Üheks meie ühiskonna veidruseks on see...

...et õpetajad peavad pidevalt kaitsma oma õigust pikale suvepuhkusele ning võimalusele koolivaheajal mitte tuimalt koolis nelja seina vahel kolleege põrnitseda või siis külakeskustelu arendada. Koolivaheajal tahaks ju õpetaja ka puhata ja mängida, onju. Et siis tema ka uut veerandit alustades värskest energiast pakataks ning ikka tahaks oma õpilasi jälle näha. Sest midagi hullemat ei oska ma ette kujutada, kui see hetk, mil ma hommikul mõtlen – jälle ma pean sinna tööle minema... Ei pea. Tahan. Minna. Tahtsin minna ka täna, täitsa vaheajal, sest olin oma hullus agaruses välja ajanud meile tasuta koolituse. Projekti raames ikka. Ma tean... nii kui ma suu lahti teen, nii tuleb sealt sõna projekt. Projekt siin ja projekt seal, vahepeal mitu ja-nii-edasi. No harjuge ära juba :) Agajah, täna oli tore päev. Mulle ikka nii meeldib, kui tuleb külla inimene, kellest sa midagi ei tea ja siis ta üllatab sind täiesti ootamatult ja positiivselt ja võngub tagasi sinu enese seest. Pille Kriisa. Need kes teavad, need juba teavad, need kes veel ei tea – tutvuge. Ääretult vahva ja meeldejääv persoon. Ja millest me siis rääkisime. Just rääkisime, sest mul on nii kopp ees kõigist neist koolitustest, kus koolitaja sulle pauerpointi ja uskumatu hulga pabermaterjali abil püüab midagi selgeks teha ja siis pärast koolituse lõppu küsid sa endalt – misasja ma siia üldse otsisin. Seekord oli teisiti. Kohe päris teisiti. Esiteks ma muidugi arvan, et veel ükski koolitaja pole nii palju roppusi nii lühikese aja jooksul suust välja paisanud, aga... see ongi ju elu. No kuulake meie lapsi, nad niimoodi räägivadki ju. Kõik need armsad eestikeelsed T-sõnad ja V-sõnad ja meie piirkonnale iseloomulikud T-venekeelsedroppused-ja-bolše... Ja Pillel on õigus – need ongi ainult sõnad. Me oleme liiga tundlikeks muutunud ning võtame igat lapse suust väljapaiskuvat sõna otsese solvanguna. Aga ei peaks. Poleks üldse vaja. Oma suhet lapsega tuleb rajada ilma igal hetkel solvumata. See oli nii armas äratundmine... mina olengi mina ning teengi asju omamoodi ning olen justnimelt seda igaühega eraldi suhet püüdnud rajada. Kogu oma õpetaja-elu jooksul. Võibolla seetõttu ongi minu suhted lastega nii positiivsed. Kui ma iseendast pluss-inimese teen või õigemini end plussmärgiga tunnen, siis see peegeldub vastu ka minuga suhtlevates inimestes. Mina suudan küll inimesi aktsepteerida kõigi nende veidruste ja omapärasustega, mis neist ju tegelikult originaalsed indiviidid teevadki. Mul pole mingit tahtmist kedagi lihvida, väänata, tahuda, endale sobivamaks muuta... Pillel on õigus – mina käin koolis õppimas täpselt samapalju kui lapsed. Meie mikrokosmoses oleme me võrdsed. 

Täna oli minu rahvatantsijakarjääri jooksul umbes kolmas kord...

