Kassimurfoloogia...

…ehk vääramatu tõde elust koos kassidega.

-         Mida valgemad on kassi käpad või kõhualune, seda suurem on tõenäosus, et ta valib magamispaigaks kõige räpasema koha, näiteks eelmise grillimise söejäänustega grillahju või võimalikult koheva ja niiske mullapinna.

-         Täiesti ilmeksimatult leiab kass lillepeenras üles selle koha, kuhu olete istutanud mõne erilise lillesibula ning ootate südamevärinaga selle tärkamist. Aeg, mis kulub tõe tajumiseks, et tänu pidevale kassimassaažile on taimeidud kas murdunud või pöördumatult kõverad, on otseses sõltuvuses kassiomaniku taiplikkusega.

-         Kõik sissesõiduteele pargitud autod ongi tegelikult hoopis kassidele tellitud eelsoojendusega magamisasemed.

-         Saepuru sisse ei lähe mitte kunagi magama siledakarvalised kassid. See on mõeldud pikakarvalistele kassidele.

-         Aknaraami külge kinnitatud sääsevõrk on lihtsalt järjekordne perenaise väljamõeldud takistusriba, mille ületamiseks piisab korralikust küüntega kratsimisest. Kui üksi ei saa, tuleb teine kass appi kutsuda.

-         Vorsti või muu söödava materjali lõikamine sisaldab endas sõnumit: kõik see kass kööki! Kurgi või muu mittesöödava materjali oma: näh, jälle nad teesklevad, et on taimetoitlased!

-         Perenaise ainus otstarve kööki ilmudes on kiisudele süüa anda.

-         Pärast mõneminutilist mitmekesi ühe söögitaldriku ääres passimist saab asi tavaliselt otsustatud ning sööma hakkab see kass, kes eelmisel korral juba sõi. Teised saavad siis kui üle jääb. Kui üle ei jää, tuleb perenaise peale karjuda.

-         Pole midagi paremat peenras kükitava perenaise turjale hüppamisest või lillepeenarde vahel sajakilomeetrise tunnikiirusega tagaajamismängu mängimisest.

-         Just siis, kui te pärast paaritunnist unetut vähkremist olete suutnud lõpuks magama jääda, ilmub teie näo juurde märg kassinina sooviga õue minna. Situatsiooni korduvus on otseses seoses toas pesitsevate kasside arvuga.

-         Kui te arvate, et sektsiooni kõige ülemised pinnad oleksid sobilikud toalillede ja muude kaunite esemete eksponeerimiseks, siis pärast kolmanda lillelaiba koristamist ning kallihinnalise mälestuseseme viimasel hetkel allakukkumisest päästmist, saate lõpuks aru, et need on hoopis kõige eksklusiivsemad kasside magamiskohad.

-         Kõige parema lõhnaga põõnutamispaik on pestud ja kuivamast korjatud pesude hunnik. Boonuseks on kõige peal asetsev musta värvi ja võimalikult palju karvu külgetõmbav riietusese. Parema puudumisel sobib muidugi ka täiesti suvaline riideid tulvil kapiriiul.

-         Lauale jäetud ääretult maitsev toit näitab perenaise suurt armastust kasside vastu. Muidu oleks ta ju kaane peale pannud.

-         Kui kass end sülle magama nurrub, siis on parasjagu käimas inimolevuse stressist vabastamise seanss. Üleshüppamise ja midagi tegematormamise asemel peaks üritama kassi silitada niikaua, kuni selgeks saab, et sellest tegevusest tähtsamat pole maailmas üldse olemaski.

-         Kogu maailm keerleb ümber kassi ning kass ise on sellest ammu enne teisi aru saanud. Mis tõestab ilmekalt kogu ülejäänud seltskonna intelligentsustaset. Maailmade arv on võrdeline kodumajapidamises leiduvate kasside arvuga.

-         Nii on see alati olnud ja nii see jääb kestma igavesti. Aamen.

Muusika...

