Riia-Šiauliai bussikene seevastu oli väike kipakas marsruuttakso, mille ukse kõrval pikk rida keelusilte, selfide tegemise keeld kaasa arvatud, ning pilet kaks korda kallim. Kusjuures maa poole lühem. Bussijuht oli kõhnem. Arusaamatu...
Ega ma muidugi omast vabast tahtest seitsmeks tunniks bussipingile istuma ei sättinud. Koos Sillamäe naistega tulime seekord külla Leedu kolleegidele, et tutvust teha, kuidas siinmail mitteformaalne õpe formaalses koolikeskkonnas välja näeb. Kõige esimene mitteformaalne paik on aga meie hotell, mis asub keset eikellegimaad, näeb väljaspoolt täiesti mittemidagiütlev välja, aga seest on imearmas hubane paigake. Kenad noored näitsikud registratuuris. Kanafilee õhtusöögiks. Ja ei ühtegi teist külalist peale meie. Näitsikud tundusid ka heas toitumuses olevat... Aru ma ei saa sellest rahast ja majandusest.
Ja Leedus on kõik leedukeelne. Google ja blogger ja hotelli personal.
