Minu ema sai täna 80-aastaseks

Paraku on see juba kahekümne kolmas kord sünnipäeva ilma emata tähistada. Või õigem oleks öelda – ilma tema füüsilise kohalolekuta. Sest tema hing ja olemus hõljub minu ja mu laste ümber kogu aeg. Ei jäta mind hetkekski maha. Pole päeva, mil ma tema peale ei mõtleks. Mälestused sõidavad vahel nagu rongiga peale. Eriti siis, kui ma küla vahel kohtan üht temavanust, minu emaga suhteliselt sarnast naisterahvast, kellel minu lapsepõlve ja noorusajaga samamoodi väga tihe side oli. Teda nähes mõtlen alati, et minu ema näeks praegu vist samasugune välja. Kehaliselt. Oma olemuselt aga pole ma kogu oma eluea jooksul kohanud mitte kedagi, kes kasvõi ligilähedaselt minu ema meenutaks. Minu ema oli maailma kõige parem ja lahkem inimene. Mäletan, kuidas ta mulle ükskord laksu andis, sest ma olin nii tobuke ja jonnisin mingi tühja asja pärast. Vist olin nelja aastane. Mingil kummalisel põhjusel ma ema käest rohkem laksusid ei saanud. Ju siis ei mõjunud… Minu ema lasi mind kasvada nii nagu ma tahtsin. Ta ei seganud mind, ei tänitanud ega käskinud midagi teha. Mina ise pidin otsustama, mis oli oluline ja kuidas ma peaksin toimima. Omad prohmakad pidin ise kätte saama ja läbi kannatama. Ise oma vigadest õppust võtma. Nüüd kujutan ette, mismoodi ta murelikult voodis vähkres, kui mind veel ka kell kolm öösel kodus polnud. Mobiiltelefonid olid tollal helesinine unistus. Meil polnud tavatelefonigi. Pahandama ta minuga siiski ei hakanud, sest küllap ta otsustas mind usaldada. Tema vaist ütles, et ükskõik kui hulluks asi ka minna ei võiks, minu mõistus ja tahe hoiab mind sellel poolel, mis on õige. Küllap ta aimas, et enamasti ma ikka kusagil kellegi juures selle va maailmaparandamisega tegelesin….Tänu temale on minust saanud see, kes ma praegu olen. Küllap alateadlikult olen alati püüdnud olla tema moodi. Veidikene on see mul ehk õnnestunudki. Vähemalt oma laste kasvatamisel on mul ema ikka silme ette kangastunud, kuigi vahel – hirmudest pimestatuna – ei ole ma suutnud tema ette näidatud rajal püsida ning olen tühja tuult tallanud. Siiski olen proovinud kasvada koos oma lastega. Näha nendes oma ema armsaid jooni ning tajuda seda kummalist tunnet, mis valdab, kui mõni mu lastest mind mu ema pilguga vaatab… Tunnetada tema hinge puudutust… Sa oled siin. Palun jää veel kauaks.

Uskumatu...

