvaid ja vägisi kohale veetud viit meessoost olevust haarata jutumulli, mis reklaami järgi küll meeste tahtmistega tegelema oleks pidanud, aga tegelikkuses kukkus see välja nagu alati. Meenutas veidi meie poliitikute kõneõhtuid televisioonis. Kus kõigil on nagu oma arvamus, teiste oma eriti kuulata ei taheta ning üksteisest üle rääkimine on kirjutamata reegel.

Ei, ega ma üldse ei kahetse, et oma naised sünnipäevaks klubisse viisin. Toit oli maitsev ja vein maksis hingehinda, aga nahkdiivan oli äraütlemata mugav ning eks paar korda sai ikka naerda ka. 

Mida siis mehed tahavad. 

Hmm... naist, kes neid moosiks ja meelitusi kõrva ütleks, aga teeks seda ilma puudutamata ja musitamata, sest muidu võib ta mehe ainsa mõtleva ihuliikme üles äratada ning oh seda häda kui naine siis viie minuti pärast minema läheb ning mees endaga midagi peale ei oska hakata. 

Naist, kes mitte kunagi ei ütleks AGA, sest niipea kui mees on avanenud ja arvanud, et naist tõepoolest huvitab see, mida mees mõtleb ning pika tiraadi pidanud oma hingeelu kohta, seda loomulikult mitte kurtmiseks defineerides, ütleb naine AGA ja sellega on minema pühitud kogu eelnev sõnavõtt. 

Naist, kes mitte kunagi ei oleks kuulnud yoni massaažist ega oskaks mingeid pikemalt kestvaid puudutusi oodata, sest kui mees ikka töölt tuleb ja on väsinud ning kui lapsed on lõpuks magama jäänud, siis ei ole mehel kohe kindlasti enam jaksu kaks tundi naist silitada ja ära oodata, millal ta oma kakskümmend orgasmi kätte saab, mees tahaks kohe ja viie minutiga asjad ära ajada ja hakata mõtlema, kas saele on vaja järgmisel päeval õli juurde osta või siis mitte. 

Mehed EI TAHA naist, kes neile pärast esimest kohtamist öösel hilja pornopilte saadab a la peegli ees paljalt tagurpidi upakil kirjaga You want some? 

Naist, kes ei luba oma naba puudutada, aga kes soovib meelalt mehe anust lakkuda. 

Dressipükstes piima tilkuvate rindadega titemammat, kes kurdab, et mees talle üldse mingit tähelepanu ei pööra ja ütleb, et naine haiseb piima ja okse järgi, mistõttu naine peab üles otsima oma olukorraga sümpatiseeriva meesolevuse, kes temaga paar tundi seksiks niiet piima lendab. 

Laval emotsionaalselt üksteisega oponeerivad mehikesed arutlesid muidugi ka meestega seotud müütide üle. Ja jõudsid järeldusele, et normaalsed mehed ikkagi ei mõtle iga seitsme sekundi järel seksist. Kuni 25aastased mõtlevad viis korda päevas, kuni 45sed kaks korda nädalas ja sellest vanemad kaks korda kuus. Ilmselgelt on minu tutvusringkonnas ebanormaalsed mehed.

Siis selgus, et meestel on ka päevad. Nagu naistel. Et ei taha. Kohe üldse ei taha. Mitte mingi valemiga. 

Ja mehed peavadki petma. Neil on kütiinstinkt. Nõuab rahuldamist. Meie aktsepteeritud ühiskonnamudelis muud võimalust pole kui petta. Pidevalt. 

Pole mingit vajadust abiellumiseks. Enamasti on kahe abielu vaheline täiesti vaba suhe see kõikse õnnelikum kogu elu jooksul, Muidugi, kui oled endale surnuaiast elukaaslase leidnud, siis võib ka õnnelik olla. Sest siis oled juba nii vana, et jaksad õnne tunda. Ja et keegi ei kahtlustaks mingeid morbiidseid ettevõtmisi, siis surnuaiast leiab kaaslase siis kui ta oma lahkunud abikaasa hauda korrastab. 

Ühesõnaga loobiti vestusõhtul õhku ja rahva sekka päris palju sõnakõlkse, heietusi ja otseütlemisi ning see kõik oli jumala okei. Kuni selle hetkeni, mis austatud satiirikoomik meritähtede kallale asus. Et kuidas ikka kõige õudsem on olla, kui sinu kõrval voodis on meritäht. Kes suudab küll oma jäsemed pisut laiali ajada ja vahel ka merepõhjas kriipivalt ringi roomata ning kellel on küll iminapad, aga peale ei oska ta nendega midagi hakata. Vaesed mehed, teil pole ikka mingit aimu sellest, mida meritäht endast tõeliselt kujutab. Aga teil ei saagi olla, sest te hoiate oma meritähte kuiva liiva peal päikese käes. Kõigepealt tuleb anda. Siis võib saada rohkem kui ette suudate kujutada. Õnnelikust meritähest paremat sekspartnerit ei saa teil kunagi olema. Ja siin ei aita ükski vestlussaade. 

