Tavaliselt üritan ma mitte sõna võtta...

…igasugu päevakajalistel teemadel. Loen siin rahulikult kõik päevauudised läbi, raadiot ei kuula, sest see kisub liiga emotsionaalseks ning televiisorit ei vaata ma juba ammu. Pole midagi parata, et enamus uudiseid on minu arust kui sulepeast välja imetud tühised nupukesed, milles peituv informatsioon on kas minimaalne või täiesti olematu. No tõepoolest – mida peakski arvama paarilauselistest ’artiklitest’, mille sisuks kellegi armuafäär, tüli või oi-mis-tal-seljas-oli… Ning poliitikat ja majandust puudutavaid sõnavõtte on juba iseenesest piinlik ja enamasti ka närviajav lugeda, seega pole mõtet ennast üles keerata. Kuni selle hetkeni muidugi, mil mõni ametnike kontorivaikuses ilmavalgust näinud vaimuvälgatus silmi pööritama ajab. Selle kohta on muidugi palju parem väljend – ajab s**a keema, aga seda pole viisakas kasutada. Kuigi tegelikult väljendab see palju paremini tunnet, mis tekkis täna hommikul, kui ma end päevauudistest läbi närisin. Sotsiaalministeerium nimelt tahab hakata reguleerima koolides kätepesuvee temperatuuri. Kui ma ei teaks päris kindlalt, et täna on 26. september, siis ma arvaks, et tegu on aprillinaljaga. Ega tegelikult on praegugi juba kehtimas terve hulk jaburaid käske-keelde-nõudeid igasugu erinevates asutustes ja koolid-lasteaiad on ennegi neile esitatud nõuete mõistlikkuse üle pead murdnud… ja neist siis võimaluse piirides kõrvale üritanud hiilida, sest mis sa lolliga ikka vaidled, temal on ju alati õigus. See tohutu hulk ametnikke, kes meil riigi palgal on, võikski endale ametlikult Tsirkuse nime võtta, siis poleks vaja tobedaid ideid mõistlike pähe esitada. Ja nagu teada, on inimestele ainult kahte asja vaja – tsirkust ja leiba. Esimest saame me viimasel ajal liigagi tihti, leivaga läheb juba raskeks… Ja üsna pea ootab meid elu kui pimedal keskajal, sest halenaljakas farss ümber hõõglambi-säästupirni andis veelkord tõestust ametnike geniaalsest asjaajamistehnikast, kus keegi mõtles midagi välja ning oli omaenese ideest nii vaimustuses, et unustas teadjamatelt inimestelt küsida, kas asjal ka tegelik iva sees on. Muide, Laiuse poes on veel tavalisi pirne, nii 40W kui 60W ja isegi 75W, ainult 26 senti tükk… kõige odavam säästupirn maksab sama palju kui 10 tavalist… elu nagu peeruvalgel… Ning samal ajal mängivad suured mehed Euro-liivakastis miljarditega, et iga hinna eest päästa neid, kes harjunud ambroosiaga maiustama… tulgu see siis kasvõi kartulikoori söövate ja talvekaamosega võitlevate põhjarahvaste arvel. Aga ega tegelikult juhtub maailmas ikka positiivseid asju ka. Kataloonias näiteks tapeti eile ajaloo viimased härjavõitluses osalevad härjad, sest järgmise aasta jaanuarist pole selles piirkonnas enam lubatud härjavõitlusi pidada. Minu jaoks on härjavõitlus alati olnud gladiaatorite surmavõitlusega samavõrdne vägivallaetendus ning ma ootan pinevalt, millal lõpetatakse ka kukevõitlus, koerte võiduajamised ning igasugu muude väikeste asjast mitte mõhkugi taipavate loomakeste ärakasutamine puhtalt inimloomuse vere ja võitlusjanu kustutamiseks. Lootust annab kasvõi seegi, et vähemalt Saudi Araabias võivad naised nüüdsest kohalikel valimistel hääle anda ja isegi kandideerida… mis sest, et pealaest jalatallani kaetult ei tohi nad ilma mehe loata ei kuhugi minna ega midagi teha ning küllap see mees siis ka ütleb, kelle poolt hääletada. Täitsa huvitav, millised võiksid välja näha islamimaailma naiskandidaatide valimiskampaaniad… Aga valimiste teemasse ei maksa minna, seda teatrit saab niigi rohkem kui küllalt. Samas jään ma suure huviga ootama, mis sellest elektriautode saagast ikka edasi saab… kas tuleb seebikas või järjejutt või siis kukub kogu ettevõtmine kolinal kokku… elu on huvitav, väga huvitav… isegi peeruvalgel.

Septembriööd on pilkaselt pimedad...