…aga Meie Marid on nüüd täisealised. Tänapäeva noorsugu tundes ei ole see muidugi mingi indikaator tõsiselt võetavuse suunas ning saladuskatte all võin öelda, et Maride puhul on tegemast puberteedi pikaealise ja raskema vormiga… Aga no nüüd võib vähemalt Riigikogu valida ning poest saab ka lahjemat kraami kätte juba. See viimane tuli mulle muide mingi aeg tagasi täieliku üllatusena, et 18-aastane lahjat alkoholi osta tohib. Mina vana nõuka-aegse mõtlemisega kodanik arvasin ikka, et enne 21. eluaastat pole lapsel akoholi poole mitte mõtet vaadatagi. Aga võta näpust. Suitsu pidavat ka saama. Aga kraabitavaid lotopileteid ei tohi alla 16-aastasele mitte müüa… See selleks. Tegelikult oskavad Marid end vahete-vahel päris kenasti ülal pidada ning pisukene naerupisik peabki üsna loomulikult igas toimetuses peituma. Oleme üsna asjalikud ja krapsakad teismelised, mis sest, et mõned tantsupisikuga korralikult nakatunud Marikesed on nii pika staažiga, et Maride eluiga sellest ainult poole moodustab. Ega see muidugi ei tähenda, et vanad kalad tõsisemad ja arukamad oleksid. Pigem kipub asi vastupidi olema. Olen isegi täheldanud, et minu enda lapsed mind ikka üsna kentsaka pilguga vaatavad, kui vahel pidu hoo sisse saab või kui seltskond väga ülemeelikuks läheb. Emad peaksid ju põhimõtteliselt mingitesse raamidesse mahtuma ja mitte nii väga kõiksugu seiklustest kubisevaid mälestusi heietama. Ja mälestusi tundub Maridel olevat juba paraja heinakuhja jagu. Arusaadavatel põhjustel tuleks nende memuaaride kirjapanekuks internetiavarustesse salajane ja ainult Maridele enestele kättesaadav blogi luua… Nii nagu arsti-patsiendi suhtes, kus konfidentsiaalsus on esmane ja kõige tähtsam usalduse hoidmise nurgakivi, nii ei saa ka mina oma kirjutistes kogu tõde päevavalgele tuua. Ning ausalt öeldes on nende seikluste tundeväärtus kõigile asjaosalistele endile tunduvalt suurem kui asjasse mitte puutuvatele lugejatele. Ma pole kunagi päriselt aru saanud inimeste tohutust huvist kollase ajakirjanduse ning teiste inimeste elude pisiasjade ja pikantsete seikade vastu. Elan küll külas, aga küla elust ja uudistest tean minimaalselt. Hea kui vahel sõbrad sedagi räägivad, mis küla minust enesest teab. Sest küla teabki alati palju rohkem. Ta on nagu suur ja kogenud psühholoog. Paneb kõik asjad paika, seletab kenasti ära ja siis saad ise ka aru, et näe – kuidas ma tobuke küll kogu aeg hoopis midagi muud mõtlesin, oleks pidanud kohe ’külatarkade’ käest asja uurima… Niisiis, Laiuse ’külatargad’ – ei ole põhjust paanikaks. Täna õhtul Laiuse Enveko saunas oli lihtsalt sünnipäev, Marid said 18-aastaseks, ei olnud kutsutud prominente, ei stripparit ega tellitud catering-teenust. Ise tegime, ise sõime ja ise oleme nüüd täitsa korralikud täisealised Marid. Nõnda.

Ma hakkan vist manduma...

…või siis on Laiuse kirikus pooleaastaste intervallide järel toimuvad kvaliteetkontserdid minu jaoks nii tavalisteks saamas, et ei suuda enam hinge värisema panna. Ärge saage valesti aru. Tänane kontsert oli aus, Ivo Linnal ikka veel korralik lauluhääl, mis kiriku helisema paneb ning Margus Kappel juba teine Eesti vaieldamatult kõige parem klaverimängija, kes Laiuse kirikus üles astunud. Esimeseks loen Laiuse rahvale peaaegu et omainimeseks saanud Olav Ehalat… Jõuluootust täis muusikahelid suutsid väga edukalt unustama panna, et väljas mitte lumiselt valge pole vaid hoopis kõlevihmane sügistorm möllamas on. Kusjuures kirikus oli üsna soe, kui mitte arvestada külmetavaid varbaid, aga see kuulub kõik kirikukontserdi juurde. Aegade algusest saadik koostööd teinud muusikute duett mõistab üksteist poolelt pilgult ning selline vahetu ja veidi humoorikas suhtlemine nii omavahel kui publikuga toob alati südamesse sooja tunde. Tuntud ja kaasaümisemist võimaldavad laulukesed ainult võimendavad seda tunnet. Täna olid minu hingekeeled nähtavasti kas siis liiga roostes või kuhugi sügavale peitu pugenud. Ainukesena jäi hinge kõlama Kait Tamra imeilus „Oma saar“. Selle laulu loomise juures on kohe kindlasti jumalik hingus mängus olnud ning selle sõnad on meditatsioon omaette: „Ajavoogude sees kannab mind elu lootuste laev… Leida kõike võid sa oma teelt, leia hing enda seest…“ Minu ajavood kandsid mind hetkega tagasi Laiuse kultuurimaja hiilgeaega, mil näiteks selline bänd nagu Rock-Hotel lavalaudadel üles astus, Linna peaaegu samasugune välja nägi kui täna ning mina noor ja roheline olin… või siis meenus mulle musitseerimist täis bussireis sellesama seltskonnaga Tallinnast Tartusse, mis tähendas põhimõtteliselt tee peal kogu repertuaari läbi laulmist… Ehmatusega tajusin, et kõik see polnudki mitte alles eile, vaid kuskil 25-27 aastat tagasi. Olen ma oma hinge üles leidnud sel otsimise teel? Või ongi nii, et „elus hüüdma sa ikka jääd, püüad püüdmatut saart…“ Jah. Hüüan ja püüan. Laulan ja luuletan. Vahel hakkab hing helisema ka ja siis tundub, et olen ta hetkeks leidnud… misjärel ta jälle vaikselt uttu kaob, saatjaks üksiku linnu karje… see lind olen ma ise.

