Olen oma "kohustuse" riigi ees täitnud...

ainuüksi sellega, et olen sünnitanud neli last. Loomulikult pole ma neid riigi hüvanguks siia ilma toonud. Kolm neljandikku neist pole üldse siin riigis sündinudki. Ometi on inimese bioloogilisest eesmärgist ja võimalusest lapsi saada tehtud mingi ühiskonnale sobilik või siis mitte sobilik äri. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida. Vaid hoopis sellest, kuidas mulle on alati meeldinud oma lastega koos olla ja nendega juttu puhuda. Sellest hetkest alates, kui nad sündisid. Ja nagu selgub mu nüüdseks suureks saanud laste märkustest, ka neile meeldis, et ema oli nende jaoks kogu aeg olemas. Nende lapsepõlv oli huvitav ja äge ja mõnus. Muidugi polnud ma mingi musterema. Kust ma pidin teadma, mida täpselt nende veidrate väikeste olevustega peale hakata. Aga ma tahtsin nendega olla ja see aitas mul läbi vigade ja apsude olla just nii hea ema oma lastele nagu ma oskasin.
Hetkel on tohutu tähelepanu ja diskussiooni all nutiseadmed ja nende mõju väikestele lastele. Et need tahvlid ja telefonid ja arvutid nagu kujutaksid endast laste igapäevaelu tugipunkte ja ilma nendeta oleks kogu see põlvkond kadunud mis kadunud. Jah, nii ongi. Sest midagi muud neil eriti ei ole ju. Kui vanemad näevad lapsi ainult õhtul enne magamaminekut ja hommikul enne uksest välja astumist, siis millega peaks see laps end harima ja maailmaga tutvuma. Ka koolis on ta sunnitud ainult omavanustega päevast päeva koos olema. Mäletan, et lugesin kusagilt uuringut, kuidas selline ühevanuste laste pidev ninapidi koos olemine pole sugugi kasulik nende arengule. Laps vajab erineva vanuse ja arenguastmega inimesi enda ümber. Ja kui ta neid reaalsest elust ei saa, siis suundub ta virtuaalsesse maailma. Aga ka sellest ei tahtnud ma mitte rääkida. Vaid hoopis sellest, kuidas ma olen viimasel ajal üha selgemini tajunud enda ja oma laste vahelist seost. Mitte et see oleks kuhugi ära kadunud olnud. Lihtsalt elu teeb oma keerdkäike ning mõningad seigad aitavad sul teadvustada, mis on siis elus kõige olulisem ning kui suur on taustamüra meie ümber. See müra, mis meil päris päris asju märgata ei lase.
Ma olen ääretult õnnelik oma laste üle. Nad kõik on nii väga erinevad, neis on tükikesi nii emast kui isast, vanavanematest ja jumal teab kellest veel. Mõni joon on nii tuttav nagu vaataks peeglisse ja mõni külg nii võõras, et mõtled, huvitav, milline võis olla seda tahku kandev esivanem. Kuigi ma olen alati arvanud, et tunnen oma lapsi, vähemalt viiekümne protsendi ulatuses, siis selle ülejäänud osa avastamine on ääretult huvitav protsess. Nagu oleks loori silme eest kergitatud. Ja siis sa näed, et sinu lapsed suudavad samamoodi mürast läbi näha, maailmast sügavamalt aru saada, olla kohal iseenese elus ja tajuda enda jaoks olulist. Valida oma rada iseenda sisemise tule järgi, mitte käia kellegi näpuga näidatud teed pidi. Teha seda armastusega. Öelda oma lähedastele, kui kallid ja olulised nad on.
Minu armsad Henri, Grete, Maren ja Merje. Ma olen universumile südame sügavama sopini tänulik, et ta on meid kokku toonud ja loonud. Ma tean, et see ei lõppegi kunagi. See koosolemine. Ükskõik, millisel tasandil või millises energias, meie kestame ikka. Ja leiame üksteist. Armastuses.