Mul puudub igasugune matemaatiline mõtlemine...

…ning ma ei suuda mitte mingeid vajalikke numbreid meeles pidada. Selle igapäevase liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamisega saan ma ikka hakkama ja protsenti oskan ka arvutada ning küllap ükskord saabub ka see hetk, mil ma poes eurohinda vaadates kiiremini kui poole tunni pärast tajun, palju asi tegelikult siis maksab. Ma tean ka misasi on Fibonacci jada ning üsna kindlasti oskan ma ära lahendada lihtsamad võrrandid kui keegi mulle ütleb, mis valemi järgi see käib. Kui mulle aga niisama lihtsalt mingi arvude jada silme ette pannakse ja palutakse seal peituv matemaatiline loogika üles leida, siis… Näiteks alles hiljuti FBs figureerinud pluusi ostmise ja raha laenamise ülesandes sisalduv matemaatiline probleemiasetus jäi minule täiesti mõistetamatuks. Mina oleksingi suure südamerahuga rõõmustanud, et mul üks euro nagu maast leitud… Samas öeldakse, et pole olemas midagi, mis ei alluks matemaatikale ning mida ei saaks arvude abil kirja panna ja kirjeldada. Isegi armastus pidavat olema lihtsalt teatud numbrite jada. Olgu selle armastusega nüüd nagu on, kuid tegelikult jälitavad numbrid mind mu igapäevaelus minu alateadvuse kaudu ikka pidevalt. Juba teismelisena koolis käies panin ma tähele, et iga kord trepist üles või alla minnes lugesin ma trepiastmeid. Mingil põhjusel on korrusmajades kõige viimasel trepiosal alati kõige vähem astmeid, tavaliselt kaheksa. Kuna ma tihtilugu koju alles pimedas jõudsin, siis tänu sellele, et astmete arv teada oli ja tuld ei pidanud põlema panema, ei kuulnud mind tavaliselt keegi… Teine täiesti möödapääsmatu asi on seotud rongidega. Pole mõeldav, et ma liikuva kaubarongi vaguneid ei loeks. Kõige pikem rong, mida ma siiani näinud olen, kihutas minust mööda Kaarepere ülesõidukohal kõigi oma 74 vaguniga. Üsna tobe on tegelikult ju keldrist kartuleid tuues või porgandeid üles võttes neid muudkui lugeda, näiteks täna keetsin lõunasöögiks 22 kartulit ja lisasin kastme sisse 18 porgandit, mis olid kaheksaks tükeldatud… Oma number kahekümnest olen ma juba vestnud, teine minu elus saatuslikult ja igasugu erinevates variatsioonides figureeriv number on 8, kuid mingit oktofoobiat mul temaga seoses küll tekkinud ei ole, pigem vastupidi, ma arvan, et see pikaliasendis lõpmatust sümboliseeriv number on mulle ikka ainult head toonud. Tegelikult on täiesti kummaline, et kõigist olemasolevatest arvudest ainult 8 ja 13 on millegipärast ära teeninud oma isikliku foobia nimetuse… Aga foobiatest ehk teine kord, sest ka see on üks teemadest, millest ei saa üle ega ümber. Ja väga võimalik, et mul peagi kellafoobia tekkima hakkab, sest nii vähe kui ma ka kella vaatan – no mida mul mittemidagitegeva inimesena peaks üldse põhjust olema seda kellaaega jälgida – näen ma numbreid tavaliselt kordusena. Kevadhooajal tantsutrennist koju jõudes ja arvuti taha istudes oli kell enamasti alati 21.21. Kui hommikul esimene kellaaeg juhtub olema näiteks 10.10, siis võib kindel olla, et kas tunniste või paaritunniste intervallidega mu pilk jälle kellale satub, et siis imetleda numbreid 13.13 või 17.17… Ja nii edasi. Muide, praegusel kirjutamishetkel vahib mind alt paremast nurgast kaunis 19.19… Ah jaa, minu kõige meeldejäävam ostusumma veel armsal krooni ajal oli 333.30… küllap on mul mingi häire…

'Lõpetage see maanteel liikluse takistamine ning minge karake kusagil mujal...

