…unes. Seda polegi viimasel ajal nii väga tihti juhtunud, enamasti näen ma ikka oma nüüdseks juba kakskümmend kolm aastat teispoolsuse aasadel rändavat ema. Minu temaga seotud unedes toimuvad tema maise elu jooksul mitte kunagi aset leidnud sündmused ning ta pole mu unenägudes peaaegu kunagi surnud, alles üles ärgates tajun ma asjade tegelikku seisu. Kõige kummalisemaks jääb vist aga küll alatiseks unenägu, kus me emaga Laiusel mingit suurt üritust korraldame. Pikad lauad olid kaetud keset küla, bussijaama ja kooli vahelisele muruplatsile. Inimesed sõitsid kohale hobukaarikutes ja nende hulgas oli väga palju tolleks hetkeks juba manalateele läinud Laiuse elanikke, kes kõik kenasti mu unes jälle ellu ärkasid. Seekordses unes oli ka mu isa, kuid ema ei tahtnud, et ta minu lapsi vaatama läheks ja käskis mul lapsed kodust ära tuua. Elasin oma kooliaegses korteris, mitte majas (kummalisel kombel ma polegi oma tegelikku elukohta kunagi emaga seotud unedes näinud…) ning lapsigi oli mul vähem, ainult kaks. Kõige väiksem tuli minuga kaasa, kuid siis ei leidnud me enam mu ema kogu sellest rahvasummast üles. Une lõpuni me aina otsisime ja otsisime teda… Muidugi olen ma unes näinud oma ema surma või õigemini seda, kuidas ta on eluohtlikult haavatud või haige ja ma üritan teda õigeks ajaks arsti juurde saada, kuid see ei õnnestu mul kunagi. Ema sureb alati. Ja mina ärkan padi märg… Minu enda surma tagajärjel ei saa ma unes enam koju või laste juurde… ma nagu oleksin nende kõrval, kuid mind tegelikult pole. Ma näen ja kuulen neid minust rääkimas, kuid mind ennast nad ei märka. Millegipärast seonduvad nende mõtted alati sellega, et kes siis nüüd süüa teeb ja koristab… ei sõnagi igatsusest minu järele… Kui palju me ikka mõtleme neile, kelle olemasolu meile iseenesestmõistetavusena tundub, siis kui nad meie kõrvalt äkki kaovad? Ma pole kunagi osanud surma karta, pigem on teadmatus selle olemusest kasvatanud mu uudishimu. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et kui mind kunagi surma müsteeriumi pühendatakse, ei pruugi ma sellest ehk hetke pärast enam midagi mäletada. Siiski tahaks ma loota, et minu ema on ikka minu kõrval… ka siis kui mind ennast enam ei ole. Mingi loogika peab ju ka surmas leiduma… või ei…
No comments:
Post a Comment