Aasta viimastel päevadel...

...tuleb ikka pisut targutada, sorry - kokkuvõtteid teha, onju. Kõik teevad ju. Raamatupidaja näiteks leiab kokkuvõtteid tehes, et oi, teil on koolil veel täitsa mitusada eurot võimalik kulutada arvutite ostmiseks... ja läheb siis südamerahuga kolmeks nädalaks puhkusele, jättes teid totaalselt ilma võimalusest neid ka tegelikult osta. Õpetaja vaatab heal juhul oma südame sisse ja leiab, et äkki neid viisi sai ikka liiga vähe ja no mida see üks kaks ometi ära eksinud on... või siis on vastupidi... pigem vist vastupidi :) Nihilistid üritavad enne aastavahetust üksteisele ikka nii korralikult ära panna, et tundub, nagu nõiaennustused hullult kirglikust ja konflikte täis aastast 2015 hakkavad täituma juba enne õiget aasta vahetumist. No ja rahvatantsija üritab siis möödunud aasta suuremad ja pisut väiksemad koperdamised ja ämbrisseastumised tasapisi näppudel üles lugeda. Hea on, kui kahe käe sõrmedest ikka jagub. Vahel läheb rahvatantsija nii hasarti, et enam ei mäleta, kas mainitud äpardus, sorry – sündmus, oli eelmisel või üle-eelmisel või hoopis viis aastat tagasi. Aga mis südames, see meelel. Ei ole siin midagi nii, et kõige häbiväärsemad teod saab vahelt välja lõigata – alati on nii, et kõrval on tunnistajad ja neil on tavaliselt meeles ka niskesi asju, mida sina ise oma mälusopist küll ei leia. Otsi või tikutulega. Aga õnneks on ikka ka häid mälestusi ning eelmise aasta suur tantsupidu jääb ikka kauaks hinge kriipima, mis sest, et televaataja seisukohalt võttes on üsna lootusetu aru saada minu emotsioonidest nõretavatest kirjatükkidest – a la ’oli ikka nii vägev tunne peal, et olin tantsuetteaste lõpuks lahustunud universumi algosakesteks’! Mismõttes! Ah midagi te seal väljakul tegite jah, aga ega me eriti hästi aru ei saanud ja suurema osa tantsupeost nautisime hoopis pillimehi suures kaadris... Tegelikult tuleb tunnistada, et see viimane aasta sai tantsust ikka päris korralikult poppi tehtud. Isegi paar vastutusrikast esinemist ja muidu tähtsat momenti tehti ära ilma minuta. Viimasest kuust rääkimata. Eks järgmine aasta näitab, millises tantsus mul kohta ei ole (tegelt ma juba tean, millises), kus on augud liiga väikesed (niiet isegi minu olematud rinnad ära ei mahu) või siis tuleb rahva ette minna sootuks nigelate oskustega (peaasi kui küsimusele - mis tantsu te tantsite - suudaks ääretult võrgutavalt vastu naeratada). Mis parata, isegi mina oma hüperaktiivsuses ei jõua alati igale poole. Ning kui nüüd sujuvalt uue aasta lubaduste poole liikuda, siis pole ma sugugi kindel, kas ülejärgmise aasta naiste tantsupidu mind Jõgeva staadionil üldse näeb. Ärge saage minust valesti aru, eks mulle ikka meeldib paar korda nädalas ühtede kädistavate naisolevuste juurest õhtuks teiste juurde üle kolida ning memuaare kirjutada, aga... kui see tantsupidu ikka juuni alguses aset leiab ning mul sel ajal kooliõpilastel eksamiperiood on, pean ma oma kaine mõistusega töö ja hobi vahel valima, onju. Et vältida aastalõpukommentaarides tõdemust – tahtsin parimat aga välja kukkus nii nagu alati. Sest minule see Tootsi värk ei meeldi, no et kui kõike teha ei jõua, siis tee pool... Tuleb ikka hingega asja juures olla ning endast vähemalt 200 protsenti anda. Ja kui nüüd uue aasta ennustusi päris tõsiselt võtta tahaks, siis peaks mulle üks rüütel valgel hobusel saabuma ning kirelõõmad lõkkele lööma ning uusi elamusi sadama nigu varrukast ja elu muutuma huvitavaks ning väljakutseid pakkuvaks... Oot-oot, mismõttes alles uuel aastal? Mul ongi juba selline elu. Vähemalt viimased kümme aastat juba! Olgu siis – sadulasse ja valguskiirusel edasi! BRING IT ON!

Kassi nurr...

...väsinud põlvedel

Pannkoogid mee ja piimaga

Pihkulibistatud sõbrakäsi just siis kui seda kõige rohkem vajad

Kevadhommik, mil ärgates märkad, et kõik on äkki roheline

Silmside hingesugulasega kaubanduskeskuse eskalaatoril

’Never gonna give you up...’ Henri

Universumi jõujoonte keskpunkt Laiuse mäel

Ema pilt rahakotis

Lapse varbad minu süles

Uppumise hetkel saabuvad kolm kaunist sõna – how are you?

’Kui sa ära sured, emme, siis ma nutan oma elu lõpuni...’

Päikesepaistel suletud silme taga lendlevad merihobud

Jututunnid Jupiteriga kas siis mäest alla või üles

Igast rakust läbi voogav muusikapala

Suvine soe hetkega läbimärjaks teev paduvihm ja välk pea kohal

Hetk, mil võhivõõrasse kohta jõudes tajud – oled koju saabunud

Hispaania kohv cafe con leche

’ilma teieta on koolis nii igav... nagu tühi oleks, või midagi puudu’

Tantsuetteaste lõpp, mil oled lahustunud miljoniks algosakeseks

Nahkhiire lend õhtuhämaruses

Kallistus, mida oled igatsenud päevi

Hüpe lennukist tundmatusse kilomeetri kõrgusel

Ennastunustavad naeruõhtud sõpradega

Pärdi ’Peegel peeglis’ ja mind pole enam olemas

Lugematu hulk hetki. Kõik minu sees. Minu elu. 

Hispaania tuletõrjujate võrgutamine...