…on ainus meedium, mis minu ajukeemia sassi suudab keerata. Olen tardunud keset kaubanduskeskust puhtalt sellepärast, et kõlaritest kostev muusikapala mind välguna rabas, mälestusi silme ette manades. Olen lõpetanud vestluse poole sõna pealt ja enda ette tuiutades ruumi täitvat muusikat jälginud. On üldteada fakt, et ühe ja ainsa muusikapala kuulamine päev otsa kuulub minu tavapärase praktika hulka, enamasti venib see üks ja ainumas heliteos päevadeks või lausa nädalateks. Asi polegi mitte niivõrd selles, milliseid mälestusi teatud muusikapala mulle aju tagakambrist ettepoole toob. Alati polegi mälestusi. On ainult tunne. Kuulsin Genesise lugu „Mama“ esmakordselt kui olin 15aastane. Lugu oli niivõrd lummav ja täitis mind erakordse ängiga. Kuna tol ajal tegelesin aeroobikaga, siis üsna loogiliselt tegin endale selle loo järgi tantsu. Variatsioonidega. Samas kirjutas see lugu mulle vaimusilma ette situatsiooni minu oma emast… surnuna. See oligi ängi põhjuseks. Viis aastat hiljem seisin selle situatsiooniga päris elus silmitsi ning läks mitmeid aastaid enne kui ma suutsin osakest sellest muusikapalast taas kuulata. Kui mul vähegi õnnestub, siis üritan seda vältida. Teine heliteos, mida kuulan nii harva kui võimalik, on Pärdi Spiegel im spiegel. Need noodid ja see vaikus, mis selle loo kaudu minusse lõikub, on nii lõplik ja nii maadligi kiskuv, et loo lõppedes tunnen nagu poleks mul enam kübetki liha luudel, nagu oleksin oma hinge paljaks kiskunud ja selle universumi avarustesse laiali laotanud. Muusikaga ongi nii, et esiteks tuleb helikeel ja alles seejärel sõnad. On muidugi lugusid, millel poleks olemust ilma sõnadeta. Enamasti kehtib reegel – mida lihtsam muusika, seda sügavamale ta tungib. Kui selle lihtsa muusika taustaks on siis õnnestunud ka hinge minevad sõnad leiutada, tekib kummaline sümbioos – olemasoleva helide järgnevuse ainsaks ja igaveseks saatjaks saab olla ainult see üks ja ainus keeleline sõnum. Selle kummalise fenomeni tõttu on mul alati raskusi kõiksugu kaverite kuulamisega. Mulle sobilik muusikapala kinnistub minu mällu koheselt ja detailselt ning igasugu kasvõi minimaalsed variatsioonid sel teemal tekitavad kas lihtsalt ebamugavustunde või siis vahel lausa füüsilist piina. Võimaluse korral keeran sellise muusika kinni, kuid tihtilugu olen avalikes kohtades viibides pidanud minutite kaupa oma tähelepanu vägisi millelegi muule keskendama, et mitte kuulda oma sisemist lugu piinlemas kõrvukostva kaveri taustal. Täiesti tobe, eksole. Omaette žanri moodustavad aga lood ja laulud, mille muusikaline keel täiesti minu tahtest sõltumatult mu keha tantsima paneb ning sõnadel pole mingit tähtsust. Sinna pole midagi parata. Minust ei saa kunagi hiirvaikselt ja liikumatult paigal istuvat kontserdikuulajat. Tegelikult pole ma kunagi aru saanud, kuidas on võimalik kasvõi näiteks sümfooniat täiesti liikumatult poolteist tundi järjest kuulata. Ma tunneks end kontserdisaalis vist muumiana. Ma parem ei hakka rääkimagi, mil moel Mozart mind liikuma paneb… Muusika jookseb sümbioosis minu enese kehaga ning ka sinna ei saa ma midagi parata. Seetõttu koperdasingi viimastes tantsuproovides Voortantsu kallal kui mingi viimane kobakäpp ja ega ma seda sammu ei saand õigeks ka eilsel esinemisel mitte… Üldse tundub, et olen viimasel ajal kuidagi väga tundeliseks muutunud. Tuleb vist soomusrüü kapist üles otsida ning sarkasmimõõka teritama hakata. Selleks sobib Metallica, Apocalyptica ning Pink Floyd. Shine on you crazy diamond…

Mitte kunagi varem...

