Oma aastakümneid kestnud salaunelmas...

…kihutan ma ringi punasemustakirju mootorrattaga juuksed tuuled lehvimas. Nagu paljud minu unistused, nii on ka see idanema hakanud lapsepõlves, mil ma kõigepealt pisikesena meie tumepunase IŽ Jupiteri külgkorvis sõidu ajal üles-alla hüplesin, et siis hiljem juba korralikult sadulas istuda ning sõnulseletamatut rattasõiduga kaasnevat vabaduse tunnet nautida. Ilma külgkorvita oli ratast raske püsti hoida ning mind õblukest tuulest viidavat tirtsu ei lubanud keegi kunagi üksi sõitma, alati ainult kellegagi koos. Kui ma siis lõpuks täiskasvanuks sain ning oleksin ehk omal vastutusel rattaga kõige nelja tuule poole kihutanud, asetati mu õlgadele emaks olemise vastutusrikas ja kombekas koorem. Kuulekana andsin meie vana tsikli kohalikule noormehele, kes selle kuulu järgi ka hunnikusse sõitis. Olgu see mulle õpetuseks, et ei tohi kellelgi teisel oma unistusi jalge alla trampida lasta. Nüüd, mil olen vabanenud suurest osast mind maadligi muserdanud koormast, tundub tsikliigatsus aina suuremaks kasvavat. Jõgevatreff on juba mitmeid aastaid siinsamas ukse all olnud, kuid just selle unistuste mahasurumise ja igatsuse ärapeitmise ettekäändel ei ole ma kunagi lubanud endal sellega tegemist teha. Kuni tänaseni. Täna ma läksin ja seisin Jõgeva sillapiirdel ja jälgisin ahnete silmadega möödakimavaid motikaid, hingasin sisse vingugaasi ja südame pekseldes kuulasin erinevat mootorimürinat. Yamahade ja Kawasakide vaikne surin, Harley madal urin, Suzukide võimas möire ja vallatute mootorratturhiirte summuti paugutamine. Pilk haaras lennuka kujutlusvõime sünnitatud kummalisi sõiduvahendeid ning nostalgiat tekitavaid vanu hoolikalt hoitud rariteete. Linna tänavad olid paksult täispikitud tsikleid, üks uhkem ja läikivam kui teine, kuid minu silmad otsisid ikka ja aina oma lapsepõlvemälestust ning hingevärinaga üritasin hellalt kahte oranžikas-kollast IŽ Jupiteri silitada… Nägin ära ka Sputniku ning külgkorviga Jawasid leidus päris mitu. Siiski püüdis mu pilgu kinni üks eriti hoolikalt tuunitud Harley Davidson ning see oli küll armastus esimesest pilgust. Ratas oli hingematvalt maitsekas ning pealuuga jalg oli nagu kirss tordi peal. Hetkeks valdas mind tunne, et kui ratta omanik oleks kohal viibinud, oleks minu vaene süda küll kogu rahva silme all oma margi täis teinud ning mehe ette põlvitades palunud end kaasa võtta… Õnneks oli ta kusagil kaugel tšillimas ning seekordne Jõgevatreff möödus ilma piinlike vahejuhtumiteta. Ei saa mind ikka inimeste sekka lubada… Aga mootorratta muretsen ma endale niikuinii. Mingu selleks siis aasta või kümme ja ma kujutan end täiesti vabalt ette veel ka kuuekümneaastasena juuste lehvides tsikliga ringi kimamas, sest minu hing on just täpselt nii noor kui ma tahan. Pealegi on mul nahktagi juba olemas.

Jalgrattasõit piki kruusateed...

