Ma ei ole kunagi eriti vaimustusse sattunud...

… suusatamisest. Ma ei mäleta küll, et ma oma pika elu jooksul oleksin millalgi tundnud kihku suusad alla panna ja lumistele väljadele liuglema minna. Ega ma ei oskakski seda liuglemist nii väga hästi, pigem oleks see vist plärts ja maaühendus. Uisutanud olen ma ka nii umbes kahel korral. Esimene kord oli mingil ajahetkel minu varases nooruses, kui ma keldrist leitud suht suured tundmatule isikule kuuluvad uisusaapad paksude villaste sokkide peale tirisin ning siis suure eneseteadvusega Laiuse tiigi peale koperdasin, kus teised parasjagu proffide kombel hokit mängisid. Ju mul oli identiteedikriis… Teine kord tabas seesama kriis mind mõned aastad tagasi, kui oli vaja huvijuhina lastega Tartu Lõunakeskuse liuväljale uisklema minna. Lapsed suhtusid vana tädi kohmetusse koperdamisse õnneks suhteliselt heatahtlikult. Aga tõesti-tõesti – ma kohe ei oska ette kujutadagi, mis vägi see oleks, mis mind sunniks õue minema ning oma varbaid ja näppe paarikümneses kraadis külmetama. Nagu täna hommikul näiteks. Juba bussijaama jõudes olid mu prillid ninale kinni külmunud ning kui ma pärast pooletunnist sõitu +3 kraadises bussi sisekliimas (no kui küttesüsteem on puru, siis bussis eriti soojemaks ei lähe, isegi hea, et päris miinus polnud) lõpuks Tormasse jõudsin, et seal omakorda külmas autos edasi lõdiseda, siis ma hakkasin juba tõsiselt kahtlema oma tol hetkel kestnud tegevuse mõttekuses. Kuna olin täna koolis korrapidaja, siis kuulus minu kohustuste hulka laste busside peale saatmine ning kui ma kümneminutilise õues bussiootamise järel telefonile vastamiseks kinda käest võtsin, küsis väike teise klassi poiss tõsise murega – õpetaja, miks teie käsi nii õudsalt valge on? Külmakahjustus vist… Aga ega ma ei kurda üldse. Sest tegelikult on mul külm juba siis, kui õues on miinus null kraadi. Nii et ei aita ka see jutt mitte, et pole halba ilma, on vale riietus. Mul ükstapuha mis riided seljas on, külm hakkab mul esimesest hetkest, kui ma oma nina ukse vahelt välja pistan. Pole midagi parata. Lumelabidas võib vabalt selliste külmadega koridoris nuuksuda, mina temaga jalutama ei lähe.

Järjekordne ekstreemtingimustes esinemine...

…õnnelikult üle elatud. Oi seda õnne, mis MeieMarikeste õuele nüüd kokku voolama hakkab. Titeõnne on meile viimasel ajal juba kuhjaga antud, mine tea missugust jahiõnne see neitsist jahijumalanna Diana, kelle poole me täna kummardasime, meile saata võib. On ju jahiõnnegi mitmesugust.... Igatahes andis meie tantsurakuke täna endast parima, et mühiseva lõkke ümber lendlevaid sädemeid ignoreerides üks korralik loits maha loitsida. Jahimehehakatistest pealtvaatajate hulk erilist vaimustust küll üles ei näidanud ning kui aus olla, siis jätsid naised neid ikka üsna külmaks, kuid eks neil olid kõhud tühjad ja ihud sauna järele hellad. Tantsumehed ja jahimehed vist ühe mütsi alla eriti ei mahugi… Iseasi kui me näiteks keset telki napis riietuses postitantsu esitanud oleksime. See oleks nähtavasti elevust missugust tekitanud :) Meie seevastu aga taarusime korralikult sissepakitud kubukestena Vändra metsa karutantsu ning seda Saaremaa läänemerelainete lugu, mille pealkiri mulle kohe mitte kuidagi meelde ei jää. Sellest hoolimata sain mina oma tunde siiski kätte. Esiteks loitsisin ma elus esimest korda ning minule kui kuukummardajale lisas paraja annuse vürtsi taevaserval pikutav müstilise kumaga kuusirp, kes unisena Jupiterile silma pilgutas. Teiseks olid tänaõhtused tantsuharjutused Laiuse lossivaremete lumistel küngastel minu jaoks veidike nostalgilise maiguga. Sain ma ju nii umbes aasta tagasi sealsamas tuule ja tuisu ja keerlevate lumehelvestega võideldes oma esimesed tantsuristsed rahvatantsijana. Kuhugi aegade liiva on märkamatult kadunud kogu aasta jagu päevi. Rahvatantsijaks ma ennast nimetada veel ei julge, kuid seda tean ma täpselt, et esinemisega kaasnev fantastiline enesetunne ületab sajakordselt sellised tühised probleemid nagu külmast tundetud varbad, mida pärast pool tundi sooja duši all leotama peab, et nad jälle olemas oleksid, suitsukana tunde, mis tekib, kui enda juukseid nuusutada, mikroskoopilised põletusaugud jope käistel ja pontšol ning totaalse läbikukkumisega lõppenud katse postiga pilti teha. Võrnost ei hakka ma üldse rääkimagi. Ja Rita, sa ei taha teada, mida me Mallega ette kujutasime pärast sinu autost vabastamist ’kollaste laternate’ tänava alguses. Oo Diana, sina oma kuusirbi ja vibu ja hirvesarvedega, kes sa Skorpionil vaprat jahimeest Orioni hammustada lasid, hoia siis meid külma ja kuuma trotsivaid Marikesi ning saada meile kergeid tantsujalgu ka tulevateks aastateks!

