...tulid minu majja nii neli nädalat tagasi. Eks ma tegelt ise võtsin.
Vabatahtlikult. Kuidas sa ikka jätad külma ja nälja kätte. Nemad ise muidugi
vabatahtlikult ei tulnud. Arvatavasti tundus neile nigu oleks neid Siberisse
deporteeritud. Tundmatu ruum, võõrad lõhnad, keelt ka ei mõista. Söök ka na
imelik, võtab kõhu lahti alguses. Mina ise aga mõtlesin, et see kõik on köömes.
Peamine on headus ja südamlikkus, armastus võidab alati kõik. Esialgu tunsin
end siiski rahvavaenlasena, sest pagulasi külastades põrnitses mind kolm paari
üsna vaenulikke tumedaid silmi. Kahtlustavalt. Iga liigutuse peale valmis peitu
jooksma. Oma teistele kodakondsetele ma ei julgend iitsatadagi, et meie
perekond järsult suurenenud on. Eks nad muidugi kahtlustasid, kui märkasid, et
söök kiiremini kahaneb ja öösiti rohelisest toast kohutavat kolinat kostub.
Pagulased nimelt on ju metsiku loomuga ning vabalt kasvanud olevustel tekib
tuppa kinni panduna tohutu äng. Tuleb kõik variandid käiku panna, et end
ruumist välja närida.
Aeg läks. Ühel päeval täitsa tundus juba, et silmside ühe pagulasega,
nimetagem teda Porthoseks, sisaldas midagi muud peale ilmselge arusaamatuse.
Püüdsin oma mesimagusasse häälde panna maailmasuuruse armastuse ja headuse ning
rääkisin Porthosele pika jutu, kui hea on ikka meie juures elada. Tundus, et ta
nõustus minuga. Järgmisel päeval läksin suurte lootustega oma armsaid külastama
ja ennäe!... teine pagulane, nimetagem teda Athoseks, tuli mulle rõõmsalt vastu
ning asus sööma enne kui ma toast lahkusin. Tundsin usalduse tõusu ja
rõõmustasin, et äkki siiski õnnestub mu kolm musketäri perekonda integreerida.
Otsustasin käigu pealt, et näitan neile seda osa oma majast, kus nad veel
käinud pole. Eemaldasin targu kõik vanad kodakondsed ja jätsin uksed lahti.
Ehheee! Athos kasutas kohe juhust ning käitus nagu vana maadeavastaja kunagi...
kuni... üks meie omadest peiduurkast välja tuli ning temaga silmitsi seisis.
See oli ilmselgelt liig mõlemale poolele. Järgnev kahekõne oli tõlkimatu. Ma
isegi ei püüa arvata, mis keeles see toimus, aga mõte oli suht selge:
„Kessaoledmissaoledmikssasiinoledkustsatuledkassateadetseeonminukodu....“ –
„maeiteamidagimaeiteamidagimaolensellinevaenepagulaneäramindärasööö...“.
Kriisi
lahendamiseks oli ainus võimalus eemaldada vana kodakondne ning sulguda turvalisse
majaossa.
Kas siis konfliktist pärismaalasega või jätkuvast solvumisest seoses
ruumilise vangistusega, aga igatahes ei ’vestelnud’ mu musketärid minuga mitu
päeva. Põrnitsesid mind eemalt ja tulid sööma alles siis, kui olin ukse
sulgenud. Jätkuvalt üritasid nad leida väljapääsu, kasutades kõiki vahendeid,
mida enda ümbrusest leidsid. Mul hakkas neist kohe kahju. Mõtlesin iseennast
sellesse olukorda – mina... vaba hing, vangistatuna.... ainult aknast näen
silmapiiri... Kuna ilmad soojenesid ning tundus, et mingi side meie vahel ikka
on, noh et nad teavad, et süüa ikka saab ja tuppa sooja ka... siis võtsin vastu
otsuse. Ainuisikuliselt. Kellegagi konsulteerimata. Luba küsimata. Avasin uksed
vabadusse... võttis päris mitu hetke, et Athos, Porthos ja Aramis tajuksid, et nad
võivad minna. Ja nad läksid. Mis tähendab seda, et Laiusel Katlamaja linnaosas
on vahelduva eduga liikvel kolm pagulast, sellised ilusad musta kasuka ja valge
salli ning valgete saabastega. Eks mul muidugi süda valutas, et äkki nad
arvasid, et ma ei armastagi neid ja käsen neil kodumaale tagasi minna. Minu
õnneks tuli Athos kohe varsti tagasi, või õigemini lipsas välisuksest oma
ajutisse korterisse nigu niuhti. Praeguseks on ta üsna ära integreeritud, ehk
siis käib tubades ringi, uudishimulik pilk silmades ning püüab kodakondsetele
mitte väga silma alla sattuda. Et ei läheks argumenteerimiseks jälle. Porthos
ja Aramis käivad ümber maja nigu kitsed kahe heinakuhja vahel, suutmata valida,
kas irvakil olev uks on ikka piisavalt turvaline, et sealt vahelt tuppa lipsata
või peaks veel omaette hoidma ning lakas magama. Vabana sündinutel vaba valik. Hakkama
saavad nad igatahes, kas siis minuga või minuta.
Ja ma ikka kassidest räägin, onju... KASSIDEST.
 |
| see on juba peaaegu et peremehe pilk... Athos, teie teenistuses |