…võrdub liikuvas hobukaarikus trelliga ajuoperatsiooni sooritamisega. Kui minu kõigist kiiksudest raputussündroom seni veel puudus, siis alates tänasest on mul ta kohe päris kindlasti olemas. Ajutegevusele mõjus see igatahes pärssivalt, sest kivide ja liivavaalude vahel laveerides tulid mulle maailmakõiksuse süvaprobleemide lahkamise asemel pähe ainult yksinkertaiset ajatukset ning enamasti kangastusid mu silme ees Lapimaa tundrat läbivad metsateed, mis meie kruusaklibule iga kell silmad ette annavad… Kahel korra äratasid mind tegelikkusesse teeäärsetest õuedest välja tuiskavad duubelkoerad. Esimesed meenutasid kahte Baskerville’ide lõukoera, üks must ja teine pruun, ning suutsid mu teekonda pea poole kilomeetri jagu oma lõriseva haukumisega vürtsitada. Teine, valgete nähvitsate paar oli pigem mehhiko seriaalist pärit, kuna nende omast arust äärmiselt kuri klähvimine mulle koheselt meelde tuletas ladina-ameerika naiste kätsatamist, millega nad tavaliselt oma kojutulevaid mehi rõõmustavad… Ja kes ütles, et meil ei saja. Juba pikemat aega minu kohal tiirutanud pilv otsustas ühel hetkel, et olen piisavalt kuumaks aetud ning mulle võiks pehme vihma kaela kallata. Duši vastu polnudki mul midagi, probleem seisnes ainult selles, et minu jalgratta esiklaasidel puuduvad ikka veel kojamehed ning saju korral kipub nähtavus veidi halvenema. Ega see minu kojujõudmist muidugi takistanud poleks, sest mul tuli meelde ühe oma endise kolleegi ütlus: „Kevaditi pole Laiuset vaja nähagi, seda on lõhnast tunda.“ Kuna kool suvel puhkab ja tal siia asja pole, siis ta ei tea, et Laiuset on ka suvel lõhnast tunda…. Haistmismeel on mul alati väga hästi arenenud olnud. Ühest küljest on seda raske taluda, sest vähe sellest, et mulle tundub nagu haiseksin ma ise kogu aeg ebameeldivalt, olen ma tõeliselt hea haisuga inimesi suhteliselt vähe kohanud, kuid samas võib lõhnatajuga kaasneda ka kummalisi olukordi. Mäletan siiamaani, kuidas oma esimese raseduse lõpupoole hakkasin ninas tundma mingit imelikku lõhna. Käisin kogu elamise läbi ja muudkui nuhutasin, kuid lõhna allikat ei leidnud. Kui ma siis oma lapsukese sünnitusjärgsel päeval enda rinnale sain ja teda nuusutasin, selgus, et olin tundnud tema lõhna. Selle lapse lõhna, kes alles minu kõhus oli… Järgmiste maimukeste kandmisel ma juba teadsin seda uut ja huvitavat lõhna oodata. Niiet pole midagi imestada, kui minu pidevalt halveneva nägemismeele juures mind varsti jalgrattal sõitmas näha võib valge kepp teed kompimas ning nina taeva poole püsti. Pimedate juhtkoera ma ei võta, ajab veel mu lõhnataju sassi… gone with the wind...

Ükskord juhtub see nagunii...

…et täiel kiirusel Laiuse mäest alla sõites sülitab jalgratas keti maha. Vahetult enne Mäealuse bussipeatust käis raks ning minu Jupiter kaotas juhitavuse. Teadmatutele selgituseks, et minu veteranist ratas (keskmiselt kahekümne viie aastane) on nimelt ilma käikude ja käsipidurita, kogu kupatus käib jalgade abil. Mu vanem tütar võrdles seda situatsiooni automaatkäigukangilt manuaalile üleminekuga. Keskmiselt kümne sekundi jooksul jõudis kogu mu elu mul silme eest läbi vihiseda, samal ajal kui ma ühe pastlatalla abil hoogu maha üritasin võtta, et siis täie tuhinaga kraavis pikutavasse võssa sisse sumada. Hetke pärast olin juba keti peale tagasi saanud ning jätkasin sõitu, endal näpud õlised. Surmamõtted aga jäid mind millegipärast kummitama. Olen tihtilugu väitnud, et ei karda surma või õigemini on mu uudishimu selle kohta, mis pärast surma tuleb, niivõrd tohutu, et varjutab surmahirmu täielikult. Tänane peaaegu õnnetus ei jõudnud minus mitte mingit paanikat ega tunnet tekitada sel ajal kui see toimus. Alles hiljem koduteel samast kohast möödudes hakkasin mõtlema erinevatele variatsioonidele, kasvõi sellele, et ratas vibas ikka tohutult ning minu õnneks ei möödunud sel hetkel mitte ühtki autot. Võimalik oleks olnud ka bussijaama hoonesse sisse põrutada või külge riivata. Kett oleks võinud maha tulla poole mäe peal ja siis oleks ka võssasõit tunduvalt pikem ning nähtavasti kriimuderohkem olnud. Ju siis olin täna õnnega koos. Hiljem mäe peal istudes ja kõrvulukustavat ritsikate sirinat kuulates tuli mul meelde ammune mootorrattaõnnetus, mis juhtus minu emaga kui põder talle teele ette jooksis. Mäletan ema paistes ja üleni sinist nägu, silmi, mis peaaegu lahti ei läinudki… Olin siis nelja või viie aastane. Tegelikult pidin ka mina selle sõidu ajal mootorrattakorvis istuma, kuid viimasel hetkel otsustas ema, et seekord ta mind kaasa ei võta. Arvatavasti ei kirjutaks neid jutte keegi, kui ma tookord emaga koos sõitnud oleksin… Ja tegelikult ei pidanud mind üldse olemas olema. Aga see on juba veidi teistsugune lugu…