...õnnestus täna vist küll kahesajaprotsendiliselt, nii et ma peaksin mõtlema elukutse vahetusele. Eks see ole mulle muidugi uus kogemus, et projektis osaleb rohkem kui üks õnnetu meesterahvas või no ma peaksin siiski ütlema, et projektipartneritest suurem osa on mehi... Eksole. Kuigi mul silma tegemine nii väga kergelt ei lähe, sest prillid jäävad ju ette, on mul õnneks kaasas Rita, kellel see plõksutamine suurepäraselt välja tuleb. Igatahes on energiavahetus olemas ning jääb üle ainult oodata, mida järgmised päevad kingituseks kaasa toovad. Täna me siiski tegime ka väga usinalt tööd ning tundub, et sellest uuest projektist tuleb üks hullumeelne töörabamine... ja ma mõtlen siin all muidugi ainult iseennast. Andke andeks, kallid sõbrakesed, kes te mind nähtavasti järgmisel suvel ei kohta – ei ratta seljas, ei mäe peal – sest töö tahab tegemist. Praegu aga  naudin ma imekauni maastiku rüpes asuva Alcala antud energiat, seda vahetut, loodusest ja vanadel aegadel kokkutassitud kiviseintest õhkuvat.  Ning ootan põksuva südamega tuletõrjujat, kes meid varsti õhtusöögile viib... dream on :)

Guadairas nalja ei mõisteta, siin on draakonid platsis

no olgem ausad, olete te nii paaniliselt flirtivat Rainet enne näinud?

no kuidas sa lähed külmalt mööda...

värava alt energiat ammutamas

veel hästi ei ulata, aga kohe ulatab tuletõrjuja oma abikäe :)

Kui tundub nagu oleksid dokumentideta võõras linnas...

...siis on oluline, et ei tohi pead kaotada. Ja tuleb endale kinnitada, et kõige tõenäolisemalt oled siiski vähemalt õiges linnas. Mis sest, et hoolimata sinu mitmekesisest keeleoskusest, neid keeli siin keegi ei mõista. Ega ma tegelt ise ka ei usu, et me viimaks siiski oma Alcala de Guadaira külakesse kohale jõudsime ning suure seiklemise peale isegi hotelli üles leidsime. Kusjuures taksojuht oli tõeline džentelmen, sest temagi viibis siin esimest korda ja ta ei võtnudki selle ringitiirutamise eest raha. Kes ütles, et hispaania taksojuhid on mitteusaldusväärsed :) Eks seiklemise juures olegi kõige olulisem säilitada huumorimeel ja teha kriitilistel hetkedel ebasobilikke märkusi. Näiteks kui olete Amsterdami lennujaama peal ringi jõlkunud, two incredibly big black snowman üles leidnud, nendega pilti teinud ja siis rahuliku südamega end lennujaama kõige kaugemasse D-terminali kärutanud, et seal veel poolteist tundi lennuki väljumist oodata, siis sosistab mingi seitsmes meel kõrva, et no vaata ometi oma telefoni memost järele, mis kell ja kus olema pead. Ja otse loomulikult selgub siis, et sinu lennuk läheb juba poole tunni pärast ning sootuks teisest lennujaama otsast... oh kuidas ma armastan iseendaga reisida – ei hakka kunagi igav. No igastahes saime vähemalt ennelõunase trenni tehtud.

avatud ruumi põhimõttel kemps Amsterdami lennujaamas - nii tore on tõusva päikese taustal... käsi pesta

arvake mida tahate!

 Ja ega siis seda ei juhtu iga päev, et lennata saab lausa kolme lennukiga ning vähem kui 12 tunni jooksul saad jala maha nelja erineva riigi pinnale. Meeldivaks üllatuseks oli Lissaboni lennujaam, mis meenutas armsa väikelinna tänavaid ning kus pisike kräsupäine plikatirtsa andunult lambiposte kallistas ja musutas.

tänane päev kulges põhiliselt maa ja taeva vahel, sõna otseses mõttes

Lissaboni lennujaam kui hubane väikelinn

 Mingil põhjusel on aga lõunapoolsete osariikide arusaam bussijaamadest meie omast kardinaalselt erinev – nii Kreeka kui Portugali bussijaamad meenutavad kangesti meie sügavat nõukaaega. Mina kui kohvihoolik pidin täna ikka korralikke võõrutusnähte kannatama, sest pärast Portugali lõunapoolusele saabumist enam mingeid toidukohti, kohviautomaatidest rääkimata, silma ei hakanud. Ja ees ootas veel kolm ja pool tundi bussisõitu Sevillasse. Pilkases pimeduses. Mingi hispaaniakeelne spordiülekanne raadiost täiel aurul kõlamas. Ausalt ka, ma isegi ei kuulnud seda, mina kui bussis kuldmagaja kustusin täielikult ning avasin oma silmad alles Sevilla suurlinna tulede peale. Ahvatluseks need jäidki, sest meie suundusime ju oma külakest otsima ning kui me siis pika päeva lõpetuseks hotellis maandusime, selgus, et hommikusööki pole ette nähtud, toas on 16 kraadi sooja ja joogivett pole. Pika pusimise peale saime ikka konditsioneeri tööle. Vist. Ning vannitoas tuli täitsa kuuma vett juba viie minuti järel ja kui siis WIFI ühendus ka ikka kenasti toimis, tundus, et elu on taas lill ning minu järjekordne seiklus euroopa kuklapoolel täitsa lõbusalt alanud. Homme alustame kohalike ja mitte väga kohalike tuletõrjujate võrgutamist... oh sorry, ma mõtlesin ikka et homme alustame projektitööga... oh, naine, mine magama!

Me oleme arvatavasti kõige...

...usklikum comeniuse tiim. Meile antakse taas kord paar tundi vaba aega ja meie läheme kõik... kirikusse. No mis sa hädaga teed, kui kõik poed pannakse kell viis kinni, ühtki avalikku istumiskohta ei ole, supermarketit netu ning õues on täitsa mitu kraadi külma. Tulebki kirikusse minna. Ja ega pattu on ikka ka tehtud. Eriti tänasel päeval. Ma olen oma elus küll igasugu hulle asju teinud, aga tänane kippus juba pisut ulme valda. Pidime ju osa võtma karaoke võistlusest, mida Limanowas korraldatakse nelja kooli õpilastele. Meie kui comeniuse projekti liikmed ja tähtsad külalised, saime ka konkursiväliselt osaleda. Ja ega ma ei saand siis eestit häbisse jätta. Lavale ikka. Rolling Stones ja Paint it black... oi see oli hirmus. Ja oleks siis kõik ainult selle momendiga piirdunud, oh ei – ma pidin seda läbi elama veel ka teist korda ehk siis laulma veelkord... pärast seda kui mulle eripreemia pihku anti... et nagu meeldis neile väga... midaiganes... õuduste tipp ma ütlen. 

kogu comeniuse tiim korraga laval - We are the champions!

Minu lohutuseks oli mu poistel täna samasugune katsumus ees ootamas – me vaatasime nüüd kenasti kõik koos läbi selle intervjuu, mida me nii kiirelt ja konkreetselt teisipäeval tegime. Ma arvan, et kogu comeniuse tiimile jäävad eesti poisid meelde kui ülimalt napisõnalised – eriti hästi tuleb neil välja ingliskeelne YES (Alekseile kaks punkti rohkem) ja midaiganes nad ka kaamera ees ei teeks, põhiline on naeratada (Nikitale lausa kolm punkti rohkem!). Ning kui iseennast videolt vaadata on ikka kentsakuse tipp, sest mõtle nüüd ise – kõik teised ju näevadki sind sellisena – siis enda häält kuulata on veelgi imelikum. Mismõttes see ongi minu hääl või... uhhhh.