…näiteks katusel!’ Täitsa õige mõte järgmiseks aastaks – teatetants katuseid mööda, vaat see oleks alles vaatepilt. Ja need vaesed inimesed, kes meie remonditud maanteede üle nii suurt muret tunnevad, saavad ka lõpuks rahulikult magada. Ei pea mõtlema nende sadade kui mitte tuhandete rõõmsate naiste-meeste-memmede peale, kes veel mitu päeva kusagil Eestimaa tee peal tantsu vihuvad. Eks see ole ammu teada, et kõige suuremad virisejad on need, kes ise millestki ei huvitu ning peale tugitoolis lösutamise ning kõige ja kõigi kritiseerimise suurt midagi ka ei tee. Inimloomus on ikka kummaline küll. Eile õhtul maanteed mööda tantsu kepsutades valdas meid endid tohutu energialaeng ja rõõm, kuna saime olla osakeseks millestki uuest ja huvitavast. Kui laulurahvas võib kokku tulla kuhu ja millal tahes ning laulupidu lähebki käima, siis tantsurahval asi nii lihtsalt ei käi. Iseenesest on ju teatetantsu idee väga originaalne – teeme oma armsale kodumaale tantsides ringi peale, tähistame natuke teistmoodi seda vabadust ja ise olemist ning anname oma rõõmu ja lusti edasi ka kõigile neile, kes kas siis teeveerde kohale tulnud või kaasaegseid tehnikaimesid kasutades meile pilku heita saavad. Meile päikeseküpseid tomateid tooma tulnud vanahärra, teeääres oma tantsujärjekorda oodanud naistele lilli ja õunu kinkinud vaimustuses pealtvaatajad tajusid küll kindlasti ettevõtmise eesmärki. Meenutades möödasõitvate autode tervituseks tuututamist ja autosistujate naervaid nägusid, ei jäänud küll muljet, et me oma tantsuga neid nii väga seganud oleksime. Kindlasti võis muidugi mõnel autojuhil paar krõbedamat sõna huulilt kostuda, kui ta pidi veidi pikemalt meie viimase turvaauto taga möödasõitmist ootama, eriti juhul, kui ta ei teadnud, misasja see Teatetantsu silt üldse öelda tahab. Võib-olla suutis ta oma pahameele ehk hetkeks kaotada, kui ta siis rõõmsaid ja õnnelikke tantsijaid kohtas. Rõõm on minu arust kõige nakkavam emotsioon üldse. Pole võimalik naervate ja õnnelike inimeste hulgas mossitavaks ja eemalseisvaks jääda. Sestap soovin kõigile neile prouadele-härradele Negatiivsetele – minge inimeste sekka, saage osa ühtsustundest ja rõõmust, tundke ülevust ja armastust! Niimoodi olemegi juba viie kõige rikkama riigi seas – meil on üksteisest hoolivad inimesed… mis rikkus veel suurim olla saaks… või saab…

Mälestustega on tihti nii...

…et nad tulevad ette hoiatamata, vallutavad su meeled ning ei lase enne lahti, kui kogu tundeskaala on läbi mängitud. Viimasel paaril kuul meie ajakirjandust vallutanud kahekümne aasta taguste sündmuste meenutamise teema on siiani mind üsna külmaks jätnud. Isiklikult arvan, et nii pika aja tagant segunevad elemendid omavahel ning kui keegi väidab, et ta mäletab täpselt, mida keegi rääkis või tegi, siis see on küll omalaadne fenomen. Kogu ajalugu on ju tegelikult väga subjektiivne, kuna igaüks meist kirjutab ajaloo ise. Nojah, võib-olla on tänapäeva tingimustes dokumentaalkaadrite vaatamise ja kuulamise abil võimalik ajalugu ehk veidi objektiivsemalt kujutada, kuid meie isiklikud arvamused asjast jäävad siiski alati mõjutatuteks meie isiklikest tunnetest. Just mõned hetked tagasi aga valdasid mind ootamatult mälestused minu enese elust need kakskümmend aastat tagasi. Ei näinud ma telekast tanke Tallinna tänavatel ega teadnud midagi taasiseseisvuse väljakuulutamisest. Kott oli pakitud küll, kuid haiglasse minekuks. Sel mälestusväärsel 20. augustil jalutasin mina Rovaniemis Lapin Keskussairaala poole oma esiklast sünnitama. Vahetult enne haiglat kohtusin põhjapõdraga, kes rahulikult haigla muruplatsil rohtu sõi. Arvatavasti ootas ta kedagi. Haiglas ründasid mind koheselt soome naised küsimustega, et mis teil seal Eestis ometi toimub. Tundsin end nagu kuu pealt kukkununa, sest olin terve hommikupooliku marju puhastanud ning mul polnud aimugi, millest nad räägivad. Õhtul siis soome televisioonist Eesti kohta käivaid uudiseid vaadates, oli mul küll tunne, et nüüd tapetakse kõik mu sõbrad ja sugulased ning ma ei näe oma kodumaad enam kunagi. Muidugi suutsid televisioon ja ajakirjandus asjale paraja maailmalõpulise vindi peale keerata ning tegelikult oleme me rõõmsalt nüüd kakskümmend aastat hiljem siin kaunil Eestimaal kenasti kõik alles ja enam-vähem elus ka… See tore number kakskümmend on aga minu elus ikka ja jälle pöördelist rolli mänginud. Oma tulevase mehega kohtusin ma 20. jaanuaril, just sel päeval, mil ma 20. aastaseks sain. Sellest kakskümmend aastat hiljem leidsin ma enda kadunud mina jälle üles ja otsustasin oma elus uue pöörde võtta, olgu siis nii konarliku ja raputava kui tahes… Tänase kodumaa taasiseseisvuse kahekümnenda aastapäeva paiku täitub mu esiklapsel kahekümnes eluaasta ning koos sellega tuleb mul hakata üritama temast kui lapsest lahti lasta. Mine tea, mida see kahekümnes veel temale tähendab… Minu elu on olnud väga kirju ja mulle on antud sellisel hulgal mälestusi, et kõigi nende meenutamiseks tuleks teine elu veel elada… või siis lihtsalt järgnevad kakskümmend aastat…

