Minu sees valitseb korrapärane kaos

See on nagu variatsioonidega minimalistlik muusika. Tüdimuseni ühetaoline ja ühetooniline. Mitte midagi ei muutu, nootide järjestus on täpselt sama juhuslik, kuid meloodia mõjub hüpnootilisena. Äkitselt välgatab arusaamine, et juba pikemat aega on su kõrvu kostnud hoopis teistsugune helikeel kui alguses. Kuna muutus on minimaalne, siis helistikuvahetust või nootide veidi kummaliselt kõrvukriipivat kõla kuuled ainult korralikult kõrvu kikitades. Aeg-ajalt tundub, et seda meloodiat oled juba kuulnud, see meenutab mingi aja tagust katket, aga sa pole kindel, sest mälu veab sind alt. Harmooniajärgnevus on nii kaootiline ja kergesti etteennustatav, et raske on öelda, kas just selline harmoonia on juba olnud või mitte. Piisab ju kasvõi kahe noodi omavahelisest äravahetamisest, et saada totaalselt teine meloodia. Asi läheb päris hulluks, kui seni ühel pillil, näiteks klaveril, esitatud teosele äkitselt terve sümfooniaorkester taha ilmub. Eri muusikariistade helikatkete ülesleidmiseks kulub terve igavik. Õnneks kehtib minimalismi puhul taustapillidele sama kaootilisuse valem, mistõttu on ühe harmooniakäigu äraarvamise õnnestumise puhul võimalik seda leida ka teiste pillide juures. Kui hästi läheb. Valesti ennustamine mõjub elektrilöögina. Nagu must lammas paistad hetkeks kogu karjast välja. Tuleb rohkem süveneda, kaose korrapärasus on silmipimestav, kuid selle äratajumise hetke hingemattev väärtus seda suurem. Kõik, mida sa teed siin elus on tähtsusetu, kuid on väga tähtis, et sa seda teeksid… sest mitte keegi ei tee seda sinu asemel…

Täiesti vastutustundetult...

