Aruandeperiood...

…mulle ei meeldi. Nii nagu ei ole ma eriti vaimustuses aja jaotamisest tundideks, kuudeks ja aastateks. Meenutab nõukaaega, mil kõik käis viisaastakuplaani järgi. Pole kunagi osanud oma elu planeerida, ei kuude ei aastate kaupa. Vanust on ka täpselt niipalju kui sisemine mina tunneb. Vahel kakssada, vahel kakskümmend aastat. Mis need aastad ja kuud muud ikka on kui inimeste poolt mingil hetkel kokkulepitud numbrisüsteem. (kusjuures minuga pole keegi kokku leppinud) Sellele oleks võinud muidugi natuke mõelda, enne kui hirmsat maailmalõppu ennustada ja ootama jääda, aga see selleks. Tegelikult mulle kangesti meeldis see aasta 2012. Juba number ise meeldis. Ja kuna ma olin nii positiivselt meelestatud selle kohe kohe otsa saava aasta alguses, siis salvestan ma oma kõvakettale temast lademetes häid mäletusi. Näiteks selle äärmiselt meeldiva tunde kui ma ajaarvestuse kohaselt 44 sain. (järgmisel aastal saan ma jälle 44, et te teaksite) Või siis meeletu närvikõdi, käte värisemise ja pildi võnkumise seoses Marikeste võistutantsimisega, sellele järgnenud heaolutunde ja võidujoovastuse ning meie tipphetkede juurde kuuluva armsa ühtsustunde. Kindlasti ka selle mõistusevastaselt närve krussis hoidva hirmu, mis mind valdab hommikul talviselt äärmuslike teeoludega bussi ja autoga tööle sõites ning mille tulemusel olen tööle jõudes närvipingest läbimärg ning üdini väsinud. Veel mahub sinna kõvakettale selle aasta jaanitule meeletu tantsuöö ning sellele eelnenud elu esimene soololaulja etteaste (mis kahjuks üsna haledalt läbi kukkus, aga kogemus siiski!). Oma töiseid ja loomingulisi ettevõtmisi põhitöökohal ei hakka üldse laiali lahkamagi, sest igasugu organiseerimist ja korraldamist ja ringijooksmist ja vastu näppe saamist oli täiesti piisavalt. Pidevalt oli tunne, et seekord on tõepoolest liiga suur tükk hammaste vahele haaratud ning sellest läbi närida pole võimalik… ometi see oli alati võimalik ning kondist jäi järele ainult tuhksuhkur tordi peal. Üks selline suur tükk oli kindlasti Otepää seikluspark, mis mus siiamaani judinaid-võdinaid tekitab. Seda äärmuslikku surmahirmu, mida ma teatud rajaosas omaenese lolluse tõttu tundsin ning kõigi oma laste käest andeks palusin, kui ma juhuslikult enam koju ei jõua, ei tahaks ma enam kogeda. Aga ega ma vist ei pääse, sest benjihüpe on ju veel tegemata… Loomulikult paigutub mu südame süvasoppidesse muusikaelamus, mille pakkus täiesti tundmatu muusik nii öelda out of the blue… Mind on üldiselt raske muusika mõistes üllatada. Tänapäeval tehtav muusika, (just nimelt tehtav, mitte sisemusest tulev) jätab mind üsna külmaks, ma olen seda kõike juba kuulnud ning enamasti palju paremas variandis. Sestap oli kogemata kuuldud hääl kui ilmutus teispoolsusest. See on hea tunne, kui leiad oma laulja, kelle tämber sinu maailmaga ühes universumis võngub. Mnjaa, ja siis muidugi see hetkeline segadus, mis tekkis, kui teatasin, et minu mina võngub väikse oktavi e-s. Mis mõttes nagu… Aga kas te pole siis kunagi tundnud mingit teatud heli kuuldes, kuidas see teie sees kaasa võngub ja resonantsi tekitab? Just see heli ja just sel kõrgusel. Mina ka ei teadnud seda enne kui ma oma heli kuulsin. See tunne on mõnus. Samamoodi võnguvad minu sees need mälestused ja tunded ükskõik millistest möödunud aastatest, nad ei küsi kuupäevast ega kellaajast, kui tahavad, tulevad keset ööd ja ajavad üles. Just neist tunnetest panen kokku oma elu ja oma mina. Väljaspool aega.