Siin ma nüüd olen...

…ja siia ma jään nendeks ülejäänud neljakümneks eluaastaks! Just selline mõte tagus mu peas peksleva südamega võidu, kui ma värisevate põlvedega katuse harjani roomasin, et siis paaniliselt vanast telekaantennist kinni haarata. On ikka oidu küll inimesel katusele ronida, kui ise kõrgust kardab… Pärast paariminutilist rahunemisaega fokusseerisin oma pilgu eeslebavale eterniidile ja hakkasin tegutsema. Henri tööks jäi eterniidinaelte tagasitagumine, ise ründasin eterniidi ühenduskohtades end äärmiselt turvaliselt tundvaid samblasiilikuid. Kõrvus kumisemas ’käime katuseid mööda’, palusin mõttes andeks kõigi nende inimeste käest, kellele ma midagi halba olen teinud, juhuks, kui mul hiljem enam seda võimalust ei tule… Kummaline on see, et mida lähemale katuseservale, seda suuremaks kasvas maa külgetõmbejõud minu suhtes. Seega ei suutnud ma seda sodi päris üle serva ajada, ilma et poleks vaimusilmas ’üle parda’ lennanud… Fakt, et Henri sealsamas julgelt serva peal tuiamas oli, muutis asja veelgi hullemaks, kuna minu enda paanilisele hirmule lisandus veel hirm lapse alla kukkumise pärast. Ma tean ise väga hästi, millest mu alles hiljaaegu tärganud kõrgusekartus alguse sai. Espoos elasime me seitsmenda korruse korteris, mille suure toa rõdu avanes suht sügavikku, sest maja ise asus künka serval. Pärast Grete sündi hakkasin öösiti nägema õudusunenägu, kuidas mu lapsuke rõdult alla kukub… Uni oli nii reaalne, et rõdule minnes tekkis mul hetkega paanika ning kõrgemale kui teise korruse rõdu ma hea meelega ei läheks. Samas ei tahaks ju eriti väga äpuna ka silma paista, mistõttu olen värinat varjates üsna mitmelgi korral koos erineva seltskonnaga pidanud ronima nii tornidesse kui vaateplatvormidele. Meelde tuleb Rõuge vaatetorn ja Hiiumaa tuletornid, kus ma üles jõudes ahvikiirusel kõige turvalisemalt näivasse nurka maha istusin… Kõige suurema üllatuse pakkus mulle endale aga Šotimaal Stirlingis asuv William Wallace’i auks püstitatud torn, mille tippu viis äärmiselt klaustrofoobiline kitsas 245-astmeline keerdtrepp et siis 67 meetri kõrguselt pakkuda vaadet, mis pole võrreldav mitte millegi muu seninähtuga. Juba ülespoole rühkides oli mul sisemine aimdus erakordsest elamusest. Üleval, paksude müürivahede vahel seistes ja alla vaadates polnud minu sees hirmuvärinatki, otse vastupidi, ma tundsin end olevat kodus. Silmadega läänekaares looklevat oomegamärki moodustavat jõge jälgides, teadsin ma, et siinsetel lagendikel ja mägismaadel olen ma veetnud suure osa oma eelmistest eludest. Niisugustest, kus mingeid tobedaid hirme ei saanudki eksisteerida… Kahjuks on mu vaim ikka nõnna nõder, et neist ülevatest tunnetest polnud tänasel katuselt allatulekul eriti suurt abi. Ülesminek oli selle kõrval käkitegu. Kuid alla ma sain ning katus ootab veel nähtavasti mitmel korral külastamist. Ning kunagi tuleb ju ära teha ka benjihüpe ja langevarjuhüpe ja…

'Näita mulle, kes on su sõbralistis...