Minu elu on seiklus

Sellele äratundmisele jõudsin ma muidugi juba aastaid tagasi. Praegune asjade seis on ainult järjekindlalt teoreemi tõestamas. Ehk siis MOTT, nagu minu kunagine klassijuhataja ja matemaatika õpetaja öelda armastas. Pole tarvis oma lähedasi maha jätta ja seljakotiga välismaale seikluste jahile minna, sest tegelikult on pisike seiklusemoment meie kõigi igapäevatoimetustes täiesti olemas. No võtame näiteks kasvõi pärast tööd toidupoest läbi hüppamise. Pole ju mingit mõtet endale miskit nimekirja peas valmis mõelda, et mida ma kõik nüüd seal kodus vaaritaksin – alles poeriiulite vahel seigeldes selgub, mida on, mis hinnaga on, kas vanaks läinud asju on ning kas täna üldse midagi süüa saab. Suuremat analüüsi vajaks muidugi tõsisemat sorti šoppamine, s.t. ekstreemspordi nime vääriline laste riiete ja jalanõude taga otsimine. Kui vanal heal nõuka-ajal tugines see sport pigem juhuste kokkulangevusele ning poemüüjatest tuttavate arvule, siis tänapäeva ’kaubaparadiisi’ tingimustes meenutab see slaalomit ehk siis vingerdust eri poodide riiulite vahel, üritades mitte asju põrandale ajada ning vahete-vahel isegi õnnestub poest väljuda vajalik asi seljakotis… enamasti siiski mitte. Ja kuidagi üsna ruttu tuleb uuesti jahimaadele sukelduda… Aga minu viimase aja suurimaks seikluseks on osutunud tööle ja koju tagasi saamine. Nende nelja nädala jooksul, mil ma jälle ühiskonnale kasulikuks olen tunnistatud, on mul hommikuti päris mitu seiklusemomenti esinenud. Ühel korral pidasime hinge kinni, kas autoga ikka lähimasse bensiinijaama jõuame, või tuleb viimased paarkümmend meetrit autot käekõrval jalutada. Paar hommikut tagasi jalutasimegi koos autoga nii kaua kuni aku siiski meie õnneks auto käivitada otsustas. Mustal teisipäeval üritas valge rekka meid teelt pühkida ning ühel hommikul jõudsin koolimaja uksest sisse koos kellahelinaga. Koju olen sõitnud päike silma siramas nii, et teed ja vastutulevaid autosid pidi seitsmenda meelega tajuma, või siis pilkases pimeduses mannapudru taolises udus, kus nähtavus viis meetrit… Täna näiteks jõudsin Mustvee bussijaama täpselt bussi väljumise ajaks ning ei julenud hingata enne, kui bussiuks minu järel sulgus. Ja talv pole veel alanudki… Täiesti omaette tähelepanek on aga see, et nelja nädala jooksul on mind hommikuti bussis ainult kolmel korral sama bussijuht tervitanud - maa tuleb täita bussijuhtidega? Ja no üsna loomulikult kaasneb sügisel koos pimeduse saabumisega ka tavapärane seiklus mustas kotis vahetult pärast majaesise valgustuse mõjuväljast lahkumist, olgu siis tegu hommikuse bussile kiirustamise või õhtuse trenniminekuga. Nendest üllatustest, millega mu enda kodakondsed mind kostitavad ning mis tavaliselt etteaimamatuteks seiklusteks kujunevad, ei maksa üldse rääkidagi… Kõigele lisaks on mul arvatavasti välja arenemas mingi kuues meel, sest kui ma nädal tagasi Postimehest Tallinna jõulukuusest lugesin ja pilti vaatasin, siis nägin seda vaimusilmas ümber kukkumas ning jõudsin juba mõelda mis kõik juhtuks, kui see tõepoolest ümber kukuks… Ja mida ma siis nüüd täna mõned minutid pärast kojujõudmist näen – kukkuski ümber… MOTT