…kaine mõistuse vastaselt ja igasugu kohusetunnet kaotades olen heitnud kõrvale kiireloomulise tõlketöö, almanahhi koostamise, teksti regideerimise, marjade korjamise, rohimise, muru niitmise ja kõik muud sajad tööd, mida ma pahaaimamatult endale suviseks puhkuse ajaks korjanud olen. Selle asemel istun õues pimestava päikese ja suvekuumuse käes ning… loen raamatuid. Ega mingi muu põhjus mind päikese käes paigal ei hoiaks ka. Raamatutega on aga selline kummaline lugu, et niipea kui käsi näppab raamaturiiulilt mingi teose, olen müüdud. Tulgu või tuulispask, isegi keldrisse ei lähe. Seekord otsustasin südamehaavu mitte nii väga torkida ning jätsin teatud raamatud riiulile kopitama ja olen nüüd lugenud ära hoopis enam vähem kõik ulmekirjanduse üllitised mis mul kodus leiduvad. Lem ja Asimov ja Bradbury ja Andromeeda udukogu ja Planeetide avarusse ja nii edasi. Täiseti uskumatu, kui palju neis raamatutes leiduvaid ideid on mul viimase aja filmides märkamata jäänud. Või õigemini on mulle küll tundunud, et idee on tuttav ning kusagilt midagi koidab, aga… ei mäleta ju. Inceptioni unenägudesse tungimine, udukogusse kinni jäänud kosmoselaev ja aja paindumine Lost in Space’is, kogu Stargate’i kontseptsioon ja üksikute episoodide süžee, Adjustment Bureau vaatlejate olemasolu ja arvamus, et kogu meie elu ja saatusi saab lugeda mingi plaani järgi, Matrixist vist pole mõtet kõneldagi… kõik nupukesed raamatutes olemas, must-valgel. Mingi aeg tagasi küsis mu poeg – ema, kas sa noorpõlves mõtlesid mingitest tol ajal võimatutest asjadest, mis praegu tõeks on saanud. Kas ma mõtlesin… lugesin ja mõtlesin. Tegelt ka kujutasin ette, kuidas ma vanaduspõlves mingi tundmatu galaktika Maa-sarnasel planeedil fantastilisi olendeid toidan. Nojaa, kosmoses me siiski hommikust ei söö, aga videotelefonikõne – ulmeraamatute üks proosalisematest visioonidest ongi ju nüüdseks täiesti proosaline. Tehnika areng on olnud pöörane. Minu noorusaja Space Odyssey ja Star Trek on praeguste filmide tehnilise poolega võrreldes nagu Anu Saagim ja Marilyn Monroe. Tarkovski Solaris oli siiski võrratult parem kui Soderbergi pehme väljaanne ilueedi Clooney’ga. Ega tehnika iseenesest ju head filmi ei tee. Nii nagu arvutiklahvide klõbistamisel kiirelt kirjapandu pole veel kirjandus, mis sest, et kustutamine käib lihtsalt ning käsikirja pole vaja puhtalt ümber kirjutada. Riskides oma hinge kuradile müümisega, tunnistan ausalt, et lugesin viimaste nädalate jooksul ära ka kõik Videviku-saaga ingliskeelsed raamatud, Jane Eyre’i, Austini tuntumad asjad, teiste õdede Brontede kirjanduslikud katsetused ja… Kafkat ja Hemingwayd. Pidevalt keerleb mul näppude vahel ka mõni luuleridu sisaldav brošüürike. Puue süveneb. Probleem on ainult selles, et ma loen asju, mida ma juba olen lugenud. Küll ma proovin siit ja sealt võtta mõned uuemad kirjatükid ja mõningad olen isegi läbi suutnud lugeda, kusjuures leidnud üllatavalt häid, nagu näiteks nooruke prantslanna Anna Gavalda, aga… midagi on puudu selles viimase aja kirjanduses. Mäletan kui raske oli läbi närida Ruitlase Naisest ja Merca Mehest. Ometi pole kumbki autoritest kuu pealt kukkunud, ägedad persoonid mõlemad. Täielik piin on aga meie eesti lähiajaloo maailmale peo peale oksendanud Oksaneni looming. Ohh Sofikene… Liiga palju rasket realismi mõttetult keerulises kirjanduskeeles. Kui inimene on ikka päev otsa sitta visanud, siis pole tal koju jõudes mingit tahtmist lugeda raamatut, mille peategelane sitta viskab ja õlut larbib. Tahaks mujale, tahaks visioone. See ongi see Cartlandi-fenomen, millest meie kallis kultuuriminister ei suuda aru  saada. Metsik roos ja Lihtsalt Maria sinna juurde. Minu puhul siis kosmosereisid ja Universumi avarustes rändamine, lahendamatute probleemidega mässamine ja pime keskaeg või veel parem müstiline aeg enne meie aega… veel on mõned raamatud mul. Siit ma tulen, raamaturiiul!