…ja ma ütlen sulle, mis sul viga on’. Niimoodi vana tuntud sõpruse kohta käivat ütlust parafraseerides üritas üks minu hea sõber mulle hiljuti selgitada, miks tal Facebooki pole. Tahtmata laskuda Näguderaamatu nii ehk naa juba ammu uudistekünnise minetanud positiivse-negatiivse mõju lahkamisse, on internetiavarustes leviv sõprussuhete võrgustik minu arust üks väga põnev nähtus. Ja kuna nii sõpruses kui armastuses on tasandeid tohutult palju, siis ei saa kõrvaltvaataja ainuüksi pinnaväreluse põhjal küll mingit sotti, miks mul just selline sõber on. Ning ükskõik milliste inimestevaheliste suhtlusvõimaluste lisandumine ning arenemine on igati tervitatav nähtus. Mina kui tuntud maailmaparandaja ning pikkade inimolemuse ja olemise üle mõtisklevate monoloogide (vahel siiski ka dialoogide) mahapidaja võin ainult nurgas õnnetult nuuksuda, mõeldes, kui palju oleksin saanud maailma ära parandada oma nooruses, kui meil ainult tollal Internet oleks eksisteerinud… Minu sõprusseltskond pidi toona isiklikult kohal viibima, enamasti saime kokku kas minu toakeses või siis kultuurimaja poolkeldrikorrusel asuvas pisukeses näitlejate garderoobis, mis minu kui laborandi töökohaks kohandatud oli. Harva juhtus kohale ka mõni uustulnuk, kuid enamasti pidasin oma tüütuid filosofeerivaid loenguid aina samadele kõrvadele. Uskumatu, et mu sõbrad on kõik need aastakümned minu kõrval ikka veel vastu pidanud. Seda võib vist tõeliseks sõpruseks nimetada küll… Sel teemal tuleb ükskord põhjalikumalt filosofeerida :) Iseasi muidugi, kas ma toona päris ’rohelisena’ oleksin üldse julgenud oma mõtete ja ideedega 199 inimese ette astuda. Sest just nii palju inimesi kuulub praegu minu FB sõbralisti. Vajadusel võiksin peaaegu et kõigi kohta lühiiseloomustuse kirjutada ning kohe päris kindlasti oskaksin öelda, kui suur hulk nendest mind kummaliseks veidrikuks peab. Ometi ei takista see mind sugugi konto seinale oma mõtteid, luuletusi või blogilinki postitamast. On see siis põhjustatud edevusest, suhtlemisvaegusest, tähelepanuvajadusest või teadmiste jagamise soovist, polegi tegelikult tähtis. Küllap need põhjused on ka igaühel erinevad nii nagu postituste sisugi. Ega ma nii väga ei kurda ka nende reklaamijagamiste ning enamasti sisutühjade ’kopi see enda seinale’ loosungite üle, sest reklaam on paraku meie elu lahutamatu koostisosa ning kes olen mina ütlemaks, mis on tähtis ja mis mitte. Inimesed on erinevad ning kõik, mis me enda ümbert leida võime omab mingisugust tähtsust mingi osa inimeste jaoks. Kellele ei meeldi, see ignoreerib. Ja ’dislike’ nupu puudumine näitab minu arvates FB õiget suhtumist – maailmas on niigi nii palju negatiivsust ja vihkamist, et pole vaja seda veel ka suhtlusvõrgustikes propageerida. Alati jääb võimalus inimesega otse kontakti võtta ning talle privaatselt teada anda, mida sa asjast arvad. Kui teisiti kohe kuidagi ei saa. Ja eks tõsi ole ka see, et tõelised sõbrad, need kellega läbi tule ja vee tuldud ja käidud on, teavad ju nagunii, mida minust oodata on, sest FB ei ole küll see koht, kus ennast kellekski teiseks teha. Selleks võib tahtmise korral ära kasutada tutvumislehekülgi ja kunagi ei või teada, mil keegi tundmatu sinuga ootamatult kontakteerub, aga neist kogemustest olen ma juba kirjutanud… FB ei ole elu, aga elu on võimalik selle läbi palju huvitavamalt elada. Nagunii on elu üks suur avalik saladus…