Ega tegelikult ei tahakski sõna võtta...

…sel viimase aja lemmikteemal inimolevuste väljarändest küll Ameerikasse, küll Aasiasse ning tunnete retoorikast, mis seinast seina kulgeb. Küll on igalpool mujal rohi rohelisem ja päike soojem, sotsiaaltoetused suuremad ning ka vaene pagulane loetakse inimeste hulka kuuluvaks, teisest küljest siis mahajäänute süüdimõistvad pilgud – no miks te ometi siin, oma kallil kodumaal, koos teiste kaaskannatajatega omaenese riiki üles ei kannata (loe: ehita), teie lapsed on niimoodi kadunud eesti vara ja mis ometi saab niimoodi meie eesti keelest… Mnjaa. Tänahommikune kohvikõrvane, mille oli kirja pannud minu mõned aastad tagasi Austraaliasse ümberasunud klassiõde, pakkus mulle üsna vürtsika burrito, milles segunesid eestlased ja asiaadid, kes üsna aegade algusest peale Austraaliat ühe tõotatud maana ette on kujutanud. Ning seda keelt kõrvetavat burritot närides kangastus mulle silme ette minu enese emigratsioon Soome. Hea küll, Soome ja Austraalia ei ole just seesama, kuid aastal 1990 oli Soome täpselt samamoodi eksootiline kui näiteks Myanmar. Ei saanud sinna ilma viisata ning kutseta ammugi mitte. Tunnistan ausalt, et meie põgenesime Eestis tollal valitseva totaalse vaesuse eest. Olin oma armastatud abikaasaga koos elanud Viljandi linnas, majas, kus üürisime ühte ahjuga tuba, jagasime koridori, mis oli ühtlasi kööginurgaks, autod vurasid meie voodi peatsist vähem kui pooleteise meetri kauguselt mööda (kusjuures maja rappus iga suurema veoki peale), kaev oli õue peal (kus vesi talvel loomulikult ära külmus) ning kemps asus umbes 60m kaugemal puukuuride taga. Poes polnud enam talongidegi eest midagi saada (välja arvatud alkoholi, mida jätkus küll alati kõigile talongidega vehkijatele) ning mina isiklikult olin unustamas, mida tähendab juua piima või süüa kohupiima. Jah, ma tean küll, et enamus rahvast jäi siia ja elas uue vabariigi sünnitusvalud nurisemata üle. Mina samal ajal elasin neidsamu sünnitusvalusid üle Rovaniemis, polaarjoone lähedal, kus oma esimese lapsukese ilmale tõin.  Meie minek Soome oli tol hetkel nagu põhjendatud – meheema, kui ingerisoomlane (omal ajal Siberisse deporteeritu), võis kompensatsiooniks läbielatu eest Soome tagasi minna. Meie kuulusime lähisugulaste hulka. Ja nii läksime meiegi. Ei ole seda otsust hetkegi kahetsenud. Kuigi elasime algul pead-jalad koos mehe õe juures (pidevalt süütunde käes vaeveldes, et miks peaksid teised meile eluaset pakkuma), saime me siiski koheselt igasugust riiklikku toetust keelekursuste, tööpraktika ja toimetuleku näol. Pudrumägesid ei olnud, kuid nälga ei näinud ka sel ajal, kuni endal veel töökohta polnud. Praegusel ajal on minek tunduvalt lihtsam. Keegi ei tassi kümne kotiga endale riisi, makarone, nelja-hooaja-riidevaru, potte ja panne kaasa. See, kes läheb, ei ole enamasti ka oma viimaseid sente laevapileti peale kulutanud. Eks küsimus ongi vist tõesti selles, milleks minnakse. Kas oma võimeid tõestama, elu nautima, seiklusi otsima või põgenetakse olemasoleva kui katku eest. Meie teadsime kindlalt, et meie laps (no ilma peal ei mõelnud ma võõrsil mitut last sünnitama hakata) tuleb tagasi Eestisse, oma emakeele keskkonda. Meie tööks oli elamise kapitali koguda. Ja nii me siis tulimegi tagasi. Tegu, millest osad, mu praeguseks juba suurteks kasvanud lapsed, üldse aru ei saa. Mis tähendab – tulite tagasi! Täitsa lollid! Ja tegelikult on neil õigus. Ükskõik, kui palju ma ka ei püüaks, tööd ei rabaks ja seda juurde ei võtaks, kokku ei hoiaks ja ei kalkuleeriks – mitte kuidagi ei tule me omadega välja nii, et kõik tähtsad valdkonnad oleksid kaetud. Pole sellist valemit. Niiet, kui minu väikseim lapsuke kord põhikooli lõpetab, lähen mina paremaid jahimaid otsima, olgu see siis Bruneis või Birmas. Lõppude lõpuks räägin ma mitut keelt, oskan nii mõndagi ja olen oma kõrgele vanusele vaatamata sitke ja visa. Ja katsugu vaid keegi mulle öelda, et ma pole oma riigi ja rahva heaks piisavalt teinud…

Kujutage endale ette...

