Kui printsi valgel hobusel ikka kusagilt ei paista

ja sa ei taha oma vanaduspäevil välja näha nagu Alice'i tädi Imogene, siis tuleb leppida alternatiividega. Näiteks võib juhtuda, et kohtud raamatupoes hoopis Šokolaadist printsiga. Pärast põgusat tutvust tundub, et teil on nii mõndagi ühist, seega otsustad ta oma kodukoopasse vedada, et teda siis hiliste õhtutundideni ära kasutada. Mõnuga. Ega see Rahva raamatus kõval puutoolil nautimine poleks eriti kaua kõne alla tulnud ka. Huvitav, et meie eesti raamatupoed oma mõnusa lugemist soosiva õhkkonna ja kohvilõhnaga ikka veel lubavad mõningaid täiesti ebamugavaid lugemispesakesi oma tiiva alla. Aga ma saan aru, et kapitalismi huvides on kaup mulle maha müüa, mitte kurval pilgul jälgida, kuidas potensiaalne klient raamatu taga vaikselt naeru kihistab ning pärast paaritunnist kohvi kõrvale lehtede keeramist teose kustunud pilgul riiulisse tagasi sätib. Aus mäng. Seekord tuli prints minuga koju kaasa, sest pärast tunniajalist lausete neelamist ei suutnud isegi mina elukogenud naisena oma punaseks värvunud põski enam varjata. Printsil ei olnud kavatsustki meepoti ümber käia, ta asus ikka kohe asja kallale, puistates värvikalt ebatsensuurseid väljendeid ning täiesti ühemõttelisi märkusi. Tegu oli ikka ehtsa omaküla poisiga. Ma tunnistan ausalt, et pärast  Veenuse kingu võrdlemist Saja aakri metsaga olin ma müüdud. Ma poleks uskunud, et mingi mehehakatis võib nii fantastilisi võrdluspilte maalida. Kuidagi feminiinne tundus kogu see ilmekalt piltlike väljenditega ülepuistatud printsikene, et hakka või uskuma tema šokolaadimagusasse päritollu. No loomulikult selgus hiljem, et ta oli seest tühi ning šokolaad tundus pideva näppimise ja pealepissimise tõttu ikka tuhmunud olevat, aga tõeliselt rõve sotsrealism alles hakkas välja kooruma. Ma olen tihtipeale mõelnud, et millal juhtub mulle ette mõni mehe kirjutatud raamat, mis mingigi tõese pildi meesolevuste maailmast maaliks. Kaua sa jõuad neid vihjeid otsida ja teooriaid luua. Nüüd on siis selge. Miski pole originaalne, kõike on juba kord tehtud, legendid liiguvad ajast aega, alati on keegi kusagil juba midagi ära proovinud, kaasa arvatud porikärbeste piinamine, ning mehe kolmainsus koosneb jätkuvalt kolmest T-st... Ja mul pole selle vastu mitte vähimatki. Sest naised võiks ju tegelikult teada vastaspoole defineerimise aluseks oleva kehaosa paarikümmet erinevat nimetust. Et ei kujutaks ette, et türa on midagi naise küljes olevat... Aga minu armsa printsikese sotsrealism tõmbab kõik lambid põlema küll. Minu mälestused oma plikapõlvest ei saa muidugi ligilähedalegi linnavurlede maitsebuketi mitmekesisusele... maakatel oli vist üldse pisut teistsugune realism... ma oleks ei tea mida andnud selle eest, et kellegagi koos psüühiaatrilise intervjuu tõelist definitsiooni avastada või siis vähemalt võinuks mõni teada, et kaheksa ja pool ei tähenda mitte iga kord kellaaega või alles jäänud alkoholi kogust... Samas pean ma tõe huvides siiski mainima, et Laiuse kultuurimaja keldrikorruse komkas parandati maailma kohati vaat et rohkemgi, kui tohutuid masse haaravas malevas... meie heinakuhjad olid tõelised ja töö tegemine ei kujutanud endast numbrit. Pisut hale on mul ka sellest šokolaadimehikesest. Mingil põhjusel tundub mulle, et mitte kõik naised ei kohtle teda sellise headusega nagu mina. Aga eks see ongi tema valik, kas talle läheb korda minu arvamus või mitte, sest hea tekst kirjutab end ju ise. Aga oma printsi ema probleemi jätan ma hetkel kahe silma vahele. Ei jõua iga kord psühhoanalüüsiga tegeleda. Muidu on ta täitsa tupsununnu... 