Dialoog pole just mu tugevaim külg

Pärast mõnekümne rea lisamist oma kaootiliselt edenevasse raamatusse, avastasin kirjutatut üle silmates, et mul pole mitte ühtegi dialoogi. Ja alles ma sain armsa sõbra käest hoiatuse, et raamatu peaksin ma kindlasti ikka kirjutama ning olgu seal siis ka kahekõnet piisavalt. Nojaa, nagu ma üldse mõtleksin tõsiselt mingi raamatu avaldamisele onju. Nagu eksisteeriks üldse mingi kirjastus, kes suvatseks välja anda minusuguse omapäi kõndija mõttemõlgutusi. Eriti kui seal isegi kahekõnet sees pole. Mis parata, ma kohe ei mõista inimeste suhu sõnu toppida. Kohtus tunnistajana kukuksin ma haledalt läbi, sest ma ei suuda kohtuliku täpsusega mitte ühtegi vestlust meenutada. Mis täpsusest siin rääkida, isegi ligilähedasi lauseid mulle ei meenu. Ei teiste ega enda omi. Kui palju oleme me rääkinud. Vahel mina üksi nagu mingi jutlustaja või õigemini tüütu kärbes. Mulle kangastuvad siiamaani teatud vestluste ajal mind vallanud meeleolud ja tunded, kõrvus kummitab tol hetkel taustaks kõlanud muusika, aga sõnad… sõnu ei tule kusagilt. Üksikud sõnad muidugi on, need mis nähtavasti igaveseks mällu sööbinud. Enamasti negatiivsed. Kui ma noorem olin ja mul mälu veel üle oli, võisin ma peast tsiteerida raamatudialoogi, eriti kui tegu juhtus olema lemmikteosega. Mõned on muidugi siiamaani meeles. Jane Eyre näiteks. Sõna-sõnalt. Osade filmidega on sama lugu. Tegelikult käib natuke isegi närvidele, kui Viimset reliikviat vaadates laused mingi ajanihkega kõigepealt mu peas kõlavad ning alles seejärel filmilindilt. Aga tegelikkuses päris inimestega peetud vestluste sõnaline osa on minust läbi voolanud ning seda ma taastada ei suuda. Ikka imetlen memuaaride autoreid, kes aastakümneid tagasi toimunud vestlusi ellu äratada suudavad. Kui ilukirjanduses pole mingit probleemi tegelaskujudele sõnade suhu panemiseks, siis mälestusteraamatus vist nii ikka ei saa, et ah ükstapuha, mis tegelikult räägiti, kuna nagunii keegi ei mäleta, siis oli just täpselt nii nagu ma praegu meelde tuletan. Aga mine tea. Kogu meie elu on ju subjektiivne, igaühe enese tõlgenduse moodi, küllap siis ka väljaöeldud laused. Igaks juhuks aga, kuna tänapäeval on kohutavalt populaarseks muutunud iga pisemagi asja peale kohtusse pöörduda, paluks edaspidi minuga rääkides öelda ühte lauset vähemalt neli korda. Või siis esitada vestluse järgselt kirjalik ülestähendus. Äkki peaks tegelikult hoopis vait olema. Ongi juba liiga palju räägitud.

Hoolimata hapukurgihooajast...