 Aga eesti poisid olid täna tublid veel ka pärastlõunasel meelelahutusel kooli lasketiirus – Aleksei sai sportlaskmises lausa kolmanda koha ning Nikita jäi temast maha ainult kahe punktiga. No ma arvan see tuli sellest, et ma oma pildistamisega teda kogu aeg segasin. Võtan süü omaks. Tulemused head ikkagi ja mõlemad pidasid end üleval kui tõelised profid, kes teavad loomulikust intelligentsist, mida püssiga ette tuleb võtta!

 Pärast võistlust meid siiski jälle lahutati, mis tähendab, et õpetajad said enne pidulikku jumalagajätuõhtusööki vaba aega (mille me teatavasti veetsime kirikus :) ja lapsi ootas ees tunduvalt mõnusam pizzapidu koos sõpradega. Eks see viimane projektikohtumise päev ole üldse emotsioonidest tulvil. Alles ju päriselt sõbraks saadud ja nüüd tuleb lahku minna. Kes teab, kas kohtutaksegi enam... Ega see näguderaamatu sõprus ikka päriselt koosolemise mõõtu välja ei anna. Kuidagi armsaks saavad osad lapsed ja õpetajad, kasvavad südame ligi ja niimoodi üksteisest kaugel olles tunned, kuidas südameniidid on pingul, vahel katkevadki, jooksevad verd... Aga küllap selline ongi elu – leiad ja hoiad ja pakid sügavale südamesse ära. Vahel on hea võtta, küünlavalgel peo peal hoida ja imetleda, et siis tagasi põue peita...

Help me if you can I’m feeling down

And I do appreciate you being ’round

Help me get my feet back on the ground

Won’t you please, please - help me... 

Igas päevas peaks peituma paras kogus...

...adrenaliini. Ning kindlasti ehtsat. Sellist, mis vere keema lükkab ja silmist särtsu välja lööb. Piisab näiteks inimesi tihedalt täis litsutud kaevuriliftiga 135 meetri sügavuselt maa alt üles kihutada ja kogu maailm on kohe teist värvi. 

kilukarbis kiirust arendamas, maa külgetõmbejõudu eirates... 

Me täna proovisime. Wielicka soolakaevanduses. Enne me muidugi laskusime need mingid mitusada trepiastet ja ise mõtlesime, et huvitav, kas pärast peab hakkama üles ka ronima, eriti kõhedaks võttis, kui silt teatas, et on viiekümnes korrus... Ma tegelt ootasin pisut rohkemat sellest kaevandusest, mul silme ees virvendasid kogu aeg mälestuspildid ühest teisest poola soolakaevandusest, kus meid ikka tohutult kõrgetesse koobastesse viidi ning need koopad ise olid erinevat värvi. Sinised ja roosad ja valgetriibulised. Wielickas aga jalutasime ringi omapärases muuseumis, kuhu suur tükk poola ja muu maailma ajalugu soolaskulptuuridena üles rivistatud – Kopernik ja Chopin ja Goethe ja Pilsudski ja otse loomulikult nende armastatud paavst. Ja nagu soolakaevanduses ikka – igal pool võib soola lakkuda, põrandat ja seinu ja kui ulatad, siis ka lagesid... aga skulptuure limpsida ei tohi :) neid tahavad inimesed veel saja aasta pärast ka näha. 

seda soolapäkapikku EI TOHI limpsida!

Ja poolakatele nii iseloomulikult on nad sinna 120 meetri sügavusele vanasse kaevanduskoopasse lasknud skulptoritel raiuda vist maailma kummalisema kiriku, kus nii altar kui kõik muu sisustus soolane... fanaatikutel on võimalik end seal ka laulatada, sest mis see 3000 zlotti siis ära ei ole. Selgusetuks jäi muidugi see, et kas need inimesed, kes igal pühapäeval sinna koobaskirikusse teenistusele tulevad, peavad kõik nendest treppidest alla laskuma...

meid on nüüd ära laulatatud... 

130 meetri sügavusel maa all pole 112 ja mobiiltelefonist miskit kasu - abivahend on hoopis seinal ja enne tuleb kasutusjuhend läbi lugeda :)

Kuigi kaevanduse käigud olid ikka üks paras labürint, meil täna keegi ära ei eksinud, jõudsime õnnelikult ka kõik igasuguses mõõdus ja väljavaates soola müügikohad läbi jalutada ning vahepeal tehti meile värvimuusika saatel lausa rockdiskot, kus tantsutüdrukuteks olid seinale varjudena joonistuvad kaevurpäkapikud. Ikkagi kultuuriline pärastlõuna. Totaalne vastandkõla sellele, mis meil hommikupoolikul kavas oli. Külastasime kohta, kus arvatavasti peaksid kõik inimkonna tulevikust hoolivad inimesed korra ära käima. Et neile jõuaks kohale – inimene on kogu universumi kõige hullem monster. Kohaks oli Auschwitz. Jajah, just seesama, mille sissekäigu kohale maailma esimene slogan riputati – arbeit macht frei... Täiesti mõistusevastane oli kuulata giidi jutustust ja samal ajal viibida just sellessamas ruumis, kus kõik need jubedused aset leidsid. Õuduste tipuks jõuda klasseina ette, mille taga hunnikutes inimestelt lõigatud juuksed. Needsamad juuksed, mis kuulusid kunagi elavatele inimestele, keda lihtsalt niisama gaasikambrisse lükati, neil seal lämbuda lasti ning mis seejärel nende peast enne keha põletusahju lükkamist ära lõigati.... vaadata hunnikusse visatud laste jalanõusid... 

tuhandeid väikseid papusid... manada vaimusilma ette need väikesed inimesed, lämbumas gaasikambris... viibida puitsaras, mille ühel poolel maa sees augud ja mis olevat olnud pesemise koht, samas kui meeter eemal on aukudega pikad pingid, mille otstarvet ei ole raske aimata... 

näha seintel aukuvajunud silmadega inimolevuste pilte, lugeda nime alt, et tegu on näiteks 22 aastase neiuga, kes toodi laagrisse juunis 1941 ja kes suri seitse päeva hiljem... ja mingil põhjusel tunda oma südame põhjas, et me ei ole oma ajaloost mitte midagi õppinud ning tekitame neid õudusi ühel või teisel moel ikka ja jälle... 

Avaldan ametlikult protesti...