…ei ole mõnusalt jahe ja parajalt niiske  rohi minu varvaste vahel nii maitsvalt lirtsunud kui täna, pärast päev otsa jalas ilutsenud tantsukingade nurkaviskamist ja õuemurule maandumist. Eks ma tean küll, et rahvatantsija karjääri kuuluvad vaieldamatult kõiksugu esinemised, juubelid, peod ja simmanid. Mis parata, kui massiüritused pole kunagi minu lemmikajaviiteks olnud… Tänane päev Kuremaal kulges siiski päris talutavas tempos. Esiteks oli mul muidugi meeles endale kohvi keeta, piim pudelisse panna ja kogu kupatus kaasa pakkida. Teiseks on MeieMarikeste hulgas õnneks suuremat sorti laadaürituste kogemuspagasiga tüdrukuid, kes teavad, et kui on laat, siis tuleb ka laata pidada. Meil oli lausa oma telk ja lauake, mille peal müügiks väljapandud meie oma nobenäppude filigraansed käsitööesemed. Mina, kui täiesti käsitöökauge inimene, suurimaks saavutuseks on mul ette näidata umbes neli salli…, ei suuda kunagi täiesti mõista, kuidas on võimalik mittemidagiütlevast riidetükist ja lõngapusast valmis vusserdada midagi nii kaunist nagu meil täna laual ilutses. Või siis, mis imevalemiga selle lõnga ja niidi ning varrastega mässates pitspeened õlarätid tekivad. Ma olen täitsa kindel, et seal on mingi nõidus mängus… Igastahes on minul ka nüüdsest peenekoeline punane  rätikene vajadusel õla peale visata. Aga no tegelikult olime me muidugi oma põhitööl – tantsimas. Siinkohal jätan esialgu puudutamata pidustuste pealkirja, mis kuulutas, et Jõgeva vald 145aastat… Hmm, kui ma targemaks saan, siis diskuteerin sel teemal. Alati on targem täpselt järgi kontrollida, enne kui kuulutad, et oled kõige targem inimene. Muidugi juhul, kui sa seda tõesti oled, siis pole probleemi. Sain täna näiteks teada, et kollase särgiga poleks olnud mõtet pidustustele minna, kuna need pisikesed tüütud üldsemittekärbsemoodi putukad, mida meie riietel ikka kümnete kaupa pikutas, armastavad väga kollast värvi ning nende püüdmisel rapsipõldudel kasutatakse just nimelt kollast värvi püüniseid, kus on vesi ja kuhu nad siis ära upuvad. Seda rääkis mulle väga tark inimene. Hmm, loodetavasti pole MeieMari tulevikus aset leidvad soolokontserdid rapsipõldude läheduses… Üldse nägin täna väga palju oma tuttavaid ja sõpru, kellest mõningatega polnud juba tükk aega kohtunud. Tundub, et mu sõpruskonnast vähemalt kolmandikul on mingi samasugune isetegevuse ja kultuuripisik sisse kodeeritud nagu mulle endalegi. Ütle, kes on su sõbrad… Tantsud ise tulid meil minu arust täitsa talutavalt välja. Iga kord lavale minnes, mõtlen endamisi, et nüüd ma teen hästi, ma kohe püüan onju. Nii tahaks ju, et meie kallis Virve meie üle ikka uhkust tunda saaks ja vahel ka rahule jääks. No ja siis muudkui püüad, niikaua kuni jälle mingi tobe apsakas sisse tuleb. Nagu kaetaks keegi kurja silmaga kusagilt kõrvalt… Õnneks ei saa publik enamasti kogu selle rabelemise ja keerlemise keskel enamasti aru, kui keegi koperdab. Laulmisega on ses suhtes keerulisem, seal on kohe kuulda. Mõni muidugi ei kuule ka. Oleneb. Ühe asjaga panid korraldajad muidugi täkkesse – kui ikka on valged pluusid ja põlled, siis ilma punase boršita ei saa mitte kuidagi! Aga praeguseks on vähemalt minul päev otsa kestvatest pompoossetest pidustustest tekkinud üledoos ning ma vajan võõrutuseks vähemalt paari kuud. Samas on selge see, et kõik mis ei tapa, teeb tugevaks, olgu see siis kasvõi päev otsa kuuma käes seisnud sünnipäevatort…

Eile öösel...

…vaadates filmi  ’Little Ashes’, kaotasin elu mõtte. Ega see polnud muidugi esimene ega viimane kord, kui mu elu mõte minu haardeulatusest kaduviku musta auku libises. Arvatavasti olen enamiku oma elust veetnud kas seda mõtet otsides või siis lihtsalt mõttetuna olles. Vahetevahel aga kaob see paganama mõte eriti ereda komeedina saba liputades kosmilistesse avarustesse. Juhtub see tavaliselt siis, kui loen või vaatan filmi tõeliselt markantsetest isikutest. Sellistest, kelleta maailm tunduvalt vaesem oleks. Olen ju minagi suurusehullustuse käes vaevlenud, eriti teismelisena, arvates end olevat valitud maailma parandama. Nagu Salvador Dali ja Federico Garcia Lorca… Mäletan nooruses puht kogemata nähtud Dali joonistusi ja kritseldusi, millest ma mitte mõhkugi aru ei saanud, kuid mis aju tagumistesse soppidesse pidama jäid ja fantaasialendu tagant kihutasid. Samamoodi hiina keelena tundusid mulle Lorca poeemid mustlastest ja Cordobast ja Granadast... Sajandialguse revolutsioonid ja fašismiteema tundus nii kauge ja arusaamatuna. Aga tunne, mida tekitasid tema sootuks teistsuguse rütmiga luuleread, jäi minusse tuksuma. Siiamaani mäletan Lorca luuletust Risttee – tuul puhub läänest, üks tulekeel ja pistoda südame sees, üks võnge käib üle tee, nagu võriseks pingul keel või määratu parm oleks see, igal pool oma ees näen pistoda südame sees… Oi ma nii tahtsin seda maailma parandada, samuti revolutsionäär ja mässaja olla, no kasvõi kirjanik või niisama luuletaja. Ühel hetkel siis tajusin, et minust ei saa mitte midagi. Mitte midagi peale keskpärase kodanlikku eluviisi harrastava tähti näriva koduperenaise. Kes aeg-ajalt tähistaeva all Kuu poole ulub ja hetkelises meeltesegaduses sõnakonte virtuaalavarustesse läkitab. Närige mu armsad…

