…olen ma praeguseks käinud arvatavasti tuhandeid kordi. Kuid ikka veel hämmastab mind hingetuks see ilu, mis mäeharjale jõudes mu silme ees avaneb. See ongi see maa, mille nimel tasub elada. Siinsamas, minu jalge ees. Mitte kusagil mujal pole ma tundnud end nii täielikult kodus kui Laiuse mäel. Ühel või teisel ajahetkel olen sinna viinud nii oma koerad kui lapsed ja mehe, kõik mu sõbrad, sugulased ja välismaa tuttavad. Selles paigas on lihtne kõik ajaline unustada ja mistahes kummalistesse kujutelmadesse kaduda. Kui päris aus olla, siis on veel teinegi koht siin maamuna peal, kus mind kojujõudmise tunne valdas – Šotimaal, Stirlingis William Wallace mälestuseks püstitatud torni tipus kõigi nelja tuule poole seistes olin ma surmkindel, et olen sealseis paigus kunagi ammustel aegadel seigelnud. See aga oli minu eelmise elu mälestus, mis pinnale tõusis… Laiuse mäel käisime täna jaanireisil, nagu ikka metsmaasikaid noolimas. Olid teised sellised tillukesed ja kribud, aga imemagusad ja vandersellidele meelepärased. Läbi metsatuka piki vana teed allapoole suundudes imestasin nagu alati, kuidas veel mõned aastakümned tagasi seda teed pidi sõitmine välja võis näha. Olen ise samuti lapsepõlves vennaga mootorratta külgkorvis sealt alla kimanud, kuid mis imevalemiga sealt küll ülesmäge sõideti… Mäeharjal pidasime siis väikest piknikku ja kuulasime lõokeste lõputut trillerdamist. Kuidagi on nii juhtunud, et kui teised pered käivad ikka välismaa randadel puhkust veetmas, siis mina oma lastega Laiuse mäel… või ratastega kusagil mujal lähikonnas… Eks nad tahaks ka arvatavasti kooli minnes öelda, et ah, sai suvel Egiptuses või Kanaaridel käidud. Mis on siin kõrval üks Laiuse mägi, mis polegi tegelikult mägi vaid voor ehk küngas ehk veidi kõrgem koht kui tavaliselt… aga õnneks on ta siinsamas käeulatuses kogu oma võrratu vaatepildiga. Ja ta lubab mul lahkelt olla mäekuningas… kui ma vaid soovin :)
No comments:
Post a Comment