…kuid paksult üllatusi täis. Eriti eilne Teadlaste Öö Tartus. Mulle eriti suured rahvakogunemised ja sigin-sagin ei meeldi, aga juba mitmendat korda mõtlen ma tõsiselt Tartusse kolimise peale, et saaks kasvõi natukenegi osa neist põnevatest üritustest, mis tudengilinnas aeg-ajalt aset leiavad. No ei lähe sinna jalgrattaga ju… Ilma Reine ettevõtlikkuseta ja lahkuseta mind kaasa võtta ei oleks ma näiteks teada saanud, et inimene ei olegi tegelikult midagi rohkemat kui lärtsakas DNAd mikrokiibi peal. See pole enam oluline, et kui kiip arvutisse loetakse, siis peaks ajaleht ’Postimees’ tervelt 160 aastat samas mahus iga päev ilmuma, et kogu seal leiduvat informatsiooni edasi anda. Sellised abstraktsed kujutelmad on vähemalt minu ajuloogika jaoks liiga keerulised, mulle piisab täiesti teadmisest, et kogu minu olemus, minevik ja tulevik mahub mõnemillimeetrise kiibi peale ning hiljem võib seda miniatuursele kõrrele talletatuna veeldatud lämmastikus miinus 196 kraadi juures kasvõi lõpmatuseni säilitada. Või vähemalt niikaua kuni elektrienergiat jätkub. Nagu välismaa põnevusfilmides. Geenivaramu lukus uste taga toimub inimgenoomi lahtimõtestamine ning kõiksugu seoste leidmine, pärilikkusfaktorite tuvastamine ning mis kõige toredam – soovi korral saab geenidoonor kõik endasse puutuva informatsiooni ka teada. Et mis haigus mind näiteks kaheksakümneaastasena kõige tõenäolisemalt tabab… Mitte et ma nii väga tahaks seda teada… Tulevikumõtetele ma nii väga palju oma aega tavaliselt ei raiska, samas varjab minevik nõnda palju saladusi, et nende avastamine on tõeline rõõm. Ma olen tihtilugu käinud mööda Ülikooli peahoone akendest paistvatest valgetest skulptuuridest ning omaette mõelnud, et mis nendes tubades peituda võib. Eile ma siis nägin. Fantastilisi kujusid. Mükeene Lõviväravate fragmenti, Zeusi büsti, Pompei stiilis interjööri ja antiikajast pärit skulptuuride kipsjäljendeid. Selgus, et see müstiline tuba on TÜ kunstimuuseum, kus toimus arheoloogia öö. Muuhulgas tutvustati, milline võis välja näha viikingite aegne Eestimaa. Kui kõik muud teadmised sellest ajast, millest mingeid kirjalikke ürikuid säilinud pole, võib ju alati kahtluse alla seada, siis üks on kindel – viikingid põletasid oma surnud ära. Selles mõttes põlvnen mina küll arvatavasti viikingitest. Ja minuga kaasas olnud seltskond samuti. Märkisin meid kõiki üles seinal olnud küsitluslehele, kas eelistaksin laibamatust või põletusmatust, ikka selle viimase tulba alla. Nagu omamoodi testament – palun mind pärast surma ära põletada! Iseenesest sõna – laibamatus – kõlab õõvastavalt… Õnneks meid siiski veel põletama ei hakatud, sest öös oli veel nii palju asju avastamata. Loodusmuuseumi koolipõlve meenutavate täistopitud kitsede-ilveste-pühvlite vahele oli puistatud seeni ja putukaid, mida siis mikroskoobiga uurida sai. Samas ei tekkinud mul mingit soovi oma sõrme tikutoosipikkuste tarakanide karpi pista ega neile pai teha… Üllatavalt palju oli eelkooliealisi lapsi, kes töötubades juhendajate käe all oma uurimuslehekesi täitsid. Ei ole see õpihimu kuhugi kadunud! Laste ind ja säravad silmad tõestasid, et meil on veel lootust. Meil endilgi oli kaasas väsimatu ’Karlsson’, kes oleks veel ja veel ringi käinud, et ometi midagi kahe silma vahele ei jääks… Ega üsna lootusetu olekski olnud näiteks kahe pihu suurust suhkrukristalli kahe silma vahele jätta. Olen varasematel aastatel toonud Saksamaalt kivikesi meenutavaid suhkrutükikesi ning pead murdnud, kustkohast selline suhkur ometi tuleb. Eile sain siis teada, et teatud tehnikaga suhkur lihtsalt moodustabki sellised kristallid – ehk siis tegu on põhimõtteliselt suhkrukristallide ehitamisega. Tavalise valge suhkrutera asemel palun mulle üks tükk suhkrut – no see teetassi suurune kristalliklomp! Jah, seesama, mis juuresoleval pildil :) Ning oma laiskuses polnud ma viitsinud siiamaani järgi uurida, miks salmiaak nii vastikult maitseb… Nüüd ma tean – kuna ta on tegelikult ammooniumsool ehk siis teadusliku nimetusega ammooniumkloriid! Kivimeid, mineraale ja kivimustreid ma võiksingi vaatama jääda. Mingil kummalisel põhjusel meenutavad need mulle inimesi, ehk siis seostub mul teatud kiviga mõni inimene… Reine on näiteks ametüst ning mina olen tiigrisilm… Ning kahekesi sõitsimegi me keskköö paiku koju tagasi jõudes meelte maharahustamiseks Laiuse mäele. Juba ammu pole olnud nii selget ööd, kus taevas justkui täheplahvatuse üle oleks elanud… Mida kõike sealt näha polnud… Selle tähistaeva ja lõpmatuse all seistes tundsin end nii nagu üks lärakas DNAd mikrokiibi peal keset Universumi masinavärki tundma peakski – üsna tühine, kuid ometi vajalik kogu terviku korraliku funktsioneerimise seisukohalt… Just täpselt samatähtis kui silma pilgutav Jupiter!

