...oma südame häält
kuulamas. Koos Otiga. Tal oli keegi veel kaasas, habemega noormees, kes kenasti
kitarri tinistas, aga kuna ta minu hingesugulane ei olnud, siis ei tule mul praegu
tema nimi meelde. Sügiskaamose saabudes on Laiuse kirikusse ikka lauluga
valgust toodud ning seekordne valik oli hästi enesessesüüviv. Eks Otil olegi
sellised südamega kuulatavad laulud. Paned silmad kinni ja varbad ei külmetagi
enam. Kuulad ja mõtled, et kui paljud neist kohaletulnud inimestest öösel
unetud on… kes neist otsinud ja leidnud on ja kui siis mida… kellele andestust
vaja läheb ja kes andestada ei suuda… kas ka neile piisab lihtsalt olemaks süte
peal sulanud jää…
Kui vaatad maailma
armastusega siis sa mitte ainult ise ei kiirga seda armastust kõige nelja tuule
poole vaid maailm kajab sulle armastusega vastu. Ja silda polegi vaja, sest ma
ju suudan lennata. Minu elu viis on minu enese sees...
Ahjaa, rosinasuppi vahukoorega jagasime ka.