...oma comeniuse partnerite vandenõu suhtes. No käisime me kõigepealt Rumeenias, kus olid Transilvaania mäed. Seejärel Türgis, kus samuti mäed, eksole. Ja mis te arvate, mis ootasid meid Norras ja Hispaanias ja Kreekas? Selge see, et mäed. Ja tulen mina nüüd Poolasse ja mida ma näen – siin ka mäed. Üks kõrgem kui teine. No ma ei tea, kuskohast ma need mäed meie maikuu kohtumiseks peaksin sisse importima... ainus lohutus on see, et enne Eestit on kohtumine Lätis, mis on teadagi veel madalam... Aga kui eestlaslik alaväärsuskompleks kõrvale jätta, siis pakkus tänane päev kõigepealt muidugi kiiret sõitu ameerika mägedel, kusjuures vahepeal sai päikesest läbi paksu udu kumav kuusarnane olevus, mis lisas kogu meie reisile kübekese müstilist mõõdet. Ja Poolamaa kuningate pealinn Krakow on nüüdsest kohe kindlasti minu Poola. Ma teadsin küll, et tegu ühe kaunima linnaga, mille ajaloorikkus euroopagi mõistes märkimisväärne, aga et seal selliseid pärleid leidub, kui meile täna näidati ning et sealne õhuvõnkumine nii täpselt minu universumisse sobib – see tuli mulle taas kord üllatusena. Meie tänaseks giidiks oli ütlemata vahva noormees, kellest lausa õhkus armastust oma linna vastu ning teadmisi ja huvitavaid seiku puistas ta nigu muuseas varrukast kogu aeg. Ole ainult meheks ja hoia silmad ning kõrvad lahti. 

selle noormehe oskustes ei maksnud kahelda ning roheline vihmavari peaks kuuluma giidide kohustuslike aksessuaaride hulka 

Eks me hoidsime ka, välja arvatud üks meie kolleegidest, kes oma ringiuitamise tuhinas suutis meid Krakowi katedraalis ära kaotada ning seejärel linna peale jalutama läks. Pole mul enne veel sellist juhust olnud. Palusin siis kõigepealt ühel poola õpetajal teda peaväljakult ära tooma minna, aga võta näpust, kokku lepitud kohal polnud kedagi ning murphy seadustele kohaselt keeldus mobiiltelefon just taolisel kriitilisel momendil ühenduse tagamisest. Egas midagi, lõunalauast püsti, jalad selga ja ise otsima, kus see vaene eesti kodanik siin poolamaa linnas kadunud on. No üles leidsime. Kogu comeniuse rahvas juubeldas kui me restorani tagasi jõudsime, aga minul oli söögiisu läinud. Sellest hetkest alates ei lasknud poola naised enam meie kolleegi silmist, sest parem karta kui kahetseda. Praegu tagasi mõeldes kõigele sellele informatsioonile, millega meid täna üle külvati, suudan meelde tuletada ainult fakti, et poolakad küll sõdisid kõigiga, ja eriti türgiga, aga olid sellest hoolimata omavahel sõbrad; et poola ainus naissoost pealik nimega Jadwiga, ei olnud mitte kuninganna vaid ikkagi kuningas ning abiellus ta 12-aastaselt; et enamik poola kuningaid ja muidu tähtsaid isikuid olid inetud ja väikest kasvu, välja arvatud keegi rammumees, kellel arvati olevat üle kolmesaja lapse ning kes suutis hobuseraua käega lömmi vajutada; et suur hulk poola kuningaid olid hoopis rootsi, ungari, saksa ja veel mingite teiste riikide päritolu (mille peale üks meist üsna loogilise küsimuse esitas – kas teil poola kuningaid ka olnud on...) ning et suurem osa tähtsaid kuningaid on maetud siiasamma Krakowi katedraali. Vot see oli küll pisut imelik tunne – jalutada krüptis kivikirstude vahel teadmisega, et kõik need surnud on siinsamas kõrval. Meie giid teatas kelmikalt, et krüptis on üks koht veel vaba, kui meil kellelgi tekib soov millegi suure ja tähtsaga hakkama saada... Aga kõige suurem ja tähtsam asi kogu katedraalis oli Sigismundi kell, mida me kõik vapralt torni vaatama ronisime. No mitte just päris kõik, sest astmed olid järsud ja vahepeal muutus tee nii kitsaks, et andis isegi meiesugustel kiludel läbi ronida. Kell ise oli suur muidugi, aga nagu tavaliselt, oli mineku põhjuseks legend, et kui kella vasaku käega puudutada ja midagi soovida, siis soov täitub. Giid soovitas meil ikka kohe uut meest või naist soovida, aga ma kulutasin oma soovi siiski hoopis muudele asjadele... 

Ning minu eelkartused meile antava vaba aja suhtes osutusid samuti täitsa alusetuteks – käisime oma väikese seltskonnaga läbi kõik suveniiripoekesed, mis peaväljaku läheduses, ostsime ära kõik taldrikud ja magnetid ja muud vidinad, mida kodused tellinud olid, nägime ära liikumatult seisva miimi, kes siis rahakõlina peale suuga pilli puhuma hakkas ning ostsime suurima südamerahuga neidsamu lennujaamast tuttavaid obwarsankasid ehk krakowi kringleid ning võitlesime neid pugides naha vahele pugeva õhtukülmaga. Aga mis kõige olulisem – istusime valge inimese kombel Hard Rock Cafe kõrgete toolide peal, kõlgutasime jalgu ja jõime cappucinot, lakke kinnitatud trummitaldrikute kuldne helk prillidelt vastu kumamas. 

Hard Rock Cafe pea peale pööratuna :)

Krakowi keskväljaku tüüpiline hetk

tiivuline sõjamees 

Tuvide toitmisest, pikast hobukaarikute rivist, poola ratsaväe sõduriks kehastunud noormehes ja äärmiselt õnnelikust obwarsanka-müüjast jääb hinge soe mälestus veel pikaks ajaks. 

Kookonmagamine...

...kujutab endast paksu ja kitsa teki sisse keeramist, nii et ainult ninaots välja paistab, mis siis arktilist hotellinumbri õhku manustab. Tegelikult muidugi tõusis temperatuur meie toakeses hommikuks enam vähem eurostandardile vastavaks, mistõttu olin aknast välja vaadates rohkem kui üllatunud – eilased rohetavad mäenõlvad olid kaetud valge vaibaga ning seda kahtlaselt lund meenutavat ollust tuiskas muudkui juurde. Eks see oli mulle paras õppetund – tundsin omal nahal, või õigemini varvastel, mis tähendab kui novembri lõpus jooksutossudega reisile minnakse... ikka nendega, mis õhku läbi lasevad... Aga vähemalt hommikune bussireis Limanowasse oli just see, mida ootasin. Nägin oma silmaga, mis tähendab kui kitsal mägiteel tuleb vastu auto, mis bussist kohe kindlasti mööda ei saa, seega tuleb tal mäest alla tagasi tagurdada. Ning kogu see U-kurviline ja käänuline kitsas teekond Limanowasse oli äravahetamiseni sarnane nii Kreeka kui Hispaania mägiradadega, et kohati ei saanud ma enam aru, mis maal ma siis lõpuks ikkagi olen. 

lumi reedab, et Kreekas vist siiski ei ole...