Elekter on iseenesestmõistetav...

…niikaua kui teda enam ei ole. Viimastel aastatel Eestimaa püsielanikeks muutunud äikese ja tormituulte tõttu on elektri äkiline kadumine tegelikult juba veidi tavalisekski saanud, aga õnneks juhtub see alati ootamatult. Kuna me elame heaoluühiskonnas, siis pole tavaelus hakkama saamiseks vaja eriti palju ajusid ragistada, piisab kui igasugu masinate käsitsemisjuhendit lugeda oskad… kui aga elekter ära läheb, muutub asi põnevaks. Tundub, nagu toimiks meie ajud ka elektriga, miks muidu on esimene mõte pärast elektri kadumist, et jeee! Nüüd on mul aega telekat vaadata! Või hoopis istun raamatut lugema ja kuulan muusikat! Tänane tsivilisatsiooni kadu leidis aset hetkel, kui olin just valmis saanud pannkoogitaigna. Panen panni pliidile – ei midagit! Alles kõrvulukustava vaikuse järgi tajusin, et miski siin majas ei surise ega vibreeri ning kõigi masinate indikaatorid on pimedad. Ega siis muud, kui kuuri alt puupilpaid ja briketti tooma, et pliidi alla tuld teha, sest pannkoogid tahavad ju küpsetamist. Umbes kolmanda portsu küpsetamise ajaks oli pliit ka juba nii kuumaks läinud, et pannkoogid enam päris albiinod välja ei näinud ning lõhnasid hoopis paremini kui kiirküpsetuskohas, ehk siis elektripliidil valmistatud. Sama lugu oli pliidil keedetud veega potikohvi tehes – no võta või jäta, aga kohvi lõhn oli tunduvalt aromaatsem kui veekeedukannus solgutatud veega tehes. Lisaboonuseks soe müür ja hõrgult suitsulõhnased toad… oh need maaelu võlud! Koheselt meenus 2010 aasta suvi, mil sai tervelt kolm päeva ilma elektrivooluta mööda saadetud. See nii mõnus ei olnud, kuigi õues oli soe ja veeprobleem sai ka kuidagi lahendatud, ei meeldinud minu sügavkülmikule kohe sugugi ilma vooluta olla ning solvunult sulatas ta kõik marjad ja toormoosid uuesti üles… Täna ei õnnestunud tal solvuma hakatagi, sest elekter saabus suure surinaga tagasi just siis, kui meil olid pannkoogid söödud ja kohv ja kakao joodud ning ma mõtlesin end suure toa valgusküllase akna alla raamatut lugema asutada… Pole miskit parata, tsivilisatsioon tungib uuesti peale, näpud kibelevad klahve klõbistama ja mõtted tahavad ekraanil kumavat valget pinda täita. Ehk läheb ta õhtul jälle ära… saaks elektrivabu mõtteid mõelda, küünlaleegi hubisevat valgust nautida ning end maailma äärele kujutleda…

Ei takista vallid, ei takista kraav...