…Saaremaa valssi. Teate ju küll – ’Seal laupäeva õhtuselt lõhnavad kased…’ Georg Ots ja nii edasi. Nüüd tehke sellest umbes kakskümmend variatsiooni. Pooled neist viige 2/4 taktimõõtu (ehk siis polkasse) ja pooled jätke 3/4 taktimõõtu (ehk siis valsisammule). Variatsioonideks vahetage näiteks omavahel ära 4 ja 7 ja siis 6 ja 12 takt ja nii edasi. Kasutage oma kujutlusvõimet ja matemaatilist taipu. Kui te sellega olete hakkama saanud, siis mõelge igale variatsioonile välja omad tantsusammud, aga üsna samal põhimõttel – ehk kasutage sama põhisammu polkas ja valsis ning varieerige neid siis omavahel nii nagu jumal juhatab. Kui ka see on tehtud, on järgmiseks sammuks igale loole nime välja mõtlemine. Mida segasem nimi, seda uhkem. Kõige parem, kui nimi ei haakuks üldse muusika tunnetusega, aga vahete-vahel võib ta muidugi kehalises tegevuses kajastuda. Kui te kogu selle loomingu olete ka suutnud kuhugi üles tähendada – noodid noodijoonele ja tantsukirjeldused misiganes tantsude raamatusse, siis saatke need rahvamuusikutele ja –tantsijatele laiali. Las muusikud mängivad teie loodud variatsioonide põhjal lõputuid ehk pikemad kui 6 minutit kestvaid lõõtspilli-viiuli-torupilli lugusid ning tantsijad siis omakorda tantsivad nende järgi. Äraarvamismängudele lisaks (no et kas suudavad kokku viia muusika tantsu nime ja liigutused) saab niiviisi ka kestvusharjutusi proovida. No et kes kauem vastu peab. Ja otse loomulikult tuleb siis korraldada ka vastav suur tantsupidu, kus kogu see looming ette kantakse… Soovitavalt vabas õhus ning vähemalt kahekümne külmakraadiga. Suurel väljakul rahvahulga seas paistavad siis eriti hästi silma need igas tantsurühmas peituvad taibud, kes muusika esimese takti või eelmängu ajal kohemaid aru saavad, missuguse Saaremaa valsiga/polkaga just parasjagu tegemist on. Ja kõik teised kepsutavad seejärel rõõmsalt nende järgi. Mina isiklikult nende hulka ei kuulu. Kõige tõenäolisemalt võin ma teile ette ümiseda ükskõik millise muusikalise variatsiooni, kuid selle nimi ja jäsemete liikumisskeem minu mälupulgale enam ei mahu. Tuleb mälu juurde osta…Aga õnneks on meil omad geeniused ikka olemas, seega loota on, et tulevasel Viljandi tantsupeol ei juhtu nii, et kogu ülejäänud rahvas tantsib Saaremaa valssi nimega Paraklutt, aga Laiuse Marid kekslevad rõõmsalt Saarema polkat nimega Marakratt. Elame-näeme.

Ole oma soovidega ettevaatlik...

…sest vahel võivad nad täide minna! Minu ammuseks unistuseks on hüpata langevarjuga. Hoolimata oma paanilisest kõrgusekartusest olen salamisi lootnud, et ehk vabastab lennukiservalt alla maa peale vaatamine (ilma prillideta loomulikult) minus lennuiha või siis taganen meeleheitlikult röökides lennuki kõige tagumisse soppi (nagu enamikes hollywoodi filmides). Samal ajal on kartusekurat tasakesi meelekohtades trummeldanud, et ehk õnnestub kogu elu ilma hüppamiseta ära elada ning kui siis ükskord see võimalus avaneb, on minu ’kõlblik kuni’ juba möödas. Aga võta näpust! Seekord tegid minu kallid lapsukesed emmele küll sellise sünnipäevakingituse, et hing jäi kinni. Tuleb hüppama minna emmel. Ja juba sel suvel. Jeerum… Ma ei tea, pean vist hakkama tasapisi endale asendustantsijat välja koolitama. Kauaks mind ikka enam. Aga ega sellega soov-üllatused veel ei lõppenud. Meie puslepuudega perekonna üheks sooviks on olnud mõne 3D pusle kokkupanek. Üks maakera moodi puslepall meil küll on, aga näpud sügelesid juba ammu mõne raskema kategooria väljaande järele. Nagu näiteks Eiffeli torni. Soovitud – saadud! Aitäh kallitele sugulastele, kes te ikka minu puuetega jaksate tegeleda, tänu teile ja pool päeva kestnud pusserdamisele on meil nüüd oma isiklik Eiffeli torn laua peal kõrgumas. Ega sünnipäeval peabki ju lemmiktegevustega oma aega viitma. Või kuidas? Igatahes jään nüüd ootama kõigi teiste soovide täitumist – varsti peaksid uksele koputama Õnn ja Rõõm, kohale jõuavad tuhanded soojad kallistused ja kümme valget kassi tantsivad mu ümber sambat (või oli see valssi… no vahet pole). Aitäh armsad sõbrad, kes te mind kõigist mu puuetest hoolimata siiski meeles peate ja välja kannatate, need read on teile…