Sama tunne tekkis mul täna veel mitmelgi korral – kui meie rahvusvaheline seltskond omavahel korraga eri keeltes kõneleb, siis kõlab see nagu oopus, mis tõsi küll on üsna uinutava toimega. No nagu oopiumioopus siis... igavene tegu, et silmi lahti hoida. Tegelt oli täna üsna emotsioonidevaene päev. Kui mitte arvestada invasiooni panga valuutavahetuspunkti, kust nii mitmedki meist pungil rahakotiga väljusid, väikest närvikõdi enne esinemist ning tundmatute poolakeelsete sõnade tekitatud ärevust – et kas on sõimusõnad või mitte. Aga poiste etteaste kulges väga ladusalt ja kelmikalt, me tõestasime taas kord ilmselgelt, et me pole niisama tühja lobisejad – töö kiire, konkreetne ja korralik. 

tööd teeme ikka rõõmuga :)

Aga just tänu sellele konkreetsele lähenemisele õnnestus meil kogu pärastlõunaks ette nähtud töö ära teha juba enne lõunat, mistõttu anti meile vaba pärastlõuna. Jeee! Eksole. Kolm tundi linnaluba. Linna plaan näitas ilmekalt, et on ainult üks keskväljak, mille ümber ports väikeseid poekesi, üks suur kirik ja... kogu moos. No mõtlesime, et kiriku vaatame ikka ära. Ega siis iga päev paavsti sünnikohta ei satu. 

Kirikut kaunistavad toredused ära nähtud, kusjuures püha vett proovima siiski ei hakanud (mine tea, kust nad seda toovad), üritasime ringi käia võimalikult aeglaselt ja astusime sisse apsaluutselt kõikidesse poodidesse... välja arvatud telefonipoed ja apteegid. Aga ikkagi jõudsime kogu linnale ringi peale teha pisut enama kui pooleteise tunniga. Mõtlesime siis, et istuks ja jooks vahepeal kohvi. Aga võta näpust – ei ühtki kohvikut. Lõpuks leidsime ühe friikate järgi lõhnava kiirtoidukoha, aga kui ma menüüst rõõmsalt karamellimaitselise latte välja olin valinud, teatas teenindajaneiu, et neil on ainult espressot, näidates seejuures nukralt nurgas konutava kahtlase päritoluga aparaadi poole. Sellist espressomasinat polnd ma enne näind... Igaks juhuks ei hakanud riskima, võtsime oma kompsud uuesti kaenlasse ja sammusime kohtumispaiga poole, kus oli ka kohvik, mille laudade taga istusid... juba osad meie saatusekaaslased ning mõne minuti jooksul täitus terve söögisaal väsinud comeniuslastega, kes kõik vapralt mitu ringi linnale peale olid teinud. Mõtlesin igatsusega oma poiste peale, kes koos kõigi teiste lastega samal ajal arvatavasti fantastiliselt lõbusalt aega veetsid koolis toimuval ’partyl’, sel ajal kui mina pidin lumest vetruvate varvastega mööda linna tänavaid lonkima. Täielik ebaõiglus ma ütlen. Ei mingit diskot õpsidele. Minge šoppama. Mõtlen juba praegu ahastusega selle kahe tunni vaba aja peale, mis mulle homme Krakowis antakse. Poistel pole häda midagi, neil on oma sõpruskond juba tekkinud, poola poisid õpetavad neile üksteise võidu, mismoodi ei tohiks poola keeles rääkida ning veavad neid piki sõpru ja muidu huvitavaid kohti. Õpsid, vaesekesed, peavad õhtul viisakalt pika laua taga istuma, linnapea ja koolidirektoriga tõtt vaatama ning end kurguni täis puukima. Selavii... 

ei tea, misasi see veel olema peaks.... 

Minu järjekordne seiklus...

...algas täna öösel täpselt kella poole kahe paiku ning pani mind esimese asjana mõtlema sellele, kuidas pikad inimesed ikkagi autosse ära mahuvad. No ei ole need mu lemmikpoisid mingid hiiglased veel, aga oma pikki koibi pole neil masina tagaistmetel küll kuhugi panna. Tallinnasse jõudes olid minusuguse päkapikugi kondid kõverad, ma ei tea, mis pilli poiste põlved mängisid... Aga see kõik oli alles epiloogiks meie tänasele päevale. Olen ma oma elus igasugu lennukitega sõitnud, nii nendega, mida vabalt ’grasshopperiteks’ nimetada võib ning mis tuule käes loperdavad nigu raekoja platsi tuvid, kui üsna korralike hiiglastega, mille õhkutõusmise fenomen mulle kättesaamatuks jääb. Aga tänane esimene lennuk oli ikka üle prahi. Alustasime just tagurpidi väljasõitu, kui umbes minutit kümme ajas meie juuksekarvu püsti meeletu krigin, no täpselt selline, mida lada teeb, kui tal käik sisse ei lähe ja sa järjekindlalt edasi üritad. Mõtlesime siis, et küllap läheb lennuk väravasse tagasi ja meid suunatakse mingisse teise, millel käigud ikka sisse lähevad, aga võta näpust. Lennuk suundus tõusurajale ja ma ütlen ausalt, et kuigi ma manasin ette vapra ja rahustava näo, siis sisimas kartsin ma seda õhkutõusu täpselt samasuguste detsibellidega nagu mu kõrval istuv Nikita. No me ei saand esimese korraga maast lahtigi. Korraks leviteeris ja siis maha tagasi. Alles teisel katsel hakkas lennuk end täpselt sellesama kõrvulukustava käigukastikrigina saatel ülespoole vedama. Ma kordasin endale mõttes mituteist korda, mismoodi seda pagana ujumisvesti selga pidi panema, et no meie all ju balti meri, kui midagi juhtub, tuleb hulpima hüpata ja eks ma pean ju kuidagi oma poisid päästma... 

ahh küll on kaunis seal pealpool pilvi... kui enam eriti ei raputa ka...

