Pool sajandit seiklusi ehk 50aastane naine ei targuta vaid jagab elukogemusi ;)

Kõigepealt võib ta südamerahuga lohutada kõiki nooremaid suguõdesid, et 50aastaseks saamine mitte maailma lõppu ei tähenda. Vannitoa peeglist ei paista poolt sajandit mitte kusagilt ning kõiksugu hoiatused ihuliikmete kärbumisest ja tupe kuivusest on ainult müüt. Tegelikult ei kirjuta keegi teile otsaette POOLESAJANDUVANUNE ning halvimal juhul on teil ainult mõni kodakondne, kes igal hommikul tervituse juurde kelmikalt lisab – tere hommikust 50aastat ja kaks päeva. Ja niimoodi vähemalt nädalajagu päevi… Eks kättemaks saab olema magus…

Kui aga elukogemusest rääkida siis ilmselgelt tuleb elu kõigepealt kogeda, et neid kogemusi oleks. Mis tähendab pea ees tundmatus kohas vette hüppamist (ülekantud tähenduses loomulikult), järelemõtlematult võimatuna näiva ülesande vastuvõtmist, kõhutunde usaldamist ja kõigi kodakondsete arvamuse ignoreerimist. Esialgu, kui oled noor ja roheline, tundub sulle muidugi, et selleks, et elu oleks äge, tuleb midagi saavutada ning selleks hullu moodi tööd rabada. Pole midagi, see läheb üle. Varsti saad aru, et tööd rabada võib ainult siis, kui see töö armastab sind sama palju kui sina teda. Sellisel juhul kaasneb rabamisega hulk vapustavaid seiklusi ja emotsioone ning täiesti märkamatult hakkab elukarikasse nektarit tilkuma. Seejuures pole sinu edasiliikumise pagasiks mitte kunagi koolis raamatutest pähe tuubitud tarkused vaid elukestev praktiline õpe. Ma näiteks ei mäleta mitte muhvigi keskkooli matemaatikast, pole mul siiani ühtegi ruutvõrrandit ega integraali vaja läinud, see-eest võiksin ma tundide kaupa vestelda astrofüüsikast, universumi müsteeriumist või erinevatest inimtaju teooriatest ja neid teadmisnoppeid olen ma ise aja jooksul korjanud, sest need huvitavad mind. Mul on tõsiseid kahtlusi tsivilisatsiooni suhtes, kes edukuse märgiks peab kahte kõrgharidust, suurt maja ja kallist autot ning töötamist juhtival kohal, kuid keda ei huvita inimese sisemine intelligentsus ja praktilised oskused. Ehk näevad minu silmad veel sellist ühiskonnakorda, kus paberil tunnistus on ainult lisaboonuseks ja oma igapäevast leiba teenib inimene oma meelistegevust tehes. Mida teen ihu ja hingega, selle tulemuski on hingestatud. Seda tühja ja kõledat on meie ümber kriitiliselt palju saanud.

Kui aga seiklused ja meeletused kõrvale jätta, siis tegelikult on elus kõige olulisemad need väikesed hetked. Need, kus sa oled just praegu. Sünnipäev koos kõige kallimatega. Lapse kiri sinule, kust kumab välja suur hulk armastust ning mis sind lahinal nutma ajab, nii et sa püstigi ei püsi. Kallima kaisus magamine, kusjuures pole üldse tähtis, et su kael jääb kangeks ja käsi sureb ära, sa pole mingi hinna eest nõus end liigutama, et seda hetke mitte igavikust välja tirida. Väeõhtu koos hingesugulastega, kus jagada üksteisele just seda rõõmu ja energiat, mis teid kõiki uuele tasandile viia võib. Hommikune naeratus, ka siis, kui sellele järgneb – sa oled nüüd…. Kiisupai ja täielik õigus sülle trügivad kassid põrandale tagasi panna, kui sul parasjagu pitskleit seljas on. Poja iseenesestmõistetav märkus – ära siis teinekord küsi minult nõu, kui sa nagunii enda tahtmise järgi teed. Uisusaabastes tudisevad jalad ja tasapisi kohale jõudev teadmine, et uisugraatsiat sinust selles elus vist ikkagi ei saa. Täielik üsindus Laiuse mäel ja südame sügavaimast sopist üles kerkiv tänutunne kõige eest, mis olnud ja mis tulemas. Ja kui ongi tavaks mingile teetähisele jõunud inimese käest küsida – nii, oled nüüd nii ja nii vana, kui mõtled järgi oma elule, mida teeksid teisiti? Midagi ei teeks. Kui oleksin teinud midagi teisiti, siis poleks ma siin ja praegu. Ma oleksin keegi teine, kuskil teises reaalsuses. Minu teine mina. Ja võibolla on ka see lõpmatu arv minu teisi minasid just praegu alustamas uusi poolsajandi seiklusi ning võibolla on ka neil esimeseks seikluseks… kanasupi keetmine. No uskuge või mitte, aga ei ole ma siiani kanapuljongit ja sellest suppi teinud. 50aastasena on selleks täitsa õige aeg. Aga ühes olen ma kindel – ükskõik, kus need minu teised poolesajaaastased minad ka poleks – pea on neil ikkagi pilvedes ja tähesära silmis. 