Jõuluaeg...

…on ikka üks kentsakas aeg. Majas tundub elavat vähemalt kolm korda nii palju inimesi kui tavaliselt.  Kui muidu on elamine nagu kummitusmajas, kus ainult paar tulukest virvendab, siis jõulunädalal siravad kõik tuled, mis olemas on ning rohkemgi veel. Vaene vana ja väsinud elektripliit muudkui küpsetab ja keedab sellise hooga, et talle võib küll ühel hetkel maailmalõpp kätte jõuda. Mitte ühelgi teisel ajal poleks võimalik, et kui üks suussulav šokolaadikook on juba valmis tehtud, võetakse kapist välja kõiksugu kuivatatud asjad ning mökerdatakse veel üks vürtsilõhnane keeks valmis. Ja seejärel näiteks rummipallid. Ja siis veel valge šokolaadi trühvlid. Köögilaua vallutanud, üleni magusa glasuuriga kaetud piparkookidest ei maksa üldse rääkidagi. Kuigi oled kindlalt otsustanud, et nüüd aitab küll kapsast ja verivorstist, tuleb ühel hetkel ikkagi jälle pann tulele panna ning kapsast praadima hakata. Ja tiramisuküpsised ootavad siiamaani, millal neist üks korralik tiramisukook valmib. Kusjuures söömine toimub ikka naudinguga. Mitte kunagi varem pole jõulukeeks nii maitsev tulnud ning seekordsed rummipallid on lausa taevalikud. Tass kohvi ning tükike hurmaad viib mõtted üleüldse paradiisiaiale ning õues ringi tuiskavast lumekollist on isegi kahju, sest keegi ei tee talle ust avali ega oota sooja tuppa, külmetab vaeseke seal metsade ja laante keskel… Ja muide, jõuluajal on täiesti lubatud vahele jätta tantsud lumelabidaga, kui selleks isu pole, võib poodi üldse mitte minna või siis käia seal iga natukese aja tagant, kui jälle meelde tuleb, milliseid hõrgutisi võiks valmistada, aga mõni koostisosa puudu on. Või siis südamerahuga pikutada diivanil, soe kakaotass süles ning ära vaadata täpselt nii palju Salatoimikute osi kuni süda pahaks läheb, vahepeal näiteks aga käia köögis ja pesta suure rõõmuga ära terve kraanikausitäis musti nõusid, mis nagu imeväel sinna jälle kogunenud on. Ning ainult jõuluajal on võimalik, et käppapidi pehmesse piparkoogiglasuuri hüpanud kass lastakse ikka tagasi tuppa, võetakse sülle ning tehakse pai. Mitte kuhugi pole kiiret ja mitte miski pole tähtsam kui praegune hetk, välja arvatud see, et tuleb jälle kööki minna ja külmkapiavarustest järgi vaadata, ega sinna pole jäänud veel mõnda päkapikuverivorsti…

Tänane 20.12 2012...

…ei võnkunud minuga samas universumis. Üsna tugev oli see tunne, nagu oleks ma paralleeluniversumisse sattunud. Tegelikult algas kõik juba eile õhtul. Vahetult pärast seda, kui olin läbi lugenud mulle saadetud kirja, kus kõneldi minu võimalustest hüpata teise reaalsusesse ja kogeda oma teiste minade elusid. Ju siis toimus see hüpe koheselt. Polnud vaja isegi hüpnoosiga tegeleda ega seina võnkuma panna. Mis paneb mind mõtlema selle üle, et kui me seni oleme neid inimesi, kes peaga vastu seina jooksevad, vaadanud kui poolearulisi, siis võib-olla proovivad nad tegelikult hoopiski kvanthüpet sooritada… Igatahes üritas tänane päev mind esiteks igal moel takistada hommikul tööle saamast. Ja nagu võis eeldada – ka koju tagasi ei tahtnud ta mind sugugi lasta. Väikese nikerdamise peale ma need kaks takistust ikka lõpuks ületasin. Aga võib-olla oleks targem olnud hoopis kodus sooja teki all maailmalõpumõtteid mõlgutada, sest ega koolipäev ei olnud sugugi pärikarva silitav. Millegipärast hammustasid mind täna just need lapsed, kellest ma arvasin, et meil kehtib vastastikune lugupidamine ning me suudame üksteist aktsepteerida. Sellest siis see tunne, nagu oleks need marakratid täna teisest maailmast pärit. Kui tihti me kuuleme inimeste suust, et vot täna olid sa nagu ära vahetatud. Aga äkki olingi. See polnud see päris minu MINA, kes siin maailmas ringi käis ja kamandas. Huvitav, missugune MINA siin minu asemel selles minu päris omas tegelikkuses ringi ukerdas. Ja kuidas temal läks… Nii tore oleks ju iseenese erinevate minadega kokku saada mingis reaalsustevahelises mittemiskis, istuda tassi kohvi taga ja muljeid vahetada. Üheskoos maailma lõppu oodata. Vot selle lõpuga on nüüd nii nagu on. Karta on, et see meie kolmel jalal lonkav maailm kestab edasi veel ka järgmisel nädalal ning kes teab kui mitu tuhat aastat veel… Ja üleüldse pole ma seda lõppu meie homme kell 12 algavasse kooli jõulupeosse sisse planeerinud. Kui ta kõigest hoolimata tuleb, siis ma luban, et improviseerin vastavalt olukorrale. Ehk rabeleme kuidagi välja. Oleneb muidugi, mis reaalsusesse ma homme satun.