...trenni rinnad kaasa võtta. Ja mis juhtus – kohe hakati neid nööpnõeladega läbi torkima ja nende peale numbreid laduma. Igal juhul oli mul täna trennis ikka täitsa tropp olla. Sest meie tubli nädal tagasi toimunud filmivõtted tühistati täpselt pooles ulatuses, mis tähendas, et Lustilugu tuli uuesti videosse tantsida. Ja kuna rahvatantsija on jätkuvalt katsejänes, siis otsustas naiste ebajumalast pealavastaja tantsu lõpu pisut ümber teha. No nii natukene – et tuled teise jalaga ja lähed teises suunas ja mõnda asja ei tee üleüldse, aga siis teed jälle nigu topelt... tsirkus missugune. Ega mind eriti ei lohuta küll see meelitamine, et ’oh rahvatantsija on ju kõigeks võimeline ja nagunii tehakse enne suuri pidusid tantse ümber ja seal platsi peal saate ju alati kõigega hakkama’... kui minult oodatakse perfektset esitust video näol, siis olen tropp mis tropp kui pean minut enne filmimist veerand tantsu teisiti tantsima. Umbes nagu pillimehele ütled paar päeva enne kontserti, et tead, aga meie dirigent arvas heaks sinu partituuri pisut ümber kirjutada, onju, sul pole selle vastu midagi, sa ju nii hea pillimees. Nali naljaks, aga rahvatantsija on juba kord selline loom, et kui ta tantsu endale jalgadesse-kätesse lihvib, siis tekib ümbertegemisel ajus lühiühendus, sest ega tantsija tantsimise ajal enam ometi ei mõtle, mida need jalad teevad. Siis ta lihtsalt tantsib. On nii-öelda karakteris. Vaesed enn-kolmed, kes meie ülesvõtte järgi nüüd õppima peavad hakkama, ma soovitaks neil silmad meie valgetel nööpnõelanumbritel hoida ja meie nägusid mitte vaadata, sest kui kõigepealt õpitakse õhtul hilja poolteist tundi uut tantsu lõppu ja seejärel filmitakse nii umbes sadanelikümmend duublit, siis näkku kinni kleebitud naeratusest on kohe kindlasti saanud grimass ja pahupidi silmad annavad märku aju ülekuumenemisest. Võibolla oleks neil mõistlikum seda tantsu siiski kirja pandud kirjelduse järgi õppida...  sest lustist oli täna asi ikka väga kaugel. 

Kui maailmaraskus õlgadel väljakannatamatuks muutub...

...tuleb omadega rappa minna. Midagi seletamatult müstilist on selles väikeste inimeste maailmas. Ja seda mitte ainult visuaalselt. Tundub, nagu hakkaks rabas viibides aju teistpidi tööle. Vaatad kaugusesse, silme ees puna-kollased värvid virvendamas, tunnetad kuuenda meelega jalgealuse kõikuvat olemust ning hing sukeldub rabavaikusesse. 

Noh muidugi kui seda vaikust on, sest kui rappa ikka pealt tosina Marikest läheb, siis on vaikusega pisut defitsiit. Ega sest ka midagi tegelt pole, sest rabas tulevad head mõtted ja neid tuleb ikka sõpradega jagada. Tegelikult olime me väikest viisi kriminaalid. Nimelt toimub Männikjärve raba laudradade ja vaatetorni remont ja me poleks nigu tohtind üldse seal peal ringi trööbata... aga kui tahtmine suur, siis ei mõtle ju eriti käskude-keeldude peale. Ja ega ausalt öeldes tundusid need rajad juba täitsa ära remonditud olevat. Vaatetorn oli muidugi poolik mis poolik ning kui seda tegemisjärgus torni vaadata, siis võtab pisut kõhedaks küll see mõte, et kunagi tohivad inimesed sinna üles ronida jälle. Et mispärast või? No kuidagi raske on uskuda, et kogu torn püsib kõikuval pinnasel mingite raudvarraste abil palkide külge kinnitatuna püsti. Misiganes siis nende varraste nimetus ka polnud. Aga küllap töömehed teavad, mida nad teevad. Niiet seekord me rabamüsteeriumi kõrgustest nautida ei saanud, aga tegelt on rabas kõik nii miniatuurne ka tavainimese kõrguselt vaadatuna. Tunned ennast ikka Gulliverina küll kõigi nende lilliputisaarekeste ja nunnude mändide kõrval. Ja need saarekesed on nii kutsuvad – muudkui vibutavad oma värvilisi sõrmekesi, et tule lähemale, tule lähemale... kuni avastad end peaaegu õõtsuvale pinnasele astumas... Ilma kanepita pilves... mitte et ma midagi teaks kanepitarbimisest :) Aga teraapia on raba kohe kindlasti ning seda igasugu ilmaga. Ka siis, kui teda udust otsima peab. 