Mul on maailma parimad naised vol 2 ehk aasta auhindade välja andmise eri

Pole midagi parata, pean taaskord tunnistama, et mul on ikka roppu moodi vedanud. Naistega. Võiks ju arvata, et kaua sa ikka jaksad jamada ühtede ja samadega aastakümneid, aga elu õnneks ei lase ka pikaajalises abielus mitte loorberitele puhkama jääda. Ma küll eelmisel aastal pisut proovisin distantseeruda ning päris korralikku kooselu hoopis kellegi teisega harjutada, aga vana arm ei roosteta... seega tuleb ikka naistega kokku saades härduspisar silma ning mis siin keerutada - kes mind ikka paremini tunneb kui mitte minu naised. Mõningad rollimuutused meil eelmisel aastal siiski aset leidsid ning lisasime need-asjad-peavad-igal-korralikul-naisel-neljakümneviiendaks-sünnipäevaks-tehtud-olema nimekirja samuti üht koma teist. Näiteks käisime ära kuumade šeikide maal, ups kuumal šeikide maal siis.... araabia ühendemiraatides. Tõsi küll, mitte täiskoosseisus, sest osad meist pidid jääma orjapidajate juurde oma koormist kandma ning nagu ma õieti aru saan, juhtub täpselt sama uue aasta kevadel, kui osad lahkuvad soojale maale ning ülejäänud tegelevad raha sukasäärde kogumisega.... aga ega me kadedad pole, me saame igal ajal ju spaasse minna näiteks. Kuremaale. Hea lähike minna, ei pea isegi pead fööniga ära kuivatama. Aga tegelikult tahtsin ma seekord hoopis auhindade jagamisega tegeleda. Nagu ikka ju aasta lõpul või uue algul, kuulutatakse välja aasta ema ja isa ja koer ja lammas ja... Ega meie sõpruskond siis kehvem olla ei saa. 

Seega. Kuulutan pidulikult välja: 

Aasta vanaema, parim kohvikeetja ja kokkusaamiste organiseerija, parima võimaliku veiniriiuli omanik, kui-olen-kodus-siis-on-uksed-avatud ehk ühesõnaga kommuuni perepea ja boss - TIIA. Aplaus. Kestvad kiiduavaldused selle eest, et sa ikka veel meid kõiki välja kannatad. 

Aasta pedagoog, kõigi puuduste väljatooja ja moraalinormide järgija, vanaemaks olemise harjutaja, mul-vist-veiniriiul-on-aga-keegi-ei-tule-degusteerima omanik ja fantastiliste küpsetiste ja salatitega külaliste võrgutaja ning kõige tublim kepikõndija - INGRIT. Aplaus. Ja sügav kummardus Kalmerile. 

Aasta veidraimate raamatute lugeja, parim kassi mitte kuuse otsa lubamise dresseerija, uhiuute aga seejuures väga ilusate geelküünte omanik, parim öistele näljastele hamburgereid pakkuv teenindaja, super veebis surfaja ning mistahes info väljanuuskija, mul-veiniriiulit-pole-aga-jooge-need-vanad-konjakid-ära-mis-siin-kapis-seisavad ja parim sushimeister - MARIKE. Aplaus. Topelt aplaus selle eest, et sa nii kuramuse hea ema oled oma poistele! 

Aasta parim vanaemaks harjutaja, kõigi haigeks jäänud kolleegide eest töö ära tegija, jätkuvalt viimasel realiseerimispäeval kinkepiletite osav ära kasutaja, mul-veiniriiulit-ei-ole-aga-tulge-torti-sööma parim praktiseerija, parim igasuguse info peas talletaja, millest ülejäänud isegi kuulnud ei ole ning väsimatu poodi äsja saabunud lõhefilee teadustaja - TAIMI. Aplaus. Topelt aplaus selle eest, et sa oma haigest põlvest hoolimata vahel ikka minu seitsme maa ja mere taga asuvasse vigvamisse viitsid kõndida.

Aasta mugavuspagulane, parim soome keele harjutaja, mulle-võib-ka-kõik-meeste-tööd-anda ja neid parimal võimalikul moel ära tegija, misasi-see-veiniriiul-on aga külmkapis-on-mul-karpide-viisi-igast külmutatud asju tulge-teeme-smuutit, aasta tantsud jõulukuuskedega laureaat, moodsaima lühikese soengu omanik ja jaburalt nakkav naerukajakas - MARIELL. Aplaus. Jätkuvad kiiduavaldused sulle selle eest, et hoolimata Figaro siin Figaro seal olekust jaksad sa siiski veel ka Marikestega suvel Prahasse sõita. Ja ekstra aplaus sulle selle mõnusa südantsoojendava kallistuse eest, mida me kohtudes teineteisele ikka jagame. 

Kõik auhinnad saab kätte posti teel. Võib valida Omniva või Smartposti vahel. Vastuvõtja maksab.