Murfismide kogu täienemine...

…on võrdelises sõltuvuses ettevõtmiste hulgaga. Paar päeva tagasi näiteks leppisime tantsunaistega kokku, et ükskõik, millises suunas ka jalgrattaga sõitu ei alustaks, ikka on tuul vastu. Täna õnnestus mul selle seaduspärasuse tõestamine suurepäraselt. Kantküla poole suundudes on tee enam-vähem allapoole kaldega ning kui ikka Mõra mäest allasõidutunde kättesaamiseks vändata tuleb, võib väita, et tuul on kindlalt vastu. Lossivaremete juures, kust tee taas vahelduseks ülesmäge läheb, jõudsin mõelda, et kuigi tagasiteel jääb see ainukeseks hingetõmbekohaks, on vähemalt tuul tagant… Mõtteks see jäigi, sest tagasiväntamist alustades selgus tõsiasi, et tuul vahepeal kolmandiku võrra tugevamaks oli läinud ning endiselt mulle vastu tuuseldas. Mulle eriti aeglane unelemine ratta seljas ei meeldi, seega on mu enda kiirus täpselt nii korralik kui jalad jaksavad. Laiuse-Mustvee maantee liiklustiheduse üle ei saa ka eriti nuriseda ning kui ikka suured metsaveoautod sinust lähedalt mööda kihutavad, võtab küljetuul korralikult vibama… Õnneks olid mul silmad naelutatud valge servajoone külge ning piki seda ma siis kimasin. Möödudes Liivamäe metsast, mida tegelikult enam ei eksisteeri, sest ta on praeguseks Eestimaa kodusoojuseks muundunud, tuli mulle nagu ikka lapsepõlv meelde. Elades Lehtmetsa küla esimeses parempoolses majas, kuulus mulle kogu ümbritsev maailm viie kilomeetri raadiuses. Hommikul võtsin oma supipurgi ja saiakontsu ning läksin. Sinnapoole kuhu jalad viisid. Tihti Liivamäe metsa. Mõra jõgi, mis praegusaja kaartidel kanali nime kannab ja kus suviti ehk paar sentimeetrit vett on, õpetas mind ujuma ning kui suisel ajal meie kuuri all olevast kaevust vesi otsa sai, ladusime IZ jupiteri külgkorvi suured piimalähkrid ning käisime Mõrast vett toomas. Mis on sellel kõigel pistmist murfismidega… Mida vähemaks jääb Mõra jões vett, seda suurem on soov sinna ujuma minna? Mida suurem on jalgratturi sõidukiirus, seda lähemalt mööduvad temast täislastis metsaveoautod? Kõige rohkem tahaks seenele minna metsa, mida enam ei ole? Raine mõistuse selgus on võrdelises sõltuvuses päeva jooksul läbitud jalgrattakilomeetritega…

Kui ma eile hilisõhtul arvuti taha istusin...