Paar päeva tagasi alustatud blogisissekannet jätkates...

…tabas mind äkitselt äratundmine, et need mõnekümne tunni vanused mõtteväljendused, mis tol hetkel minu ajukurdusid asustasid, ei pakkunud mulle endale enam mingit kõlapinda. Tundusid selliste tühiste sõnakõlksude ja asjatu täheveeretamisena. Mis omakorda tekitas hetkelise paanikahoo – äkki olen ma kogu selle blogitamise aja mingit täielikku jama kokku kribanud… virtuaalavarustesse nii umbes 130 kilobaidi jagu tühja-tähja talletanud. Ja mis kõige hullem – terve hulk mulle tuttavaid ja tundmatuid inimesi on seda mingil ajahetkel lugenud, sellega nõustunud või siis mitte, minu kirjatükkide alusel teinud põhjapanevaid otsuseid minu vaimse tervise kohta, pead vangutanud või takka kiitnud, ennast ära tundnud või siis imestanud, kuidas asjast ikka nii erinevalt aru võib saada. Küllap ka kultuuriministri kombel raskelt ohanud, et näe – jälle üks isehakanud kirjatsura, pakkumas kodukootud lugemist, tuleks ikka Internet korralikult maksustada… Jaa, ma olen täiesti nõus – kipun vahel lobisema. Maailmaasjade kallal filosofeerima. Küsimusi õhku viskama, ilma igasuguse püüdeta neile vastata. Seletan ja keerutan asja ümber ikka ühtpidi ja teistpidi nagu veeretades kuuma kartulit peost pihku. Kui mul ikka hommikust õhtuni rohkem rakendust oleks, kui peaksin endale riided selga kuduma-õmblema, kudumismaterjali ise kasvatama, ketrama ja värvima, valgeid villavabrikuid aasa peal karjatama ning neile talveks ninaesist külvama-kastma-lõikama-kuivatama, iseenda toidu omaenese kätega algusest lõpuni valmistama, sooja tuppa saamiseks puid langetama-laasima-lõhkuma ning riita laduma ja elektrivalguse tekitamiseks jalgratast väntama, siis… suudaksin ma ikkagi kõigi nende tegevuste tegemise ajal mitte sellele mõelda, mida ma parasjagu teen, vaid minu mõttelend tiirutaks kõigest hoolimata eksistentsialistlike probleemide kohal, üritades leida mingitki põhjust sellele, miks ma kõike seda tegema pean, mida ma teen. Pole parata, olen lootusetu mõtlemismaniakk. Teised peavad sellega ainult vahete-vahel leppima, aga mul endal pole kuhugi pääsu. Mul tuleb endaga päevast päeva koos elada… kui ma muidugi mingit võimalust ei leiuta, kuidas oma teise minaga veidi rohkem aega veeta kui selle igapäevasega. No see teine mina – see kes minu esimesele vastu vaidleb…