Õnneks ei olnud lennukil üleval õhus vist käike vaja, igatahes suutis ta meid suuremal ja vähemal määral pilvekonarluste peal  hüpeldes siiski Frankfurdini viia. Eks me kartsime maandumist umbes samamoodi, aga olime vaimselt pisut paremini valmistunud. Frankurdis otsustas meid Krakowisse transportiv lennuk hilineda minutit nelikümmend, aga kuna meil kuhugi kiiret enam polnud, siis oli see pigem tervitatav nähtus. Oleks ma teadnud, mis seisukord meid Krakowis endas ootab, oleks ma jumala rahul olnud ka lennuki kahetunnise hilinemisega. Asi selles, et kuna meie projektiseltskonda pudenes sinna Krakowisse väikeste vahedega, siis otsustati meid ühe bussi peale korjata. Ega tegelt on lennujaamad üsna mõnusad olesklemise kohad. Saab poodides käia ja hingehinnaga kohvi ja snäksi osta ja mõnusatel toolidel pikutada (eriti kui kolmekümnetunnine ärkvelolek juba pisut mõjuma hakkab)... Jaa-jaa. Krakowi lennujaamaks osutus nii umbes 10x15 meetrine välisuste esine ruum, kus täpselt kaheksa tooli pluss kaks invamärgiga istekohta, üks kohvik nimega Coffee minute, snäkiputka ja kaks valuutavahetuspunkti. 

meie kodu Krakowi lennujaamas

Pärast kolmetunnist istumist tundsin end juba täielikult kodutuna ning palju ei puudunud, et oleksin hakanud prügikastides tuhnima. Ning kringliputka silt Obwarsanki Krakowskie on küll igaveseks minu mällu sööbinud. Et pisutki arunatukest säilitada, otsustasime poistega hoopis homset projektiesitlust läbi korrata, aga ega seegi oli ainult lahja pettemanööver. 

neid kringleid näen ma veel pikalt unes...

oleme asjalikud ja tegeleme õppetööga

Ühel hetkel tundsin, et kogu oma kainest mõistusest hoolimata tahaksin minna esimese ettejuhtuva tulijaid sildiga ootava isiku ette ja teeselda, et mina olengi see isik, kes tal sildi peal kirjas... Õnneks saabusid kohale meie teised projektipartnerid ja mingil määramatul ajahetkel nägin ma silti COMENIUS! Jess, ma ei peagi oma elu viimaseid minuteid siin poola paavsti nimelises lennujaamas veetma... Tõe nimel olgu muidugi öeldud, et lennujaam on ’under construction’ ehk siis järgmise aasta lõpus saab ka Krakowis mööda poode jalutada ja pehmetel toolidel pikutada... aga meie lõplikult ära väntsutatud reisiseltskonnal jäi see järgnev kahe tunni pikkune mägedevaheline teekond hotelli paraku nägemata, sest isegi käänulised mägiteed ei suutnud meie silmi enam lahti hoida. 

poolamaa on imeline...

Hotell ise asub küll unelmate asukohas, mäe tipus, super vaatega igasse ilmakaarde ning tema imekaunites numbritubades valitseb... arktiline õhk... Netiühendus sobitub kenasti seiklusvaimuga ning tegelikult pole mul hetkel aimugi, mis seisukorras on mu hoole alla usaldatud noormehed (viimane sõnum ütles küll, et all is ook) ega tea ma samuti, millal tegelikult mu jutumullikesed netiavarustesse üles laaduvad... aga kodused emmed ja muidu huvilised – varuge kannatust... mul on kuri kahtlus, et meie seiklused on alles alguses... 

Lõõtspill...

...toob vist igale eestlasele mingi kujutluspildi silme ette. No istub pillimees pingil, jalad harkis ja libistab muudkui sõrmedega üle klahvide, endal pea pisut viltu ja silmad vidukil. Ja muusika muudkui voolab. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ei olnud minu sõrmed veel tänase õhtuni ühtki lõõtspilli päriselt katsuda saanud. Korraliku akordionistina ei mõistnud ma kuni tänaseni mis värk selle lõõtsatõmbamisega on. No vaata akordioniga on nii, et tõmbad ühtlaselt lahti ja siis lükkad kinni ja kui lugu lõpeb, siis peab lõõts kinni saama, mitte ei jää kuhugi pikalt töllerdama. Kui ma siis lõpuks selle lõõtsa täna oma põlvedele tõstsin, sain ma aru, et tegu on geniaalse väljamõeldisega – kui akordionimängija peab paaniliselt bassinuppe taga ajama ja kõik septakordid ja mažoorid-minoorid korralikult näppu harjutama, siis lõõtsaga on väga lihtne, tõmbad väljapoole on c-duur, lükkad sissepoole, saad g-duuri nigu naksti! Ühesõnaga – hingetõmbebassid. Jess. Bassidega asi selge, kui ainult rütmi kätte saaks. Aga no soolokäsi on ikka üks puhas hiina keel ma ütlen – arvatavasti polnd esimesel lõõtsameistril heliredelist õrna aimugi ja kesse siis vanasti noodist mängis onju... peaasi et akordid olemas on. Eks meie rahvalikud lood ole kõik kolmkõladele üles ehitatud. Probleem selles, et sisse ja väljahingamisel muutub ka parema käe all olevate nuppude kõla. Ja mina nii lootsin, et vaat kui võtan nüüd lõõtsa kätte, siis poole tunni pärast on rongisõit selge. Tuhkagi. Ma ei saand üldse pihta, mida need nupud mulle öelda tahtsid... Ja tegelikult peaks kogu tänaõhtune jutt olema hoopis sellest, kuidas Marikesed oma täiskasvanuikka jõudmist tähistasid. Aga kahjuks kuuluvad tantsunaiste vaba-aja jutud ikka veel tsensuuri alla ning kõiki meie kelmikaid saladusi võib ehk kunagi lugeda näiteks Meie Mari Memuaaridest... nii umbes paarikümne aasta pärast, kui me juba soliidses eas oleme ning enam nooruse lollusi ei häbene. Ja mine tea, võibolla olen ma selleks ajaks ka lõõtsakeele selgeks õppinud. Mitte et ma midagi lubama hakkaks... 

Sõnade ja lausete rittaseadmine nii...