Mis parata...

…kui mõnikord lihtsalt oled kurb. Tundub, nagu oleks sinu õlgadele laotatud kogu maailma raskus ja lisaks veel see lumehunnik, mis katusele tuisanud on. Aknast välja vaadates põrnitseb kurbus sulle vastu ning kui ukse avad, siis tormab sealt tuppa kurbusest lõdisevat külma. Hommikune tass kohvi maitseb kui viimsepäeva lahja nõudepesuvesi ja raadiost mängitakse järjekindlalt laulu ’Last Christmas’… Ükskõik kui meeleolukat laulu ka oma muusikatagavaradest ei otsiks, peale kahte esimest takti paned selle tilulilu otsustavalt kinni ning kuulad pisarakiskujaid edasi. Lihtsalt selleks, et oodata, kas need pisarad ikka lõppevad kord. Või siis mitte. Lähed täitsa üskõikse südamega lumelabidaga tantsima, sest ei suuda tema kisa koridoris enam välja kannatada, aga selle asemel, et oma tavapäraselt torsievat monoloogi pidada, külmuvad su põskedele pisarakristallid ja kui tuppa tagasi jõudes oma külmast siniseks tõmbunud varbad avastad, siis tajud, et tulebki hakata kurvameelsena lumetõrjetöid tegema, kuna ajataju on kadunud ning tavapärase 20 minuti asemel oled õues mässanud terve tunni. Sellest lume ja talve kirumisele kulus täpselt null sekundit. Aga neid luuleridu, mis talvistes avarustes sinu peas sündisid, sa targu ei avalda, sest muidu võib juhtuda, et sinu järgmine tööandja, kes netiavarustest su profiili kontrollib, saadab su tööle võtmise asemel ühte teatud kinnisesse asutusse. Mõtled siis töötegemisele, sest ikka ja alati kuhjub just jõulude eel mingi ports tegemata töid, aga pärast kümmet minutit kurvalt ekraani põrnitsemist ja enam-vähem-täpselt kolme sõna kirjutamist, mahakustutamist ja ümbertõstmist jõuab sulle kohale, et selle tööplaani järgi küll pole võimalik järgmist veerandit vastu pidada ning mitte keegi pole võimeline lugema kooli lehte, kust igast veerust kuuskümmend kuus kurbusest nõretavat lumehelbekest vastu vaatab. Lõpuks annad alla. Kui kurb siis kurb. Kõlaritesse paiskub taas ’Owner of a lonely heart’ ja kurbus saab vaba voli laiutada. Olgu tal ka vahel hea päev.

Mis saab siis...

when the dark clouds come your way

when your demons can’t be tamed

when your last straw’s down to break

and you feel your heart can’t take

anymore

when your second chance is gone

when you barely hanging on

when you're tired of being strong

and you don’t know where to run

anymore

when the shadow’s always there

when you can’t come out for air

when tomorrow seems to lead nowhere

and there’s no answer to your prayer

anymore

will there be someone to take away your hurt

will there be someone who knows the right words

will there be someone just to hold you

to tell you to believe in yourself

once more