hingevalu ja meelemuret
tuleb vahepeal südames kanda
piinad tunduvad otsatult suured
tahaks valule järele anda
tahaks karjuda tormituultele:
tulge, viige mind kaugele ära,
pole ruumi enam raskustele uutele,
kadunud rõõm ja pilgust sära...
tuuled vastavad - ava silmad,
ava süda ja hing ja meel,
sinu kõrval su ustavad sõbrad,
käest kinni sul võtavad teel,
koos avastate rõõmupisar silmas
mida kaunist veel peidus maailmas...

Milline rõõm on teada...

…et Eestis kehtib inimvabadus. Lausa 9. kohta väärt olev inimvabadus. Kui selle vabaduse sekka lugeda ka arulageduse-väljendamise-vabadus, ütle-mida-sülg-suhu-toob-vabadus ja tee-mida-tahad-nagunii-vastutama-ei-pea-vabadus, siis võiks meid küll vabalt lausa esimese viie hulka arvata… kui mitte päris esikolmikusse. Eriti hästi väljendub meil professionaalne kretinism. Meil on kultuuriminister, kes tunneb nii suurt muret puude langetamise pärast, et on nõus raamatute trükkimise üldse ära keelama või siis ainult raske raha eest lubama. Tühja sellest, et meie noorem põlvkond niigi 24/7 arvutiekraani ees veedab, las loevad veel lisaks raamatuid ka võbeleva ekraani vahendusel. Ja vanematel inimestel oleks juba ammu aeg aru saada, et maailm nende ümber muutub ja areneb ning seda nimetataksegi tänapäeval kultuuriks. Ja egas riigi raha pole raisata mingi arhailise kultuurinähtuse, nagu tavaline raamat, peale.  Kolime aga kõik internetti. Ah et ei taha? No siis otsige allesjäävatest raamatukogukeldritest kapsaks loetud Cartlandid uuesti välja ja silitage neid. Minister on siiski tulevikuvisiooniga mees ning kokkuhoid paberraamatute mittelubamise näol missugune. Härra kultuuriministrile sekundeerib sama silmapaistvalt meie haridusminister, kes pärast suurepärast tööd eesti rahva vabadussamba püstitamisel, on võtnud suuna meile maamatsidele selgeks teha, mida tähendab riiklik kohustus tagada kõigile lastele ühesugused võimalused hariduse saamiseks. Kui kaitseministrina polnud juhust sõjaväelist huntat kehtestada, siis haridusvaldkonnas avanes uus võimalus. Tänu selle mehe tegutsemisele on meil nüüd vabadus sõna otseses mõttes ristiks kaelas ning üleüldse tuleks lõuad pidada ja edasi teenida. Omaenese vaimse tervise nimel püüan mitte nii väga keskenduda meie armsa rahandusministri väljaütlemistele, sest see teema vajaks püsilinki sarnaselt netisaidile 9GAG… või siis mingit autasu. Millegipärast meenub mulle meie rahandusministri kuldmune kuulates alati eelmisel sajandil furoori tekitanud Pärna karikatuur „Sitta kah!“…  Selles valguses on üsna loogiline meie hiljuti kaante vahele köidetud eesti ajalugu, kust selgub, et me pole eriti kunagi vaimuvalgusega hiilanud ning sellise asjaga nagu vabadusvõitlus pole meil peaaegu üldse mingit pistmist. Pagan, ainuke aastaarv, mida ma ajaloost mäletan, on 1343… Muidugi ajab rahvustundest nõretavatel seltsimeestel harja püsti ja punaseks teadmine, et oleme oma ajaloo vältel ainult statiste mänginud, aga võib-olla on see ka põhjuseks, miks me oma riigi ja iseseisvusega sugugi hakkama ei saa. Tundub, et vabaduse loosung kannatab kõike ning kui trükimust ei kannata, siis tuleviku e-raamatusse võib kõike kirja panna. Sest kui ühel hetkel saabub elektrikatkestus või maailmalõpp, siis pole enam mingeid asitõendeid. Ja keegi ei saa teada, mis oli meie peaministri lemmikpalve. Tule taevas appi…