Kogu afääri peasüüdlaseks on Andrei Hvostovi Šokolaadist prints. 

Number 13 kahes vaatuses ja vabalaval ehk vahel on asi naljast kaugel

Esimene vaatus. Läksin mina eelmisel reedel (mis ei olnud 13) naistearsti juurde, et lõpuks hüvasti jätta mind aastaid truult teeninud Mirenaga, kui garderoobitädi mulle riiete vastu number 13 ulatas. Veidike veider tunne ju oli, aga mõtlesin, et see ikka pigem õnnenumber. Kuni selle hetkeni, mil arstitädi mulle läbivaatuse ajal sedasi rahulikult teatas, et mulle on kutsumata külaline külge kasvanud. Eks neid ole ennegi olnud - soolatüükad ja konnasilmad ja mingid muud veidrad pruunid punnikesed, aga seekordne võõras on sootuks karmimat masti. Arstitädi muidugi rahustas mind, et pole hullu, me siin teeme teiega kõigepealt katseid st uuringuid ja vaatame mõtleme ärme enne paanikasse satu kui kõik selge on, aga loomulikult tuleb meil sellest külalisest lahti saada. Seda ma eriti ei mäleta, kuidas ma sealt naistekliinikust koju komberdasin, aga ma teadsin, et pole mõtet sinna lörtsiste tänavanurkade peale põlvili nutma laskuda, seda võib palju turvalisemalt kodus teha. Mida ma muidugi tegin ka. Ma olen alati seda meelt olnud, et igasugune emotsioon on lubatud ning kõik tuleb alati endast läbi lasta. Siis on aega ka ratsionaalselt mõtlema hakata. Et no muidugi ma võtan selle reaalsuse, kus ma saan terveks ning elan saja aastaseks. Kuna asjaga on kiire, siis tuleb ka uut reaalsust kohe looma hakata.
Teine vaatus. Arstitädi oli mulle kohe selleks nädalaks hotelli st haiglakoha broneerinud. Et saaks korralikult järgi katsuda, millega tegu ning milline strateegia valida. Täna on loomulikult 13. Läksin mina siis rõõmsalt hommikul haiglasse, selle teadmisega, et pean seal mitu päeva olema. Kuna mul igasugune haiglakogemus tegelikult puudub, siis ma pingutasin pisut üle oma asjade kaasavõtmisega. Muidugi ma arvasin, et ma saan igavuse peletamiseks arvutiga tööd teha ja klappidega muusikat kuulata ja mõnusalt haigalvoodis lebaskleda uusi ja põhjalikke uuringuid oodates. Kohe alguses muidugi selgus hoopis, et mul on küll haiglakoht broneeritud, aga tegelikult pole palatites ühtegi vaba voodit. Ja kuna ma elan väga lähedal, siis ma võin ju ööseks koju minna. Saadeti mind alustuseks garderoobitädi juurde, kes mind nähes ütles, et oioioi, nii väikeseid inimesi meil siin tavaliselt ei käi ja tahatuppa ta kadus, et otsida mulle veidikenegi väiksem öösärk selga. Õnneks oli võimalik pealishõlst endale mitu korda vööga ümber piha kinni tõmmata. Kuna palatit mu jaoks ei olnud, siis juhatati mind mõnusate tugitoolidega tuppa ja paluti oodata. Ootasin. Täitsa paar tundi ootasin. Siis ilmusid mu juurde hästi toredad õekesed, viisid mind protseduuride tuppa ja arsti juurde. Pärast seda, kui minust oli mitu topsi verd eemaldatud, kanüül käsivarde paigaldatud ning arstitädi pärast kümnendat küsimust minu tervise kohta juba ametlikku imestust