Minu abielu iseendaga...

…hakkab ilmutama tüüpilisi pikaajalise kooselu märke. Näiteks ütlesin ma endale juba mitu päeva tagasi, et vannitoa kraanikauss on umbes ning köögi kraan pritsib. Aga kas mu elukaaslane tegi asjad kohe korda? Oh ei, läks ikka mitu päevakest, enne kui probleemid ära kõrvaldati. Samasugune ignoreeriv suhtumine valitseb juba pikemat aega minu palve suhtes saunaruumi vallutanud pudelid poodi tagastada. Kaua ma pean neid musti kolisevaid kilekotte taluma. Pealegi on see ju puhas raha ja ta saaks selle kõik endale kui töö tehtud on. Õues lumehanges kükitava prügikasti väljakaevamist pole vist mõtet enam meelde tuletadagi… On ikka laisaks läinud see minu igapäevane kaaslane. Istuks ainult mõnusasti sooja teki all diivani peal ja vaataks vanu filme. Hea veel, et õlut pole jooma hakanud. Kohvi ja tee ja kakaoga võin ma veel leppida. Aga see pidev näksimine ja endale õhtul praekartulite praadimine tuleb küll ära lõpetada. Mina seda varsti enam välja kannatada ei jõua. Annan lahutuse sisse, vaadaku ise kuidas hakkama saab… Kuigi jah, kes teda ikka tahab. Küllap tuleb siis leppida nende ealiste iseärasustega ning rahumeelselt üheskoos vananeda. On vähemalt kellega juttu puhuda. Ja eks ta ise viriseb minu kallal ka pidevalt, küll ei meeldi talle minu riietus või juuksed või siis ütleb, et olen paksuks läinud. Tule taevas appi! Mis ta mõtleb, et ma igaveseks ajaks igavesti kahekümneseks jään või! Vaadaku parem ennast… Aga tegelikult on täitsa tore see meie kooselu. Ja ma ei ole hulluks läinud. Vastupidi – iseenda kõrvaltvaatamine on väga tervendav, hoiab mõistuse teravana. Tunnetest ma pigem siinkohal ei räägi…

Eile sai läbi...