Pool sajandit seiklusi ehk 50aastane naine ei targuta vaid jagab elukogemusi ;)

Kõigepealt võib ta südamerahuga lohutada kõiki nooremaid suguõdesid, et 50aastaseks saamine mitte maailma lõppu ei tähenda. Vannitoa peeglist ei paista poolt sajandit mitte kusagilt ning kõiksugu hoiatused ihuliikmete kärbumisest ja tupe kuivusest on ainult müüt. Tegelikult ei kirjuta keegi teile otsaette POOLESAJANDUVANUNE ning halvimal juhul on teil ainult mõni kodakondne, kes igal hommikul tervituse juurde kelmikalt lisab – tere hommikust 50aastat ja kaks päeva. Ja niimoodi vähemalt nädalajagu päevi… Eks kättemaks saab olema magus…

Kui aga elukogemusest rääkida siis ilmselgelt tuleb elu kõigepealt kogeda, et neid kogemusi oleks. Mis tähendab pea ees tundmatus kohas vette hüppamist (ülekantud tähenduses loomulikult), järelemõtlematult võimatuna näiva ülesande vastuvõtmist, kõhutunde usaldamist ja kõigi kodakondsete arvamuse ignoreerimist. Esialgu, kui oled noor ja roheline, tundub sulle muidugi, et selleks, et elu oleks äge, tuleb midagi saavutada ning selleks hullu moodi tööd rabada. Pole midagi, see läheb üle. Varsti saad aru, et tööd rabada võib ainult siis, kui see töö armastab sind sama palju kui sina teda. Sellisel juhul kaasneb rabamisega hulk vapustavaid seiklusi ja emotsioone ning täiesti märkamatult hakkab elukarikasse nektarit tilkuma. Seejuures pole sinu edasiliikumise pagasiks mitte kunagi koolis raamatutest pähe tuubitud tarkused vaid elukestev praktiline õpe. Ma näiteks ei mäleta mitte muhvigi keskkooli matemaatikast, pole mul siiani ühtegi ruutvõrrandit ega integraali vaja läinud, see-eest võiksin ma tundide kaupa vestelda astrofüüsikast, universumi müsteeriumist või erinevatest inimtaju teooriatest ja neid teadmisnoppeid olen ma ise aja jooksul korjanud, sest need huvitavad mind. Mul on tõsiseid kahtlusi tsivilisatsiooni suhtes, kes edukuse märgiks peab kahte kõrgharidust, suurt maja ja kallist autot ning töötamist juhtival kohal, kuid keda ei huvita inimese sisemine intelligentsus ja praktilised oskused. Ehk näevad minu silmad veel sellist ühiskonnakorda, kus paberil tunnistus on ainult lisaboonuseks ja oma igapäevast leiba teenib inimene oma meelistegevust tehes. Mida teen ihu ja hingega, selle tulemuski on hingestatud. Seda tühja ja kõledat on meie ümber kriitiliselt palju saanud.

Kui aga seiklused ja meeletused kõrvale jätta, siis tegelikult on elus kõige olulisemad need väikesed hetked. Need, kus sa oled just praegu. Sünnipäev koos kõige kallimatega. Lapse kiri sinule, kust kumab välja suur hulk armastust ning mis sind lahinal nutma ajab, nii et sa püstigi ei püsi. Kallima kaisus magamine, kusjuures pole üldse tähtis, et su kael jääb kangeks ja käsi sureb ära, sa pole mingi hinna eest nõus end liigutama, et seda hetke mitte igavikust välja tirida. Väeõhtu koos hingesugulastega, kus jagada üksteisele just seda rõõmu ja energiat, mis teid kõiki uuele tasandile viia võib. Hommikune naeratus, ka siis, kui sellele järgneb – sa oled nüüd…. Kiisupai ja täielik õigus sülle trügivad kassid põrandale tagasi panna, kui sul parasjagu pitskleit seljas on. Poja iseenesestmõistetav märkus – ära siis teinekord küsi minult nõu, kui sa nagunii enda tahtmise järgi teed. Uisusaabastes tudisevad jalad ja tasapisi kohale jõudev teadmine, et uisugraatsiat sinust selles elus vist ikkagi ei saa. Täielik üsindus Laiuse mäel ja südame sügavaimast sopist üles kerkiv tänutunne kõige eest, mis olnud ja mis tulemas. Ja kui ongi tavaks mingile teetähisele jõunud inimese käest küsida – nii, oled nüüd nii ja nii vana, kui mõtled järgi oma elule, mida teeksid teisiti? Midagi ei teeks. Kui oleksin teinud midagi teisiti, siis poleks ma siin ja praegu. Ma oleksin keegi teine, kuskil teises reaalsuses. Minu teine mina. Ja võibolla on ka see lõpmatu arv minu teisi minasid just praegu alustamas uusi poolsajandi seiklusi ning võibolla on ka neil esimeseks seikluseks… kanasupi keetmine. No uskuge või mitte, aga ei ole ma siiani kanapuljongit ja sellest suppi teinud. 50aastasena on selleks täitsa õige aeg. Aga ühes olen ma kindel – ükskõik, kus need minu teised poolesajaaastased minad ka poleks – pea on neil ikkagi pilvedes ja tähesära silmis. 