…või siis ehk just tänu sellele, pakub meie virtuaalne ajakirjandus mõnikord päris pirakaid pirne. Selliseid, mis halli hommiku selgeks löövad ja veel tükk aega kummitama jäävad. Ma ei mõtle siinjuures mitte neid kirjatsurade pärleid á la „Mika pissis kuldsesse potti“, „Saagim vehkles nugadega“ või „Lady Gaga välgutas tisse“, sest nii nagu igal viletsaimalgi videoklipil on oma andunud vaatajaskond, nii on ka neid inimesi, kelle jaoks taolised ’uudised’ on kui päeva komm, mida nad hommikusöögiks manustavad ning ilma milleta nende elul erilist mõtet ei ole. Ja ega bravuuritaride elu ka kerge pole, hoidku selle eest, kui mõni päev neist sõnagi ei räägita... Niimoodi võib tulemuspalgast ilma jääda. Ja neid bravuuritare meil ikka jagub, nii nais- kui meessoost ja vahel sekka metroseksuaale, misiganes asjad need ka on… Pinget ei paku enam ammu ka kõik need skandaalid meie poliitilise eliidi ümber ja parteide telgitagustes, sest oma  usutavuse on see seltskond ammu kaotanud ning kogu tants aurukatla ümber meenutab ühte teist vanasõna: pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Üsna leigeks ja läilaks on lahtunud ka arutelud õpetajate palga ja missioonitunde teemal ning viimasel ajal ikka ja jälle rambivalgusesse potsatav keerutus paljulapseliste perede toetamise-mittetoetamise-väljasuretamise ümber. Nende viimaste teemade puhul torkab eriti raskelt silma inimeste jagunemine kahte leeri – need, kes arvavad, et õpetaja ja paljulapselisus on ikka veel riigi ja rahva tuleviku seisukohalt kriitilise tähtsusega ning vajab ilmtingimata suuremat tähelepanu ja toetust,  vastasleeris figureerivad siis omakorda inimesed, kelle jaoks õpetaja on muidusööjast üle mõistuse palju puhkav lapsevaenulik türann ning kõik paljulapselised vanemad vastutustundetud lasteraha päevani tunde lugevad alkohoolikud ja idioodid. Ei midagi uut siin päikese all. Mäletan mõne kuu eest meie kõrge riigiametniku samalaadset avaldust just paljulapselisuse kohta… Sellesama tegelase arvates sööme me üleüldse kogu aeg mingeid seemneid ning oma ringkäigul mööda Eestimaa idapoolsemaid nurki soovitas ta inimestel mitte viriseda, vaid enda ümber vaadata, kui palju me ikka arenenud oleme… meil on asfaltteed! Paremad kui Soomes! Tule taevas appi! Talle sekundeerib sama vapralt meie rahva rahade eest vastutama pandud isik, kelle sõnavõtte ajakirjanduses ootan ma alati kohe väga suure huviga. Targa inimese juttu tuleb ikka kahe lahtise kõrvaga lugeda. Viimane pirn ongi selle mehe suust, kes kätt südamele pannes arvab, et Eesti asutas eurotsooni, kujundab aktiivselt ELi poliitikat (arvatavasti kaasanoogutamise ja kasvõi nui neljaks tubli õpilase imidži alahoidmisega), tema ise toimetab nii mitmes dimensioonis, et tavainimesel pole sellest mitte mingit ettekujutust ning ei peagi olema, sest kõiki asju ei peagi rahvas teadma ning üleüldse pole vaja rahva käest küsida, kas ta ikka on nõus viimsegi leivaraasukese kuldkandikul ’abivajavate’ euroopalike kaaskannatajate lauale viima. Ehtne valitseja. Nii nagu vanasti. Siia kõrvale sobib nagu rusikas silmaauku meie poliitikamaastiku ehk ühe kummalisema nähtuse, tädi Evelyn Sepa nimetamine Kultuurikatla juhiks ning tema mure, et eesti naine on kui äratambitud madalapalgaline Rimi poetädi. Oh Evelyn, kui sa veel teaksid, palju Alati ja Otsas poes palka saab… Ja kui siis hommikune kohvikõrvane ajalehtede ekraan on meele nii ärksaks teinud, lähevad ülejäänud uudised lausa ludinal alla. Selgub, et India külas(!) on ära keelatud armastusabielud, sest need külvavad kogukonda segadust, Eesti Pank ei näe mitte midagi kriitilist selles, et inimesed ei saanud mitme tunni jooksul oma kaartidega mitte kusagilt mitte midagi osta ning kujutate te ette, et isegi USA ilmaportaal ennustab Eestisse jatkuvalt vihma ning jahedust… mis tähendab, et hommikuse kiige peal kohvijoomise ning suve nautimise asemel tuleb veel nii mitmeidki uudispärleid üle elada. Loodan siiralt, et varsti lõppevad ehk ka õlle, jäätise, kondoomi, grillvorstide ja hapukurkide testimised, sest palju neid inimkatseid vaeste ajakirjanike peal ikka teha saab. Seniks aga Naisteka nipinurk,  mis annab meile 21 lahedat vihmase ilma tegevust ja millest eelviimane kõlab just nii: Kas teil on tütar, kellel pole ikka veel nukumaja? Mees klopsigu puust kokku maja, sina heegelda väikesed vaibad ja õmble tillukesed kardinad. See on armas ühine tegevus teile kõigile!