…minu paar aastakümmet kestnud sünnipäevafoobia. Mingil põhjusel hakkasid mu sündimise päevad ühel hetkel kiiva kiskuma, pakkudes mulle igasugu äpardusi ning ebameeldivusi. Selliseid esmapilgul võib-olla tühiseid ja naeruväärseid torkeid, mis siiski suutsid meeleolu ära rikkuda. Kuni ühel hetkel ma otsustasin, et enam ma oma sünnipäeva ei oota. Mitte et mul oleks õnnestunud seda päeva vahele jätta, sest lapsed ja sugulased ning kõik sõbrakesed ikka tuletasid mulle meelde, et olen jälle aasta vanemaks saanud. Ning mõned sünnipäevad on küll täiesti totaalselt unustamatud välja kukkunud. Nagu näiteks minu kolmekümnes, mida me tšikkidega Jõgeva restoranis tähistasime ning afterparty’ks Löweni baari kolisime, et seal siis kella kolmeni tantsu lüüa. Naerdes end haigeks ning tundes end kaheksateistkümnestena (nagu meil muide igal sünnipäevapeol juhtub!). Siiamaani meenutame kõik seda sünnipäeva heldimuspisarad silmis. Mis sest, et vahetult enne pidusse suundumist korraldas ühe mu pereliikme vastutustundetu käitumine keldris torude purunemise ja uputuse, mida ma siis tundide kaupa likvideerima pidin, mööda küla torumehi taga ajades ning pead murdes, kuidas ma ilma veevarustuseta maja kütta saan, kuna õues paarkümmend külmakraadi valitseb… Palju õnne. Samas olid mu lapsukesed mulle üle andnud kolmkümmend omatehtud sünnipäevakaarti! Olen sünnipäevadeks saanud nii tohutult palju südamlikke kallistusi ja häid soove, fantastilisi ja erakordseid kingitusi ning alati tundnud, kui vajalikud on mulle mind ümbritsevad inimesed. Ometigi… üritasin aastakümneid oma sünnipäeva tulekut mõtetest eemale tõrjuda. Kuni selle viimase korrani. Inimene kujundab oma reaalsuse ise, eksole. Kui ma pidevalt kardan, et mu sünnipäev mulle taas mingi äparduse korraldab, siis nii ka juhtub. Sel aastal otsustasin, et ei mingeid hirme. Sünnipäev on päev nagu iga teine, lihtsalt selle vahega, et mingil põhjusel pööravad inimesed mulle veidi rohkem tähelepanu. Ning selle tähelepanuga kaasneb tohutu energia ülekanne, nii teistelt minule kui vastupidi. Tuleb siis hoida seda energiat positiivsena, mitte südamevärinaga oodata, millise nurga tagant pahandused välja hiilivad. Ja tegelikult ma tõesõna lausa ootasin seekord oma sünnipäeva. Ma nii tahtsin juba nelikümmend neli olla. Milline maagiline number - 44. Ma jääksingi seda kordama, seda aastat ma mõtlen. Arvatavasti saan ma järgmine aasta jälle 44… Nõndaks, Saatus, millega sa mind üllatad, mida on sul varuks selle aasta jaoks? Anna tulla, mina olen valmis, mul on nii palju armastust tagataskus…

Mida mu alateadvus mulle öelda tahab...

…kui ta juba mitmendat ööd järjest minu unenägudesse väikeseid lapsi saadab. Minu enda uusi väikeseid lapsi. Tegelikult ühte ja sedasama tundmatut väikest tüdrukbeebit näen ma järjekindlalt unes. Ja ta on minu oma. Osaleb täieõigusliku pereliikmena meie unestes toimetustes ning ilmutab alla aastase lapse kohta erakordset kõneannet, ehk siis lobiseb minuga. Unes. Igal hommikul ärkan selle igatsusest pakitseva tundega, mis mind ikka tavaliselt valdab, kui ma pisikesi lapsi näen. Ma armastan väikeseid lapsi. Neid päris beebisid. Ja rasedaks olemine on minu jaoks alati olnud maailma parim aeg. Seda tunnet, mida minu sees kasvav inimolend minus tekitab, ei anna võrrelda mitte millegagi. Ja ausalt öeldes, ei oleks mul tunnete tasandilt lähtudes mitte kõigevähematki selle vastu, et veel vähemalt ühele lapsele emaks olla. Aga… Me kõik jääme vanaks… Ja ma pean seda endale ikka ja jälle meelde tuletama, et ma ei ole enam nii noor nagu ma tahaksin olla. Pealegi läheb lapse tegemiseks vaja veidike rohkem kui ainult minu tahe ja soov… Peaks vist teatepulga oma lastele üle andma. Suunduma uutele jahimaadele ja avastama, mis tunne on olla vanaema… Alateadvus – näri seda :)

Nii väga tahaks vahele jätta...