…et tihedalt tundeid täispikitud õhtupoolikust vesta, tabas mind kummaline tühjusetunne. Helendavat ekraani põrnitsedes soovisin olla ükskõik kus mujal, kuid mitte klahvide taga. Küll ma proovisin sõnu vägisi ritta seada, kuid nii nagu heal veinil tuleb veidi hingata lasta, et õiget mekki nautida, nii pidin ka mina oma segastel emotsioonidel laskma veidi settida, et jutul mingigi mõte sees oleks. Tegelikult sai kõik alguse sellest, et eile käis MeieMari Murakas Endla rabas murakal. Maailm on ikka kummaline küll. Oma kultuurielamuste otsingutel olen läbinud sadu ja tuhandeid kilomeetreid, olen jalutanud Seine kallastel, kirtsutanud nina Brüsseli räpaste tänavate peale, söönud ’zapekankasid’ Varssavi alleedel ja joonud maailma parimat kohvi Madriidi tänavakohvikus, kuid siiasamma, minu kodust paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Endla rabasse jõudsin ma eile esimest korda elus. See miniatuurne maailm meenutas mulle nende väikeste inimeste kodu, keda meie, tavalised inimesed, oma argiste asjatoimetuste ja sekelduste keskel ei märka ja kelle olemasolust pole meil aimugi. Kõrgelt vaatlustornist kangastus eriti selgelt kogu müstilise ning täiesti omaette elukoosluse lumm ja võlu – oleksin tahtnud sinna jäädagi, võib-olla kui ma hästi vaikselt ja omaette oleksin, õnnestuks mul ehk vilksamisi sinna nähtamatu loori taha pilku heita… Paraku pidin ma seltskonnaga edasi rühkima, sest eilne retk oli osa MeieMarikeste hooaja lõpuüritusest, mis tegelikult oli väga mitmetahuline ja sisaldas maiuspalu kõigile meeltele. Alustasime oma õhtupoolikut kunstiõpilaste näituse nautimisega Tooma hobusekasvatustalus Endla raba külje all. Maalikunst on selline omalaadne nähtus, mis spetsialistide arvates harimatule matsile midagi ei paku ning iga pildi juures peab keegi asjassepühendatu juhendeid jagama, mida sel parasjagu näha võib. Tegelikkuses on asi nii, et pildi võlu on iga vaataja silmades. On täiesti normaalne, et mõne silm seletab maalil paljaid naisekehi rippuvate puuokste varju jääva veesilma ääres kümblevat, ning pole mingit vajadust vaielda teisitimõtlejatega, kellele varjud hoopis hobuse longulastud pead meenutavad. Igaühele oma. Taieste hulgas leidus ka väga selgeid maastikuakvarelle, mille puhul eriarvamusi eriti tekkida ei saa ning tohutul hulgal eri värvide ja tekstuuriga rabamotiive ja ilmeksimatuid hobuseportreesid. Pean tunnistama, et need maalid, mis hobusetalli latriustele kinnitatud olid, jäid minust küll täiesti vaatamata, kuna suursugused märad (ühe nimi näiteks Marvellous!) oma imearmsate varssadega kogu minu tähelepanu endale püüdsid. Olen ennegi hobusele silma vaadanud, kuid sel korral jälgis mind pealt paarkümmend väikest ja suurt silmapaari, tekitades minus väljakannatamatu soovi kõik latriuksed valla päästa ja koos hobustega üle vainu kapata… Otsima oma kadunud laulu… Ega paremini ei mõjunud ka raba läheduses metsikuks muutunud maastiku sisse ärakadunud suursugune vana mõisahoonet meenutav maja, mis tühja ja õnnetuna omaette nukrutses, justkui oodates möödujat, kes tuleks ja temasse hinge sisse puhuks… Pärast lõbusa seltskonnaga veedetud kvaliteetaega ja kehakosutust hilisõhtul kodu poole sõites rippus taevavõlvi kohal kahvatu munarebu sarnane Kuu. Oleks tahtnud sealsamas rappa tagasi silgata, üksiku kummituspuu alla maha istuda ja Kuu poole uluda… Ahjaa, murakaid korjasin ma tükki kümme. Otse kõhtu. Panged jäid tühjaks.