avaldas, et mismõttes te pole üldse haige olnud ei tarvita mitte ühtegi ravimit ja kas te siis narkotsi ka ei tee, mispeale ma vastasin, et veel mitte, lasti mind tugitoolidega tuppa tagasi. Ootama. Ja öeldi, et juua ma võin, aga söömine pole soovitatav. Kui ma järgneva kolme tunni jooksul kõik asendid tugitoolide peal järgi olin proovinud tundus mulle, et eelmisest õhtust söömata organism ei kannata enam seda koridorist kanduvat pudru ja tee lõhna välja ning kuna mulle üldse ei meeldinud idee koristajast, kes õhtuhämaruses tuleb ja mu kuhtunud keha selle suure öösärgi seest tugitooli nurgast leiab, siis mõtlesin minna nende toredate tädide käest uurima, et mida ma siis õieti ootan. Ja kas äkki ma ikka võiksin midagi süüa. Selgus, et info kompuutertomograafi ootamise ja nälgimise seostest on puudulik ning abivalmis õekene ruttas mulle kohe süüa hankima. Ja loomulikult tuldi mind poole pudrusöömise pealt radioloogiasse juhatama. See teekond läbi suure haiglakompleksi nägi välja nagu tehaselaulu stseen filmist  Dancer in the dark... Ja kompuutri ukse taga kohtusin ma raamatuga Surma hingus... Haiglapersonalil on ikka väga hea huumorimeel peab ütlema. Õnneks ma seda raamatut väga kaua nautida ei saanud, sest hästi armas patsiga noormees kutsus mind kohtama. Suure hirmsa masinaga. See oli mittearmastus esimesest pilgust. Selgus, et mulle paigaldatud kanüül ei toiminud korralikult, mistõttu torgati mul läbi ka teine käsi ning kõige tipuks tuli mul mõlemad käed üle pea tõsta ja seal hoida. Minu vereringesse sisenes suur hulk nn kontrastvedelikku, mis keha kuumaks lõi, tekitas tunde nagu oleksin end täis lasnud, pani kõrvad kumisema ning suhu tuli selline maitse nagu oleksin pool tundi roostetanud torusid limpsinud. Ma olin ikka väga õnnelik, kui see pool tundi mööda sai ja siis ei tundunud selle valesti pandud kanüüli eemaldamine üldse mitte mainimisväärse rõvedusena. Hetkel ma eriti ei suuda mõelda selle peale, et homme tuleb praktiliselt samasugune kogemus uuesti läbi elada...
Epiloog. Tegelikult muidugi näitemäng jätkub, aga vahekokkuvõte on täiesti olemas. EI või kunagi ette teada, mil sind nurga taga koll varitseb ja su kätte saab. Pole mõtet taga nutta kaotatud vabadust, tuleb välja mõelda strateegia kolli juurest pagemiseks. Midagi pole vaja teha üksi. Ei ole vaja mängida kangelast, et kõik on hästi ja korras, kui tegelikult ei ole. Võib täitsa vabalt kokku kukkuda, tühjaks nutta, muret kurta, lahendusi koos otsida, ulatatud abikäest kinni võtta või siis kätt paluda. Et sellest siis kinni võtta. Ja no enda üle naermine aitab alati. Sest see on ikka veitsa veidralt koomiline pilt küll, kuidas ma läbisorgitud käte ja läikiva südamega üritan endale jopet selga ajada, salli ümber kaela mässida ja saapapaelu siduda. Siiski. Mitte miski ei mõju rohkem tervendavalt kui kolm pikka paid. Ja siis on ju sõbrad... kes sind ellu äratavad. Näidend jätkub pärast vaheaega...

