Mul on kohe kahju, et bussisõiduromantikast...

...ei tea kõik need autodega rõõmsalt ringi vuravad inimesed mitte tuhkagi.

Esiteks peab bussisõitja olema ilmastikukindel. Pole ju võimalik välisuksest välja ja autouksest sisse hüpata kogu aeg. Mine tea, kui kaua buss hilineb või mis pöörde meie vahelduva pilvisusega ilm võtta võib. Mina täna näiteks sain korraliku õppetunni, sest hommikul läksin hurraaga ja suvekleidiga maailma peale rändama ning ma polnud üldse valmis pärastlõunaseks Ida-Virumaa sügisburgaaks... Kah mul kogend bussisõitja...

Teiseks kohtub bussisõidu ajal ikka igasugu inimtüüpidega. Bussisõitjate klann on kohe omaette nähtus, me võiks Näguderaamatus oma klubi teha. Pole mingit probleemi võhivõõrale inimesele kogu oma elu lugu ära rääkida, valitsust kiruda või kohaliku küla kuulujutte üle maailma laiali levitada. Bussijuhid on ka super – no on mõnel ikka meeles, et eelmisel nädalal keegi marjakorjamisest rääkis, et nädal hiljem küsida, kas marjad ikka korjatud said. Või kas kampsun valmis on. Või siis rääkida vaimupuudega inimesega nii veetlevalt, et võiks vabalt sotsiaalosakonda tööle kandideerida.

Kolmandaks faktoriks on muidugi laia spektriga muusikavalik. Mis siin salata – nii raadiojaam kui helitugevuse skaala on bussijuhile otsa ette kirjutatud. Vahel kisub ikka eriti romantiliseks, kui hommikul Elmar laulab ja juttu puhub. Autodest kostuv bassi mürtsumine ja diskotümps ei saa romantikale ligilähedalegi...

Neljas ja ehk isegi suurima kaaluga faktor on... aegluubis ja stiilis tunne-oma-kodumaad edasi veeremine. Autojuhil vaesekesel pole aega kuhugi mujale vaadata kui ainult enda ette tee peale ja kõrvalsõitjatel on samuti silmad otsaette liimitud ning sõrmenukid kinni hoidmisest valged. Bussis seevastu saab rahulikult möödavoolavat eestimaad nautida, kõik kured põllu peal üle lugeda, möödavuravate autode kohta arvet pidada, kuu ja päikese näivat liikumist taevavõlvil jälgida, paar korda undki näha... ups, jälle jäin huvitavast bussivestlusest ilma ning mingil põhjusel ei mäleta ma sugugi, oli see nüüd Elmar või Uuno, aga seekord ma oma peatusest siiski veel mööda ei sõitnud. 

Pidu katku ajal ehk kuidas Meie Mari rukkimaarjapäeva veetis

On teada fakt, et kui pika suvepuhkuse ajal ootab ees kaks esinemist, siis langevad need samale päevale. Ja pisut vähem teadaolev fakt on see, et minu parem jalg korraldab tantsimise vastast revolutsiooni täiesti omal vastutusel, murdes vahetult enne väljasõite kas siis väikse varba, või keerates hüppeliigese tagurpidi või siis tallates mesilase nõela peal. No et tantsijal, ehk siis minul, oleks piisavalt silme eest must oma piruette sooritades. Aga mis ei tapa, pidavat tugevaks tegema. Jalg on päeva lõpuks siiski elus, kuigi ma arvan, et tema mässaja loomust ma ei muuda... Päev ise algas bussireisiga, sest ega siis kahte esinemiskohta peab ikka korralik vahemaa lahutama... nii kiviviske kaugune... Kalevipoja kiviviske... Jõhvi külje all Mäetagusel ootas meid kolmest koolituspäevast piisavalt ära närtsitatud tantsujuhtide konsiilium, kes siis tahtsid näha, et mis imetants see ’Laimajale’ on, mida N2 (ärge küsige mu käest, mida see lühend tähendab, rahvatantsuterminites olen ma tume nagu kuuloomise öö) rühmad nii paaniliselt kardavad, et ei julge end Teisele Naiste Tantsupeole üleski anda. No me siis näitasime. Ise nagu küll aru ei saa, mida selles ussitantsus karta on... aga eks mina näiteks kardan hoopis neid N1 (sama lugu: loe eespoolt!) aeglaseid ilu ja võlunumbreid... Aga eks kõik on ikka karakteris kinni. Baleriin ja harakas kaks täitsa erinevat asja. Mäetagusel tegime oma ’Lustilugu’ ka. Ausalt öeldes on mul sellest tantsust üsna kopp ees... mul tulevad turjakarvad püsti, kui mulle öeldakse, et me jälle kusagil seda tantsima peame... Arvesse võttes meie tänast tihedat töögraafikut, me muidugi pidime seda lausa kaks korda esitama. See teine esinemine oleks pidanud kõiki muutujaid arvesse võttes olema täpselt sama vastutusrikas kui tantsugurudele etlemine... ikkagi valla sünnipäev... ja meie kui valla esindusrahvatantsurühm... ja kõik see Ott Kiivikas meid tutvustamas ja... nii me siis etlesime seal Kuremaal... viis inimest kolmes reas vaatamas. Esitusele tuli viis tantsu, niiet ürituse tunnuslauset „Sportlik Jõgeva vald“ ära kasutades oli tegu naiste viievõistlusega, mille me kõik edukalt sooritasime (ka varuvõistleja oli vahepeal platsil), saime kiita õhtujuhi käest ja pisut noomida ’treenerilt’. Aga hinges oli täiesti tühi tunne. Nüüd ma tean, mismoodi meie esindussportlased end kergejõustikuvõistlustel tunnevad, kui neid tribüünidel ainult käputäis hulle fänne toetamas-vaatamas on. Ega ma tegelt ei kurdagi, pisut hale on lihtsalt mõelda, et pärast meie esinemist alanud köieveo võistlusele oli end üles andnud ainult kaks võistkonda... Eks nad jaga kolmanda koha ka omavahel sõbralikult ära. Ja küllap ma loen varsti ajalehest, kuidas valla sünnipäevapidu oli üks kordaläinud ja vahva üritus. Õige jah... õhtapoole on diskobändid kohal ju.