…need päevad, mil ma juba esimesest hommikuhetkest tunnen, kuidas asjad vasakule viltu hakkavad vedama. Ei aita peegli ette seismine ega endale sisendamine, nagu ma saaksin kõigi vajalike päevaste toimetustega suurepäraselt hakkama. Ei tule naeratustki, rääkimata fraasist „ma-olen-ilus-tark-ja-võimekas“… tuleb kaootiline rabelemist-unustamist-kuhjumist-sekeldamist täis päev, mille lõppu ei paista kusagilt. Tahaks poole pealt kinni panna, zip-faili teha ning ajuarvuti mittekasutuselolevasse soppi ära peita. Selge see, et vigadest tuleb õppida. Vahel saab kohe mitu aastat neist vigadest õppida. Sest vigu ja möödalaskmisi toovad sellised päevad rohkem kui Digiretsepti programm. Kohe häbi hakkab. Pole kellegi süüks ka ajada. Kaua sa ikka oma  vana kanapead või lumesadu või Eesti Energiat süüdistad… Kui ikka ei ilmu ühtki veidikenegi arvessevõetavalt arukat mõttekillukest sealt ajukurdude vahelt, siis tuleb inimeste seast ära minna. Toanurka maha istuda ning oodata, millal jälle inimeseks saab. Aga kuidas sa ütled oma kokkulepitud kohustustele „head aega, ma täna pole kättesaadav“ ja ennast välja logid. Teised ju arvestavad sellega, et sa teed ja oled ja jõuad ja aitad ja käid nagu kellavärk. Pole vahet kas patareid tühjad või aku nõrk või retseptorite vastuvõtuvõime puudub. Ise oled äpu. Ja tegelikult on maailmal täitsa ükstapuha, milline on sinu enesehinnang, peaasi et sa selle ilma „ilusatele-tarkadele-võimekatele“ jalgu ei jää ja neid ei sega. Palun vabandust.

Puslemaania...

…on maailma parim kiiks aja mahavõtmiseks. Harjutamiseks sobivad algajatele mõeldud kergema raskusastmega pusled, mida meie kodus leidub nii umbes poolesaja ringis ning millede tükkide arv varieerub 40-120 vahel. Selleks ei kulugi eriti rohkem aega kui paar tunnikest. Harjutada võib näiteks kord nädalas. Asi muutub aga tunduvalt tõsisemaks siis, kui laua pealt sulle tuhatkond ebamäärast värvipilti vilgutavat puslesilma vastu vaatavad. Siis sa tead, et su aeg on müüdud ning pole mingit pääsu, enne kui oled suutnud need nagadega tükid omavahel kaunilt korrapäraseks pildiks kokku panna. Mäestikumaaliks või tundramaastikuks või inglise maamajaks, mille ümber lilledesse uppuv aiakene, või punavalt merre kaduvaks päikeseloojanguks… Paar korda aastas see haigus meie pere naiskondlasi ikka tabab. Tõe huvides pean muidugi nentima, et ka meie meeskondlasest ainuesindaja nakatub vahel sellesse tõppe ning tema osavate käte all on nii mõnedki sajad pusletükid oma saatusest ettemääratud koha leidnud. Sealjuures on kõige kummalisem see, et puslemaania sai tegelikult alguse just sel ajal, kui seesama nimetatud meestegelane minu kõhus oma varbaid lutsutas. Kuna noil aegadel Eesti tingimustest Soome heaoluühiskonda saabumine hulgaliselt vaba aega tekitas, siis tuli seda ju millegagi täita. Sestap otsustasin ühel hetkel Rovaniemi Kierrätyskeskusest, mille eestikeelne ekvivalent oleks praegusajal vist Taaskasutuskeskus, koju tassida sületäie imeilusate piltidega puslesid. Ja nii see saatus oma sõrme vibutas. Üritasin kõht toolide vahel ripakil tundide kaupa mõistatada, kuhu ometi ma need mittemidagiütlevad kõik-täpselt-ühesugused laigulised tükid asetama peaksin. Vahetevahel tundus, et mitte mingi imevalemiga pole neist võimalik sellist pilti kokku saada nagu karbikaanelt vastu vaatas. Ometigi said kõik pusled tehtud. Kümneid kordi. Kaunimad neist on siiani alles ning ootavad ikka ja jälle seda hetke, mil maania kallale tuleb. Üks tuhandesilmaline on praegugi mu laua peal laiutamas. Kuigi see polnud mina, kes ta karbist välja päästis, aga ega haigus sellest ei küsi. Mis teha, kui ei ole seda arukest…