Hallidest varjudest vabanemise kõige parem meetod

on nähtavasti kardinad eest ära tõmmata ja välja vaadata. Maailm on tegelikult väga värviline ning seda tõestas ilmekalt ka päev tagasi naistega koos nähtud "viiekümne halli varjundi" viimane film, mille täpset pealkirja pidin vähemalt mina küll pileti pealt järgi kontrollima... Aga ilus loodusfilm oli see tõesti. Suurepärased maastikupildid ja kaunid hooned ja mõnus muusika kogu selle ilu taustaks. Eriti meeldis mulle stseen vanniga..... suure vanniga... vahtu täis vanniga... mille taustapildiks kauguses kõrguv lumise tipuga mägi... sellise vanni ma võtaks. Seal võiks täitsa üksindagi olla, kohvitass kõrval auramas... Aga ilmselgelt oli filmi autoritel vaja narratiivi sisse põimida ka härra ja proua Halli seiklused rikaste ja ilusate maailmas, sest ainult loodusvaadete pärast ei läheks tuhanded naised seda filmikest ometi vaatama. Kui ma kunagi aastad tagasi selle filmi prototüübiks oleva raamatu esimese osa vägisi ära lugema pidin, sest lubasin oma nägemuse kirjutada, ei osanud ma ette kujutadagi, et mu oma naised mind kõigepealt esimest seeriat vaatama veavad, et ma teise osa koos oma naissoost elukaaslasega kinusaalis ära näen ning et kolmas osa kui kummitus jälle ootamatult kapist välja astub. Kui mingi asi järjekindlalt ennast ilmutab, peab sellel ju ometi mingi õpetlik tagamõte olema. Seega. Mida ma õppisin hallide varjundite saagast.
Igaühes meis on peidus pervert. Mõnikord suudab üks igavuse käes vaevlev koduperenaine oma peas välja mõelda kordades rohkem perverssusi kui kestahes nendega tegelev isend.
Kirjandusel on tohutu mõjujõud. Maailm on nüüdseks täidetud suure hulga punase ruumi ihalusega näitsikute ja naistega. Enamus neist varajasse keskikka jõudnud koduperenaised.
On võimalik, et poole sajandi vanusele lähenevad naised pole kunagi kuulnud anaaltapist. Veel vähem teavad nad, mida sellega võiks peale hakata.
On tunduvalt esteetilisem tegeleda perverssustega puhtas kaunis ruumis stiilseid vahendeid kasutades. Unustage ära "aastadmisajasidsegadusse" ja "klassikokkutulek" või "svingerid". Need kel raha pole korralikke vahendeid kasutada, jäägu misjonäri või koerapoosi juurde. Vannituba on lubatud, kui vann kõigepealt puhtaks pesta.
Seks parklas auto esiistmel kuulub täiesti tavalise praktika alla ning isegi ei eruta enam.
Rikaste ja ilusate maailma kuulub nii palju tavainimesele mõistetamatut ning pole mingit vajadust teha enese kallal psühhoanalüüsi, kui taipad, et sind jätab täiesti külmaks kihlasõrmuse saamise üle vaimustusest kiljuv tulevane pruut.
On kleidid ja on kleidid. Mõningaid võib kutsuda riideesemeks, aga mõned on lihtsalt lapid üle strateegiliste kehaosade. Kui sedagi.
Muidugi loodan ma siiralt, et on inimesi, keda hall saaga pisut unest üles raputas. Et elu polegi ainult see silmaga nähtav ja käega kombitav hall reaalsus meie ümber. Võibolla aitas see nii mõnelgi naisel ja mehel oma sisemist perverti üles leida ja teda pisut seirata. Eemalt. Sest praktiliseks kasutuselevõtuks tuleb vist veidi eeltööd teha. Vann osta näiteks...