...et neid ka keegi lugeda viitsiks, ei ole alati teps mitte kerge. Eriti kui tegu hiliste öötundidega või siis pole õiget emotsiooni. Ärge saage nüüd valesti aru, eilaõhtune naaberküla rahvatantsutrupi sünnipäevapidu oli täitsa okei. Meenutas veidi nõukaaja tavapäraseid pidustusi kultuurimajas, kus kõigepealt väike sportlik sissejuhatus ja mängud, milles kõik esikoha saavad ning mis alati meeldivalt peotuju üles kütavad. Et tantsuteemat päevakohasena hoida, siis olid ka võistlusalad parajalt rahvatantsuvürtsised. Me kõik teame ju klassikalist munajooksu (muna asemel saab väga edukalt ükskõik milliseid ümaraid vorme kasutada, eks see sõltub põrandapesu kokkuleppest), aga kui paljud meist seda erinevate tantsusammudega sooritanud on? Eks see pisut kummaline ole, et inimolevused kogu oma looduse krooniks olemise juures suudavad täitsa asjalikul moel kõiksugu veidrustes osaleda ja jaburaid ülesandeid täita. Seejuures iseenda üle totakalt itsitades. Kirsiks tordi peal üksteise jalgevahelt ahelläbipugemine, mis marikestel kõrvalt vaadates vist küll üsna äpardunud sünnitust meenutas. Ajugümnastikat nõudev viimane ülesanne, kus telefonimängus üksteisele pikk ja lohisev tantsuterminoloogiat sisaldav lauseke edasi tuli anda, tõestas ilmekalt, et juhttantsijast saab rahumeeles tantsujuht, vinkli moodustavad kaks inimest ja kui sõna kontsentriline esineb lauses rohkem kui kaks korda, siis on see ka peaaegu et ainus sõna, mis meelde jääb. Aga ega siis rahvatantsu ei tehta definitsioonidega ja sünnipäeva veel vähem. Põhiline on lustakas meenutuste blokk, mida erruläinud juhendaja Luule väga edukalt läbi viis ning tänu millele me nüüd kõik teame, et Torma naised on tantsinud koos presidentidega... Teise tähtsa elemendi moodustavad külaliste tänutantsud ning seekord said Marikesed oma palga kätte. Küll me kodus ilkusime, et aga-mis-siis-saab-kui-tagasi-kutsutakse... Eks me valind ka oma kingituseks selle kõige kiirema ja särtsakaima läti tantsu, mis meil repertuaaris on... ning mille ühekordse läbitantsimise järel hinge tagasisaamiseks ikka nii minutit kümme kulub... Eksole. Torma naised maksavad selle ’korrata’ eest mingil moel lähitulevikus kohe kindlasti. Aga ära me ta tantsisime, selle Kreicburgase, ka teist korda. Vähemalt minu puhul kehtib see fenomen, et ma trennis mitte kunagi mingit emotsionaalset sidet tantsuga ei saavuta ning mingit totakat naeratust ma endale ette ei kleebi. Kui siis aga päris esinemiseks läheb, tuleb tunne lausa iseenesest ning seesama totakas naeratus ei kao veel tükk aega... Ka siis mitte, kui mingi väga kuulus kohalviibinud tantsutreener (kelle nimi mulle meelde ei jäänud) sulle lausa suu sisse ütleb, et enamik eesti rahvatantsurühmi on täis pikitud ülekaalulisi naisi... mnjah... see on see rahvariie. Ma ise ka vahel mõtlen, et eesti naised olid ikka vanasti parajad masohhistid küll, et nad oma ilusad kehakumerused selle kohmaka rahvariide sisse kinni mässisid. Aga ega ma kõva häälega ei tohi rääkida, sest meie hulgas on palju rohkem neid, kes rahvariideid kõige kaunimaks riietuseks peavad. Ehk annavad nad mulle andeks, mina ju ka ei suru neile peale teistsugust arvamust kooseluseaduse kohta näiteks :) Ja ma pole üldse kade, kui mõnel meist on esileulatuvad kehaosad nii äratuntavad, et nendega saab mööblit paigal hoida ning kui mõne lopsakad puusad suudavad palju paremini ussitada kui minu kiitsakas tagapool. Soe süda on see, mis meid koos hoiab ning tänu sellele headusele saavad Marikesed sel esmaspäeval ka iseenda päris täiskasvanuikka jõudmist tähistada. Vaikselt ja viisakalt. Vist...

Mida positiivsemalt oma päeva...

...seda suurem on kogu selle jama hulk, mis sulle päeva jooksul kaela sajab. Selge see, kui ikka otsaette on tulipunaste tähtedega kirjutatud – olen õnnelik, olen positiivne, bring it on! – siis nii juhtubki. Ega väljakutsetel polegi mingit mõtet neid depressioonis õnnetukesi ja nõrgukesi pommitada, murduvad veel ära vaesekesed. Jõudu katsuda tuleb ikka võrdsete vastastega. Ja mitte üks, vaid mitu korda. Eks positiivsusel endal ole muidugi ka see võlu, et osad väljakutsed tunduvad nii naljanumbritena, nagu – oh andke andeks, mis te tõesti mõtlesite, et ma ei saa sellega hakkama või! – et siis pärast asja korda ajamist iseenda murelikkuse üle imestada – mis takistusjooks see ka oli... Muidugi esineb ka tõsisemat sorti probleeme, niiet tundub nagu tuleks ilma julgestustrossita piki Eiffeli torni väliskülge üles ronima hakata. Aga siis ilmub ühel hetkel eiteakuskohast tomcruise’i näoga superman, viskab sulle nakkuvad kindad ja järgmisel silmapilgul oledki torni tippu jõudnud. Et sealt siis kolinal alla sadada... ja nii päevast päeva. Kuigi puhkusereklaamides püütakse sulle selgeks teha, et üks korralik ja õige puhkus tähendab toateenindust viietärnihotellis ja varvaste uputamist kuuma liiva ja sooja maailmamere sisse, siis pole kahtlustki, et sõbra näguderaamatu postitus ohtlikest mägiradadest, külmumistemperatuuril magamiskotis veedetud öödest ja tundmatutes metsades sisetunde ajel orienteerumisest tundub sulle sootuks sobivama variandina. Elu on ju seiklus. Iga päev. Bring it on!

Kui rumal rahutus...

...ei lase soojas toas jalgu sussi sees soojendada, siis tuleb minna. Ega see pole esimene kord. Päike ju pilgutab silma ja mis see viis külmakraadi ära ei ole. Laiuse lõppemist kuulutava sildi all annavad kõledad sügistuuled end täiel jõul tunda ja puhuvad... vastu. 

Peatun, et nautida seda hetke ja kohta, mis mulle mingil põhjusel alati kõrvetavalt mõjub. Pole ju eriti suurem asi vaade, aga midagi on seal, mis tuleb mu poole, rändab mu sisse, on osake minust... Mõra mägi, mis tavaliselt alati ratturile autokiirenduse sisse keerab, tundub olevat tagurpidi pööratud, sest alla saamiseks tuleb vändata. Väntan. Ega ei saa siis ometi saba jalge vahel koju tagasi põgeneda... 

Mõisaküla bussipeatusesse jõudes istun vanainimese kombel pingile ja naudin kasesalu-vaadet. Eestimaa on nii kergelt kasemaaks tituleeritav. Minu kallis sõber Claus alati rääkis, kuidas ta esimest korda Eestisse tulles meie kasesaludest vaimustusse sattus. Ons meil kõigil oma pink ja puu? Kasepuu? Tuulekülmus poeb naha vahele, sestap otsustan, et nõrkusehoog on möödas ja tuleb edasi minna. Väntan. Vastutulevad autod põrnitsevad mind kui kuutõbist. Ma ei kadesta nende sooja autosalongi ja mugavaid istmeid. Nad ei tea, millest nad ilma jäävad. Eemalt kummitavad lossivaremed. Täna ma kaugemale ei lähe. 

