Mees nagu mina

Keskkooli aegu tuli meil pinginaabriga päris mitmel korral mõte hommikul kooli minemise asemel Jõgeva raudteejaamas Riia rongi peale istuda ja lätlaste tol ajal veel nõukogude vabariiki põrutada. Kas see just Riia rongis juhtus, ei olegi hetkel tähtis, kuid ühe rongisõidu ajal juhtusime vastakuti istuma mitte just mustlase, kuid sellest hoolimata ennustamisega tegeleva noormehega. Ta ennustas mulle, et ma ei saagi mehele, sest mul on küll selge silmavaade, kuid minus puudub šarm. Aastaid hiljem ütles mulle üks meesterahvas, et naisi on kahesuguseid – ühed on loodud armastuse jaoks ja teised selleks, et nendega juttu rääkida. No ega mul ei tekkinudki kahtlust, millisesse kategooriasse mina kuulun… Hoolimata oma sissekodeeritud pelgusest inimsoo kui sellise vastu, olen ma alati oma arvamusavaldused ja mõtted enam-vähem selgelt suutnud lagedale tuua, ükskõik millise omast arust prominentse vastaskõnelejaga tegu poleks. Kuna olen lisaks veel ka suht sarkastiline ja vürtsitan oma väljaütlemisi irooniavälgatustega, siis tundub, et olengi veennud oma vastassugupoolt selles, et ma sobin ainult vestluspartneriks (kui neil muidugi on, millest minuga vestelda...). Ma tean küll, mis tunne see on, vaadata vaikselt ja kaua kellegi silmadesse ja teada täpselt, mida too teine mõtleb, kuid kuna tol teisel on kusagil juba olemas see naine, kes armastuseks mõeldud on, siis… Minuga on suhteliselt turvaline flirtida, sest mõtet, et keegi võiks minu naiselikkust mingil moel tõsiselt võtta, mul tavaliselt ei teki. No tõepoolest, mis naiselikkusest me siin ikka räägime – näpud siiamaani õlised muruniiduki putitamisest... Viimati läbitud koolitus poiste ja tüdrukute erinevast olemusest tõestas mu hüpoteesi veelgi – kui isegi ajutegevusest tingitud näitajate järgi ma pigem meeste poole kaldun, siis on vastupunnimine mõttetu. Soovahetusoperatsiooni-naljad kuuluvad juba ammu mu tavarepertuaari. Ei, tegelikult pole ma siiski mitte mees selle anatoomilises mõttes ja pole end kunagi sellena ka tundnud (judin-võdin) – minu mõttemaailm on see, mis paljuski pigem meeste kui naiste omaga sarnaneb ja enamasti samastun ma ikka raamatute ja filmide meeskangelastega (kui nüüd Xenat mitte arvestada ;) )Aga eks loomariigis esine ikka anomaaliaid. Seesama keskkooliaegne pinginaaber ütles alles hiljuti kohtingult naastes – no vot täna ma kohtusin sellise mehega nagu Raine…