Mida on küll mu kallile rahvale vaja...

…kas tühjaksjäänd suletud koolimaja

või ESMi, ERMi, KUMU ja SMS laene

oi ei ole me riik ju üldsegi vaene

kas vajame Kultuurikaja või keelatud Cartlandi

tähe närijast Ligi või isakest Langi

või hoopis venekeelset Selgeltnägijat

ning ennustajat Igor Mangi

kas vaja on juua rekordkoguses

viina ja õlut ja Starterit

hilisõhtutel rind paisumas uhkusest

telekast jälgida Kanterit

laulu jorutada folgil ja öölaulupeol

vigu otsida iga vähegi tegija teol

kas aina käseme, keelame, laseme, poome

euroliidu direktiive ettekäändeks toome

mõõdame maasikaid, kaalume ploome

vahepeal hispaanlaste jalgadega sõtkutud

aga millegipärast kõlblikku veini joome

uskuda kõike, mida valitsus räägib

samas kauplustes prügisse viskame jäägid

kas jõuame nii viie rikkama riigi hulka

kas on meil saja aasta pärast rahvuskaaslasi

kellele edasi anda teatepulka

või istume anonüümses riigis pilvelõhkujas

rüübates külmi mojitosid

nostalgiast tulvil vinüülplaadimängijas

kõlamas „Ilus aeg, pole varjusid…“

tule taevas appi!

Kui tänasel tantsutrennil...

…oleks toimunud salajane videosalvestus, siis selle järgnenuks rahvusvaheline poliitiline skandaal ning MeieMarikesed oleks arvatavasti disklaffi saanud nii viimase võistutantsimise kui olemasoleva esimese kategooria arvestuses. Kõige tõenäolisemalt oleks meid süüdistatud kas võistlusaegses dopingutarbimises või žürii äraostmises. Igastahes selgus täna, et Kannelnaist meist küll keegi enne tantsinud ei ole. Mis jalaga me seda kohta alustamegi? Selle paremaga või selle teise paremaga? Mitu korda ma seda kannelt siin koha peal tõmbama pean? Kas tõesti olen ma keeranud ikka ümber parema õla vasak õlg ees? Mis tähendab käed polegi puusas vaid seelikus? Millal ma neid enne seelikus hoidnud olen? No kui on madalpööre, siis ma olengi ju madalal, mismoodi ma sel ajal lõug püsti rahva poole vaatan? Tuleb välja, et rahvatantsijal pole mõtet peaga eriti mõelda, paneme aga muusika käima ja küll siis jalad jagavad. Vahel ei jaga ka, sest ega rahvatants pole ometi jalgrattasõit või seks, et kui ühe korra õnnestub, siis on kogu aeg selge. Ja millegipärast kaob hingamiseks vajalik õhk ka pidevalt treeninguruumist ära, siis tuleb akna peal küürutades kopsud täis tõmmata ning paar minutit saab seejärel ära tantsitud. Ega üks korralik tants eriti pikem polegi. Ning kuna suu peab kogu aeg naerul olema ning hing rõõmustama, et kui ilus ma ikka olen ja kui kenasti ma tantsin, siis ongi parem tantsu ajal hinge kinni hoida, ei lähe mõtlemine sassi. Selge see, et vahepealse puhkepausi ajal on ka kõik tantsimiseks vajalikud lihased oma töö lõpetanud ning nende uuesti ülesleidmine pole samuti kerge ülesanne. Koordinatsioonist pole mõtet üldse rääkidagi. Eks need esimesed trennid pärast suvepuhkust meenuta pigem vanadekodu ekstreemspordi eriväljaannet, a la Tantsime memmed trimmi, pisuke dementsuse varjund nurgas kükitamas. Järgmisel korral selgub, kas Lustilugu ikka oleme kunagi tantsinud või siis mitte… Aga sellest hoolimata usun ma siiski meie võimetesse ning olen üsna kindel, et valla suurimal piduüritusel pole põduratest memmedest enam juttugi. Siis on juba jälle rätiga vehkivad memmed platsis.