Sisenen kummituslinna, otsin ikka veel seda kohta, mis mulle märku annaks, mis siin vanadel aegadel juhtunud on. Ei leia. Ka seekord mitte. Kummalised on need vanad kohad, mõned räägivad sinuga, mõned mitte. Aga ilus on ikka. Päike on pugenud varemeteaknasse ja tuulevaikses kohas müüri ääres on imehea. Ühtki painavat mõtet ei ole kuulda. Eemal hoiatav silt, mis varisemist lubab, ei oma mingit mõju. Kui variseb, siis variseb. Millal ma enne elu kartnud olen. Kui kogu aeg midagi karta, siis ei näegi, kui kaunis on iga hetk. Siin ja praegu.  

Mõni hetk on elus...

...valusam kui teine. Ainus võimalus veidikenegi selle hetke õudust leevendada, on istuda klahvide taha ja veritseda. Tunda võika külmusena taas kord jõuetust elu ja surma kõiksuse ees. Küll me inimlapsed oleme väetid. Me kõnnime Kuu peal ja kogume Marsilt kive, põrgatame müstilisi Higgsi bosoneid ja murrame pead Universumi algtekke müsteeriumi üle. Aga vähi ees oleme võimetud. Ei mõista teda. Ei saa temast aru ega oska temaga midagi peale hakata. Nii ta meid siis närib. Võttes ikka ja jälle üha paremaid suutäisi. Neid sooja südame ja suure hingega. Muukides lahti vanu haavu ja põletades uusi meie südameisse....

mis on see inimlapse elu

vaid hetk, üks silmapilk

kesk argiaskelduste kiiret melu

sa läksid... ongi kõik

Rinnad...

...on naise elus teatavasti väga olulised. Kui mehed kokkupõrke kartuses käed teadagi-kuhu kokku panevad, siis tantsunaised haaravad tavaliselt rindadest. Ega see polegi nii väga tähtis, kui suured või väikesed need rinnad on. Ja tegelt on nii, et galoppi või umbhüpakut tehes rapuvad nii ühed kui teised. Aga et rinnad kohe päris ära kukkuda võivad, seda juhtus meil küll täitsa esimest korda. Üleüldse on seekordne uue tantsuhooaja alustamine tavapärasest pisut erinev. No muidugi juba ainuüksi see teadaanne, et kohe esimesel novembril tuleb ikka minna Jõgevale tähtsale üritusele ’ussitama’, võttis jalad tudisema. Ei ole vaja kohe esimeses proovis inimesi niimoodi traumeerida. Mul võtab ikka natukene aega see rahvatantsija ajuripatsi kasvamine. Kui muusika käima pannakse, siis jalad teevad platsi peal kuskilt mälusopist informatsiooni hankides isegi midagi ära, aga kui keegi kusagil nurgas loeb üks-kaks-kolm-neli, kaks-kaks-kolm ja eeldab, et ma tean täpselt, mis kumma parema jalaga ma selles kohas lähen ja kas mul käsi on puusas või seelikus, siis seda ripatsi kohta mul veel olemas ei ole. Eks need esimesed proovid ole muidugi üsna sarnased olnud kõik need neli aastat, mis mul on õnnestunud tantsukingi kulutada. Neli aastat! Äkki peaks nüüd jälle vahet pidama, tundub, et meil on ridade täitumine praegu hoo sisse saanud, annaks mõnele teisele ka võimaluse... Ma võiks ju niisama käia vahetevahel nöökimist ja nalju kaemas, umbes nagu ihuajakirjanik või nii... jalad ka na väsinud juba... vanadus tikub peale... 

Ma olen ikka öelnud...

..et ei ole põhjamaa inimesel asja sinna soojale maale oma kehale stressi tekitama. No seal kohapeal on muidugi mõnus olla – päike paitab pead ja pehme briis silitab põske... Aga mis saab siis, kui koju tagasi tulles harjumuspäraselt paljajalu asfaldile potsatada? Sekundi murdosa jooksul jõuab teadvusesse informatsioon – jobu, eestimaal on lõõtsumas sügistuuled ning asfalt on külm kui jää. Sama hästi võiks lumel kõndida. Aklimatiseerumine võtab vähemalt paar tundi, enne kui keha ära tunneb, et vist tuleb enesealalhoiuinstinkt sisse lülitada :) No tegelikult on reisimas ikka tore käia. Mis sest, et sellele eelneb tohutu hulk lisatööd ja närvirakkude kulutamist. Mõni asjasse mittepühendatu arvab muidugi siiamaani, et ma käin muudkui välismaal suvitamas ja ei tegele apsaluutselt oma põhitööga. Hästi elavad need õpetajad, onju :) Ega ma ei hakka ennast välja vabandama, eks ma ise tean, kui mitu miljonit närvirakku mul nende Comeniuse projektidega pöördumatult hävinud on, aga eks igaüks ise valib selle tee, kuidas neid hävitada... Igalt reisilt saab lisaks vahetule näpuga-katsumise-silmaga-nägemise-keelega-maitsmise kogemusele ju veel ka tohutult palju uusi sõpru, inimenergiate vahetust ja situatsioonikoomikat. Näiteks fraas ’tubli tüdruk’ ei ole pärast Kreeka reisi enam kunagi lihtsalt kiidusõna... Ja nüüd ma tean täpselt, mis tunne on öises Ateenas kiirteel 160 km tunnis edasi liikuda. Õõvastav, süda läks pahaks kui kõik need autod ja taksod ja mootorrattad meist kaugele maha jäid... Samuti tean ma seda, et igasugu projektide õnnestumise üks alustalasid on avatud meel, teiste kuulamise oskus ja omaenese kindlameelsusest grupi huvides lahti ütlemine. Luik, haug ja vähk teatavasti üheskoos Akropoli ehitamisega hakkama ei saaks. Veel tean ma seda, et eestlasi peetakse üheks tublimaks keeli oskavaks rahvaks, sest kui lennujaamas valjuhäälditest näiteks Pariisi või Madriidi lende puudutav info tuleb kõigepealt inglise ja seejärel vastavalt kas prantsuse või hispaania keeles, siis Tallinna lennu infot mitte keegi eesti keeles ei seleta. Ainult inglise. Või saksa. Ja tegelikult on täitsa tore, et õhukese negližee asemel tuleb linade vahele pugemiseks jälle pidžaama ja villased sokid välja otsida ning et juuksed saavad ometi kord selle mõttetult pehme välismaise vee asemel korralikult raua ja lubjaga kaetud.