Paanikahoog...

…tavaliselt ette ei helista, SMSi ei saada ja aega kinni ei pane. Tuleb siis, kui jumal juhatab, lajatab lagipähe, sõidab rongiga üle ning pühib naudinguga sinu palgel pärlendavaid higipisaraid. Suunurgast parastab – sa jätsid selle tegemata ja unustasid tolle, kuigi lubasid, et teed ja saadad. Näppu viibutades osatab su umbe jooksvatele tähtaegadele ja viimase hetke rabelemisele – no oli sul vaja need tööd kõik endale kahmata, jätnud teistele ka midagi! Kahjurõõmsalt jälgib su edasi-tagasi jooksmist ja püüdlusi mõtetes mingit korda luua – jajah, eks sa tee jah see nimekiri nüüd valmis, siis on kohe mustaga valgel näha, et seda kõike pole võimalik õigeks ajaks ära teha! Jalg üle põlve koputab kannaga põrandale – ei tea, kas peaks lastekaitsesse teatama, kus elavad ühed peaaegu täiesti hüljatud lapsed ning mida nende ema küll teeb, vist tuleks vanemlikud õigused peatada… Rahulolevalt muiates, et küllap viimane sõna jääb nagunii talle, teatab – no mida sa õige üritad, nagunii pole sinust suuremat asja, oled laisk ja lohakas ja paanikahood täiesti ära teeninud! Misjärel minu sisemine ’olen-maailma-keskpunkt’ mina üsna kiiresti näost roheliseks muutuva paanikapreili põranda alla kupatab, sajatades – vat saan küll ja teen küll ja üleüldse olen tubli ja vapper ja oskan ja tahan kõike seda teha, mida ma omaenese suures rumaluses enda kohustuste hulka kahmanud olen. JOKK. Selle lühendi argipäevases mõttes.

Minu peas valitsevat virvarri...

…võib põhimõtteliselt iseloomustada nii – Philip Glass kohtub Johnny Rotteniga. Viimase paari päeva jooksul ei ole ma kuulnud ühtki enam vähem normaalsuse piiresse jäävat mõttevälgatust. Oma peas siis. Hommikune kella kuuene äratus paiskab mu laud vallale enne, kui ma olen üldse und jõudnud nägema hakatagi. Kohvitasside mahapillamises ja omaenese jalgade otsa koperdamises olen ma lausa olümpiavormis. Minu laud õpetajate toas on kaootilisuse musternäide, kusjuures selles kaootilisuses ei ole mingit korrapära. Mul pole aimugi, kuhu tundi ma minema peaksin, mida tegema või mida kaasa võtma. Klassis vaatavad mulle vastu suvest põlenud ja energiast pakatavad särasilmad, kelle pilkudest ilma küsimatagi välgub põhjatu etteheide – õpetaja, kas te siis ei saa aru, et meil ei ole praegu veel mingit tahtmist hakata midagi õppima, me oleme ikka veel suves. Tean, lapsukesed, tean. Hea, et nad minu silmist midagi välja ei loe, muidu neil kaoks minusse igasugune usk, sest õpetaja peab ju olema kindlameelne autoriteet, eriti kui ta klassi ette astub. Minul aga jooksevad peas erinevad klassikomplektid omavahel kalasabasse. Mõelge ise – kuigi kõik on liitklassid nii nagu eelminegi aasta, on nüüd nad erinevalt liidetud ning tunnikavad tuleb jälle teised teha. Ega nad tuleks ümber muuta nii ehk naa, sest lapsed on ju ka teised. Ja osad tahavad inglise keelt õppida hoopis läbi vene keele, niiet neile siis veel eraldi materjalid. Ja meeles tuleb pidada, millises klassis millist keelt rääkida. Ühesõnaga – nigu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Täitsa tavaline on, et jooksen klassist õpside tuppa tagasi, sest olen kaasa võtnud kas sootuks valed õpikud või siis pooled asjad maha jätnud. Sammulugejal tekiks vist minu puhul lühiühendus… Ning kuna ma oma suurest ogarast agarusest olen endale kuhjanud mäekõrguse hunniku lisaülesandeid, siis tänu pidevale sahmerdamisele pisenevad vahetunnid kolmekümnesekundilisteks ning aeg teeotsa bussi peale jooksmiseks tuleb kätte enne kui ma üldse midagi mõistlikku jõuan paberile-seinale-arvutisse kanda. Muidugi olen ma rõõmus, et mul on töö ja osad ametinimetused sisaldavad endas ju lausa ’juhtivat’ sõna, kuigi suure saladuskatte all pean nentima, et minus need juhiomadused küll puuduvad, kõige suuremaks ’alluvaks’ olen jätkuvalt mina ise, aga… mingi krõks võiks nüüd juba ära käia küll. Peas, ma mõtlen. Noh, et kuuleks ikka ühte korralikku Mozartit näiteks. Üksinda. Mitte Metallica kastmes. Vägisi kisub huulile vanarahva tarkus – ikkagi inimene. Ka õpetaja… vist.