Universumiga tasub häid suhteid hoida...

...sest vahete-vahel pillub ta sulle õigeid vastuseid või võimalikke teeotsi nigu lahtisest varrukast. Paar nädalat tagasi, kui see super-vere-täiskuu-varjutus aset leidis, loksus vist midagi paika, sest nii kui silmad kinni panen, nii ta muudkui sosistab midagi. See Universum ikka. Näiteks ütles ta mulle, et tuleb minna Gaia Akadeemia kursusele. Et kaua ma ikka mässan siin omaette, keegi mind nagunii tõsiselt ei võta, tuleb siis endale mõttekaaslasi ja kaasmõtteid otsida ning lõpuks ometi midagi ka muutma hakata. Maailmas muidugi. Ja kuigi käsud-keelud mõjuvad mulle tavaliselt vastupidiselt, siis seekord loobusin täitsa rahuliku südamega meie oma kommuuni spaa-nädalalõpu reisist Gaia kasuks, mis laias laastus tähendas seda, et kui minu naised kaelapidi ravimudas spaamõnusid nautisid ja oma valgetes pehmetes hommikumantlites hotelli vaipadel ringi liuglesid, seiklesin mina Kõrvemaa metsa vahel, noppisin pohli ja keetsin juurikasuppi. 

Kokkutulnud seltskond oli just selline armsalt kirju nagu arvata võiski – täiesti erineva tausta ja algmaterjaliga inimesed on jõudnud arusaamisele, et nad pole siia ilma loodud mitte süsteemi alal- ja ülalhoidvateks robot-töömesilasteks, kes kuulekalt asju ühest kohast teise tõstavad, vaid hoopis millegi enama jaoks. Me oleme nii andekad, et suudame anda ja teha tunduvalt rohkem. Tihtilugu me lihtsalt ei tea, kuidas ja kustkohast alustada. Selleks on vaja Universumi tõuget. Ükstapuha, kas ta siis ilmutab end sulle unes, plinkides reklaami kombel otsaette – Toomas Trapido, Toomas Trapido – või saadab sulle kogemata kellelegi teisele mõeldud kirja. Peaasi, et sõnum kohale jõuaks.

Küllap oli ka esimene kohtumispaik tähtede seisuga ära määratud, sest sellist tohutu soojuse ja armastusega loodud pereparadiisi me enda rühmaenergia üles leidmiseks vajasimegi. Kuigi koha nimi on tegelikult Rabavee, siis internetilühend RABAV puhkemaja on täiesti õige termin. Ja mitte ainult sel põhjusel, et täielikku pärapõrgusse, tühja ja koleda koha peale on üles ehitatud rabav puhke- ja õppekeskkond, vaid pigem rabas meid tunne, et meid on pereliikmeteks arvatud. Ja eks oma perele teed ikka kõige rabavama tordi õhtuseks maiuseks, onju... Pean tunnistama, et nii head besee-toorjuustukooki kui meie ’emme’ meile eileõhtul lauale tõi, pole ma veel kunagi saanud. Niiet kõik see ökohuviline looduslaps – järgmise hooaja märksõna on RABAV MATKAKODU - http://www.rabav.ee/

