…sest esiteks ei
oska naised kirjutada (no nimeta mõni „hea“ naiskirjanik), teiseks on naise
kirjutatu minu jaoks ilmselgelt liiga aeglane ja kuiv ja üleüldse kirjutad sa
liiga keeruliselt.“ Harva on inimesed võimelised oma arvamusavaldusi ilustamata
ja puhtsüdamlikult välja ütlema. Otse näkku vähemalt. Seda hinnalisemad need hetked
on. Natuke võiks ju kahekümne esimese sajandi feminismi ja võrdõiguslikkuse
valguses mässata naiskirjanike olematusse kuulutamise pärast, kuid mulle pole
eriti kunagi see liigne võrdsuse taga ajamine meeldinud. Samavähe kuulub minu
olemuse juurde ka inimeste naisteks ja meesteks jagamine, eriti just
intellektuaalsel tasandil. Loomulikult on naised läbi ajaloo oma margi tõsiselt
täis teinud igasugu kirjanduslike katsetustega, kuid sama kehtib ka meeste
kohta. Ja vahepeal lasevad naised-mehed teineteist provotseerida lausa kosmilisel
tasandil. Meie oma kodumaisest kirjandusest tuleb koheselt meelde Ruitlase
„Naine“, millele Merca nõrkusehetkel „Mehe“ vastu kirjutas. Mõlema raamatu mõte
jääb minule ebaselgeks. Aga kirjandusega
on nagu napsiga – mõnele meeldib õlut kaanida hommikust õhtuni, teine lubab
endale paar korda aastas head veini või viskit. Ja kui mingil müstilisel moel ikkagi
prooviks autorite sootunnustele läbi sõrmede vaadata ning lihtsalt kirjandusele
keskenduda, siis ehk leiaks ka kirjatükis leiduva mõtte üles. Tahaks uskuda, et
ilma mõtteta ei hakka keegi kirjutama. Midagi peab ju inimese hinges kripeldama
kui ta sule kätte võtab või klahve klõbistama asub. Tulemuse loetavus või arusaadavus
sõltub eeskätt kirjutaja stiilist ja väljendusoskusest. On hetki, mil kirjutamine
näiliselt kergelt välja kukub, ehk siis „vaim tuleb peale“ ja käsi kirjutab
otsekui iseenesest. Enamasti „ilmutavad“ end niimoodi luuletused. Kuid olgem
ausad, ilma lugejata poleks kirjandusel üldse mingit mõtet ning kogu
diskussioon taandub tegelikult sellele, missugune on kirjasõna tarbija. Neil,
kes inimmõistuse sügavaimate tasandite poole piiluda ei julge, pole mõtet Kafka
„Protsessi“ üle paarikümne lehekülje lugeda. Kes pole kunagi kogenud või ei
mõista armastuse traagikat ja lootusetust, neid jätab Bronte „Vihurimäe“
arusaamatuse künka otsa ning raamat tundub tühipalja kritseldusena. Maailmavalu
Juhan Viidingu luuletustes näib jabura halamisena neile, kelle maailm on
kahetasandiline ning elu mõtte otsimine pole kunagi pähegi tulnud.
Ja tegelikult on
asi veelgi proosalisem. Kui sind ei huvita see, mida mina mõtlen, tunnen ja
mida mul öelda on, siis ära loe seda, mida ma kirjutan. Ma luban, et ei võta
seda südamesse… või vähemalt proovin…