Mul on maailma parimad naised vol 2 ehk aasta auhindade välja andmise eri

Pole midagi parata, pean taaskord tunnistama, et mul on ikka roppu moodi vedanud. Naistega. Võiks ju arvata, et kaua sa ikka jaksad jamada ühtede ja samadega aastakümneid, aga elu õnneks ei lase ka pikaajalises abielus mitte loorberitele puhkama jääda. Ma küll eelmisel aastal pisut proovisin distantseeruda ning päris korralikku kooselu hoopis kellegi teisega harjutada, aga vana arm ei roosteta... seega tuleb ikka naistega kokku saades härduspisar silma ning mis siin keerutada - kes mind ikka paremini tunneb kui mitte minu naised. Mõningad rollimuutused meil eelmisel aastal siiski aset leidsid ning lisasime need-asjad-peavad-igal-korralikul-naisel-neljakümneviiendaks-sünnipäevaks-tehtud-olema nimekirja samuti üht koma teist. Näiteks käisime ära kuumade šeikide maal, ups kuumal šeikide maal siis.... araabia ühendemiraatides. Tõsi küll, mitte täiskoosseisus, sest osad meist pidid jääma orjapidajate juurde oma koormist kandma ning nagu ma õieti aru saan, juhtub täpselt sama uue aasta kevadel, kui osad lahkuvad soojale maale ning ülejäänud tegelevad raha sukasäärde kogumisega.... aga ega me kadedad pole, me saame igal ajal ju spaasse minna näiteks. Kuremaale. Hea lähike minna, ei pea isegi pead fööniga ära kuivatama. Aga tegelikult tahtsin ma seekord hoopis auhindade jagamisega tegeleda. Nagu ikka ju aasta lõpul või uue algul, kuulutatakse välja aasta ema ja isa ja koer ja lammas ja... Ega meie sõpruskond siis kehvem olla ei saa. 

Seega. Kuulutan pidulikult välja: 

Aasta vanaema, parim kohvikeetja ja kokkusaamiste organiseerija, parima võimaliku veiniriiuli omanik, kui-olen-kodus-siis-on-uksed-avatud ehk ühesõnaga kommuuni perepea ja boss - TIIA. Aplaus. Kestvad kiiduavaldused selle eest, et sa ikka veel meid kõiki välja kannatad. 

Aasta pedagoog, kõigi puuduste väljatooja ja moraalinormide järgija, vanaemaks olemise harjutaja, mul-vist-veiniriiul-on-aga-keegi-ei-tule-degusteerima omanik ja fantastiliste küpsetiste ja salatitega külaliste võrgutaja ning kõige tublim kepikõndija - INGRIT. Aplaus. Ja sügav kummardus Kalmerile. 

Aasta veidraimate raamatute lugeja, parim kassi mitte kuuse otsa lubamise dresseerija, uhiuute aga seejuures väga ilusate geelküünte omanik, parim öistele näljastele hamburgereid pakkuv teenindaja, super veebis surfaja ning mistahes info väljanuuskija, mul-veiniriiulit-pole-aga-jooge-need-vanad-konjakid-ära-mis-siin-kapis-seisavad ja parim sushimeister - MARIKE. Aplaus. Topelt aplaus selle eest, et sa nii kuramuse hea ema oled oma poistele! 

Aasta parim vanaemaks harjutaja, kõigi haigeks jäänud kolleegide eest töö ära tegija, jätkuvalt viimasel realiseerimispäeval kinkepiletite osav ära kasutaja, mul-veiniriiulit-ei-ole-aga-tulge-torti-sööma parim praktiseerija, parim igasuguse info peas talletaja, millest ülejäänud isegi kuulnud ei ole ning väsimatu poodi äsja saabunud lõhefilee teadustaja - TAIMI. Aplaus. Topelt aplaus selle eest, et sa oma haigest põlvest hoolimata vahel ikka minu seitsme maa ja mere taga asuvasse vigvamisse viitsid kõndida.

Aasta mugavuspagulane, parim soome keele harjutaja, mulle-võib-ka-kõik-meeste-tööd-anda ja neid parimal võimalikul moel ära tegija, misasi-see-veiniriiul-on aga külmkapis-on-mul-karpide-viisi-igast külmutatud asju tulge-teeme-smuutit, aasta tantsud jõulukuuskedega laureaat, moodsaima lühikese soengu omanik ja jaburalt nakkav naerukajakas - MARIELL. Aplaus. Jätkuvad kiiduavaldused sulle selle eest, et hoolimata Figaro siin Figaro seal olekust jaksad sa siiski veel ka Marikestega suvel Prahasse sõita. Ja ekstra aplaus sulle selle mõnusa südantsoojendava kallistuse eest, mida me kohtudes teineteisele ikka jagame. 

Kõik auhinnad saab kätte posti teel. Võib valida Omniva või Smartposti vahel. Vastuvõtja maksab.