Pärast Sillamäe tantsijate esinemist tänaõhtusel simmanil lausus üks pikemat kasvu meesterahvas: „Nii mõnigi eesti mees lahkub siit täna õhtul väikese alaväärsustundega.“ Usun, et see tunne võis äkki mõnes (ning mitte ainult mehes!) lausa alaväärsuskompleksi tekitada, sest need vene rahvusest tantsijad pakkusid vaatajatele tõepoolest taolise elamuse, millesarnast väga tihti ette ei tule. Kui meie tantsutrennis ikka sageli raskemate piruettide peale nina krimpsutame ja meil paari tantsuharjutuse järel juba keel vesti peal on, siis pole ka ime, et me staadionil üsna mannetud välja näeme. Eks meie armastatud pealavastaja Ülo Luht loomulikult kõigepealt kiidab meid kui tublisid eesti naisi, kes kõigega, mis neilt nõutakse, hakkama saavad, ning alles seejärel möönab, et puudusi ja vigu oli veel mitmeid… Präänik ikka kõigepealt, sest mehed on juba ammu aru saanud, et naine on kõigeks võimeline, kui teda piisavalt mesiselt moosida. Tuleb tunnistada, et tänasel proovipäeval meid eriti siiski ei moositud. Samas tundub mulle simmanil saadud vapustuse valguses, et me pole seda moosimist ka mitte ära teeninud. Kätt südamele pannes ei ole ma ju sugugi mitte sajaprotsendiliselt end tantsude õnnestumisele pühendanud. Arvatavasti on see protsent selline mannetu kolmkümmend ehk… Ja siin ei mängi mingit rolli tõdemus, et tänane päike oli võrreldes eilsega lausa põrgulikult kuum ning staadionil montaažiproovis totaalset frustratsiooni tekitanud situatsioonid, kus tundus, et osadel tantsijatel puudub igasugune arusaam sellest, milleks on staadionile märgid ja numbrid maha pandud. Tegelikult on asjalood nii, et homse tantsupeo õnnestumine sõltub eeskätt sellest, kui palju hinge mina ise oma tantsu sisse panen. Tulgu taevast või tuld ja tõrva, mina olen see, kes tantsib Maaemale ja taevale ja kõigile inimestele minu ümber. Minu näos ja tantsus peab peegelduma see tunne, mis mul kurgust ja südamest üles keerleb ning hingata ei lase. Ja ma tean, et see tunne tuleb. Homme.
No comments:
Post a Comment