…kui kokku tahavad saada kahe sõpradeks saanud tantsurühma liikmed. Kahju ainult, et kohtumispaik Palupere metsa vahel asub, tsivilisatsioonist eemal, ainult kureparved pea kohal kluugutamas. Muidu oleks külarahvas saanud samuti kaasa elada sõpruskohtumisele võrkpallis, kusjuures võistkonda kuulusid võrdsusprintsiibi alusel ikka ka need, kes viimati nii paarkümmend aastat tagasi platsil viibinud, või siis need, kes kuulekalt astunud siia ja seisnud seal ning palli peaaegu üldse puutuda pole saanud. Tegelikult on selline kohtumine taolistele spordivõõrastele isikutele ainus võimalus karjääri teha, ning tänane matš näitas eriti ilmekalt, kuidas on võimalik ühe õhtupoolikuga täiesti arvestatavaks võrkpallitäheks saada. Kuigi algul olid osad neiud rõõmsalt nõus ka varumängijate või siis ergutustiimi ülesandeid täitma, kadus ajapikku kogu ülejäänud seltskond mängima ümber kogu krundi mingit kummalist raskete kuulide loopimise mängu, mille tegelik mõte mulle kuni viimase hetkeni suht arusaamatuks jäi… Selgus, et märgiks maha visatakse väike puukuulike, millele siis oma raudkuul võimalikult lähedale heita tuleb. Hiljem kodus guugeldades üritasin välja selgitada, milline võiks olla selle mängu kõige õigem eestikeelne nimetus. Paraku jäin hätta. Kõige tõenäolisemalt on see siiski petank. Olgu sellega kuidas on, kuid taolise sportliku pärastlõuna loogiliseks jätkuks tuli loomulikult kultuurne õhtupoolik. Ehk siis võeti kohvrist välja akordion ning kogu rahvas laulis üksmeelselt naise pilli järgi. Nagu üks seltskonna hingedest ütles, on eestlased ikka üsna ropp rahvas küll, kui arvesse võtta meie vanu seltskonnalaule… ei ole neis mingit romantilist tilu-lilutamist, ikka kõik on otse ja keerutamata välja öeldud. Huvitaval kombel ei teki kellelgi tõrget niisuguste laulude laulmisel… oma eesti veri ikkagi. Asja selguse huvides peaks vist mainima ka, kuidas selline kustumatu sõprus kahe tantsurühma vahel üldse idanema on hakanud. Meie armsa juhendaja sõnutsi ei ole paremat vahendit inimese tundmaõppimiseks kui mitmepäevane bussireis välismaale. Suurem osa kokkutulnud seltskonnast osales eelmise aasta suvel toimunud tantsureisil Ungarisse ning arvatavasti jättis see neile kustumatu mulje ning soovi edaspidigi tihedamalt suhelda. Mina kui uustulnuk võin ainult tänulik olla, et mind üleüldse sellesse sõpruskonda vastu võeti, mis sest, et võrkpalliplatsil oli mu panus pigem miinuspunktide poole peal… aga vähemalt tuleprooviga sain rahuldavalt hakkama… ehk :) Ja tegelikult kirjutan ma seda raportit põhiliselt seetõttu, et mind tutvustava nimesildi peale märgiti TÖÖTU LITERAAT, mis sõna otseses mõttes annab aimu sellest, mil moel mind ära kasutada saab… ja ma olen ikka püüdnud inimesi mitte alt vedada… Muide, veel saab mind ära kasutada inglise ja soome keele tõlgina… ja tortide tegijana… ja lapsehoidjana… ja arvatavasti veel umbes sajal erineval moel… tasuta…

Olen väsinud olemast tugev

Olen väsinud kõigist neist tsunamina minu peale langevatest negatiivsetest uudistest ja emotsioonidest. Olen väsinud nende alt välja roomamisest. Olen väsinud väljaütlemata sõnadest, kuid pilkudes peegelduvatest parastamistest – ise oled luuser. Olen väsinud iseenda süüdistamisest ja pidevast järelemõtlemisest, et mida ma nüüd seekord valesti tegin, et ma millekski ei kõlba. Olen väsinud kalkuleerimast, kuidas elutähtsate ja edasilükkamist mitte kannatavate asjade jaoks raha leida nii, et lapsed ikka süüa ka saaks. Olen väsinud omaenese argusest mitte rinnaga teed rajada ja kasvõi näiteks omaenese võlglastelt raha tagasi nõuda. Olen väsinud oma laste etteheidetest, et teen nii palju asju ilma tasu küsimata. Olen väsinud pidevast lootuse turgutamisest ja mõtetes toimuvast kihutuskõnest, et kõik pole veel ehk kadunud. Olen väsinud pidamast iseendaga kahekõnet, hoidmaks ära mõne lolluse, mida ma muidu teeksin. Olen väsinud tegemast töid, millest mu jõud ja oskus üle ei käi, kuid mis tahavad tegemist. Olen väsinud olemast nii üdini positiivne, et igasuguse raskuse puhul kinnitan ma endale kõigepealt – mis ei tapa, teeb tugevaks. Olen väsinud mõttest, et minusuguseid naisterahvaid on meie ümber rohkem kui me arvame, sest nad ei ütle, millest nad väsinud on… Olen väsinud olemast…