Oma tänulikkuse väljendamiseks õnnestus meil ka pererahvale veidi kasulik olla, nõnda et tänasel pärastlõunal pidin ma meelde tuletama kõik lapsepõlves omandatud tarkused puude riita ladumisest. No ma väga loodan, et esimesed tormituuled meie laotud riitasid metsa alla laiali ei puhu. Muidu on järgmisel korral suht keeruline selles kohas pimetrummi teha. Võib-mis-iganes see harjutus ka polnud, kus sind pimesilmselt metsa alla viiakse, et sa sealt siis trummihelide peale uuesti tagasi oskaksid tulla. Silmad ikka pimedad. Tegelt oli see suht koomiline vaatepilt, kuidas zombi-laadsed inimolevused jalg jala ette tammudes ja kätega õhku kompides kokku kogunesid. Trummi löögirütm mõjub ju iseenesest nii, et sa kohe pead ühte sammu temaga astuma. Üleüldse tuleb meil Ritaga nüüd järgnevatel kordadel end käsile võtta ja oma mantratega tõsiselt alustada, kuigi muusikaga on nii, et vahel ta tuleb sinu juurde ja vahel mitte ning ega vägisi ei saa midagi. Sest me tahame ju raamidest välja, mitte et vahetame trellid klaaside vastu ja värvime raamid rõõmsate värvidega... Siin ei aita isegi maailmale avatud värviline ökokemmerg, taguotsa all soojeneva penoplastiga – kui ma tunnen, et see tõukab mind kritseldama sinna seinale minu sisemusest välja pulbitsevat poeemi, millest võib juhuste kokkulangemisel järjekordse hipiliikumise lipulaul saada, siis ma seda ka teen, aga mulle peab jääma võimalus öelda: I’m so sorry, aga ma praegu ei tea head eestikeelset omasõna ’permakultuurile’, kuid ma mõtlen selle peale. (Asjatundmatutele lisainformatsiooniks – tegu ei ole SPERMAkultuuriga...) Ja alati polegi vaja kõiki asju üheskoos teha, sest kuigi sünergia on vapustav asi, vajab mõni meist iseenda laadimise aega ja kohta. Ning kogu nädalavahetuse pärliks jäi ikkagi kassi käpp minu peos – sellesama valge peremehe, kelle nimi on Rõõm, kuid kelle silmad on kurvad ja kes meid nurrumise asemel hammustamise ja urisemisega kostitas. Üritasin, mis ma üritasin, aga sõpru meist ei saanud, leppisime siis käpaliku tervitusega. Kõiki teisi ühisüritajaid aga loodetavasti saab juba varsti sõbraliku kallistusega tervitada, kui me kõik maailmaparandajad järjekordselt Gaia akadeemias kohtume. Ehk on meil siis ka juba mõned mantrad ja ’permakultuuri’ vasted olemas. 

Eks õpetajate päev...

...on juba läbi aastate selline olnud, et vanemate klasside õpilased võtavad koolis võimu ning õpetajad saavad päev otsa kõiksugu veidrustega tegeleda. Näiteks võtavad vastu kogukonna esindajate õnnitlusi, otsivad üksteist lillede keskelt, mida terve õpetajate tuba täis on, proovivad iiveldusega võideldes ära süüa kõik need koogid ja tordid, mis heast südamest kohale on toodud, või siis üritavad neile tundi andvaid õpilasi närvi ajada. Eks kõigepealt toimub hommikul muidugi aktuse moodi asjake, kus õpilased laulavad ja luuletavad ning kooli ’uus direktor’ pidupäevakõnet peab. Tavaliselt on lastel ka midagi üllatavat varuks, nii õpetajate meeleheaks kui härmiks. Ühesõnaga – üks lust ja lillepidu. Kõigile. Peale minu ja mu kaheksandike-üheksandike meeskonna, kellega koos me kõigepealt paar nädalat enne pead murrame ja ajusid ragistame, et järjekordne õpetajate päev eelmise aasta omast vähemalt natukesegi erineks ja ikka meelde jääks. Vahel see õnnestub, vahel läheb kogu üritus veidi metsa poole. Nii nagu ikka. Aga vahet pole, millise aastakäiguga tegu on, lapsed on alati hakkajad ja asjalikud ning võtavad end vajadusel vägagi kokku. Ka siis, kui õpetajatest õpilased neile uut ja vana teevad. Sest tegelikult nad ju teavad, et õpetajad neid armastavad, neil on lihtsalt vaja vahel auru välja lasta. Ja õpetajate päev oma mitmekesisuses on selleks oivaline võimalus. Eks mina võin täna ju hoopis spioonipäeva tähistada ning selle auks hulga James Bonde või Mission Impossibleid ära vaadata....